30/04/2010

Vana turuhoone mälestuseks

Kukupailt laenatud foto 
kordatehtud kaunist turuhoonest sügisel 2009

Hommikune uudis võttis tummaks.
Öösel põles maha üks armas maja.

Nõmme turuhoone ehitati 1930. aastal Robert Natuse projekti järgi. Sellest sai kohe Nõmme sümbolhoone, sest turule oli kõigil asja.

Mina mäletan seda maja umbes oma teisest eluaastast alates. Käisime emaga turul väga tihti ja selles hoones müüdi piima ning liha. Eht-turulikult, vana eestiaegse kombe järgi.

Nõmme elanikuna oli turg mulle pikki aastaid oluline ja turuhoone ikka kõige turuga seotu taustaks ja südameks. Koht, millega olen seotud olnud kogu elu.

2010, 30. aprill kl 14

Hiljem turuhoone luitus ja kolenes, aga oli kogu aeg truult müügikohana kasutusel, siis aastakese restaureerimisel, et 2009. aasta oktoobris pärast muinsuskaitse nõuete järgset  korrastamist jälle uueks ja ilusaks saada.

Sellest uuenenud ja ilusast, mis täna öösel tuleroaks langes, mul omatehtud pilti polegi. Tundus ikka, et küll jõuab teha. Ei jõudnud ja enam ei saagi...  

Pildid on tehtud 2008. aasta suvel, veidi enne uuenemiskuuri, ja täna kl 14 pärast tulekahjuööd. Eelmise aasta pildi kordatehtud kaunist turuhoonest, nagu see ka enne tänaöist tulekahju välja nägi, laenasin Kukupailt, kellele suur aitäh.

Nõmme turust olen kirjutanud ka siin.

2008, suvi
2010, 30. aprill kl 14
2008, suvi
2010, 30. aprill kl 14

EDIT - 3. juuni 2011: Olen iseendale võlgu pildi turuhoonest, mis nüüd juba ammu pärast tulekahju uuesti üles ehitatud on - otsast lõpuni uutest materjalidest, aga vana välimusega. Täna käisin siis lõpuks seda pilti tegemas:

Minu fotod.


29/04/2010

Mälusoppidest kerkivad meelde inimesed...


Aeg-ajalt kerkivad kuskilt mälusoppidest meelde inimesed, kellest juba aastaid enam midagi ei tea, kellest ei ole enam kuigi palju mõtelnudki, keda võib-olla ja üsna tõenäoliselt enam polegi, aga kes kunagi on mu elus midagi tähendanud ja mind kuigivõrd mõjutanud. Täna tulid ootamatult meelde ON ja Marek B. Mõlemad mu ülikooliõpingutega seotud inimesed.

ON oli Oleg J. Moskvast, ON-iks hüüdis teda ees- ja isanime esitähtede põhjal tema naine ning selles väljendus nii armastus kui ka austus. ON tähendab ju vene keeles "Tema".

Meie ON oli NLiidu põnevamaid ja arukamaid linnasotsiolooge, kellega kohtusin siis, kui TRÜ sotsioloogialabor Ülo Vooglaiu eestvõttel Käärikul 1970-ndatel aastatel suuri sotsioloogide kohtumisi korraldas. Ta käis neil nõupidamistel mitmel järjestikulisel aastal. ON-iga oli väga tore vestelda. Olin siis alles noor tudeng, teised samasugused sotsioloogide kohtumise abitööjõuna ja vabakuulajatena kohale lubatud/kutsutud , aga ON oli meist märksa vanemana juba tehtud nimi, tuntud, uudsete vaadetega ja populaarsete käsitlustega. Tal olid suurepärased teadmised lisaks linnaplaneerimisele ja demograafiale kultuurist ka laiemalt:  kirjandusest, muusikast, kunstist - ja mida kõike ta tänu oma väga heale võõrkeelteoskustele küll teadis ja meile rääkida mõistis. Sõbralik ja köitev kaaslane.Jalutasime Käärikul väiksema seltskonnaga hilisõhtuti palju ringi, ON-i kuulata oli nii lõpmatult põnev.

Kui abiellusin ja Moskvasse pöidlaküüdiga pulmareisi tegime, siis ööbisime ligi nädala ON-i juures, tüüpilises Moskva haritlaste korteris, kus õhtuti kultuuriinimestest sõpradega pidusid peeti ja kus perenaine, ON-i sarmikas ja kaunis abikaasa oli kõigi asjade algus ja lõpp.

Marek B on/oli poola ajakirjanik ja sotsioloog. Temaga sai ammusel Poola-reisil päris juhuslikult tuttavaks mu toonane abikaasa. Marek käis meil korra Eestis külas. Kui ma ükskord läbi Poola rongiga Tšehhimaale sõitsin, tuli Marek Varssavi vahepeatuse ajaks vaksalisse, rääkisime paar sõna juttu. Telefonis oleme rääkinud, pühadekaarte saatnud. Aga kõik see oli väga ammu.

Tänu Marekile sain ma palju poolakeelset kirjandust oma ajakirjanduse ja reklaamisotsioloogia alase diplomitöö tegemiseks. Sel ajal oli Eesti (NSV) oma reklaamiuurijaid väga vähe, ainult V. Karu (ei mäleta enam, kas Voldemar või Vladimir) oli tarbijate kooperatiivide (ETKVL) jaoks reklaamiasju põhjalikumalt uurinud ja  ilmutanud ka raamatu reklaamist kaubanduses. Mareki saadetud kirjandusest oli mulle palju abi, ka poola keel tuli sealtkaudu vähemasti lugemiseks kätte. Aga aeg on sellest enamiku ära viinud.

Olen Marek B. kohta üritanud internetist teavet otsida. Aga minust vanema põlvkonna kohta pole seda veebilehtedel kuigi palju, ka on mulle ette sattunud märksa nooremad samanimelised inimesed. Marek võiks praegu vanuselt olla kuskil 65 ja 75 eluaasta vahel, võib-olla rohkemgi.

Jah, aeg-ajalt kerkivad kuskilt mälusoppidest meelde inimesed... Kaasteelised, nagu nüüd pärast Jaan Krossi on kombeks öelda.

25/04/2010

Fotojaht - minek ja tulek

Seekordse fotojahi teema "Minek-tulek" tõi meelde ühe poeedi mõtted, et kui ei oleks kurbi või rõõmsaid lahkumisi, siis poleks ka helgeid kohtumisi. Kõik on liikumises, aga liikumine tähendab alati nii minekut kui tulekut. Liikumine on teelolek...
Fotojahi teiste tulijate ja minejate fotod on siin

Kõik teed viivad kuhugi, aga alati ei näe, kuhu minek...
Igavene minek...
Kohe on minek, uut linna vaatama...
Ühed tulevad, teised lähevad, ei tea isegi kuhu...
Tuleb, mühinal, kohinal ja pritsides...
Rongidel on praegu veel nii tulekut kui minekut...









Sinilill

"Mind lõi loodus piiramatu, olen tema metsik lill..." (Sandor Petöfi)

24/04/2010

Igakevadine kirjutamiserituaal


Eestis on üle 10 000 lõpukirjandi kirjutaja.
Eestis on üle 14 000 süstiva narkomaani.
(Hommikustest uudistest.)

Täna kell 10 loeti abiturientidele raadios ette selleaastase lõpukirjandi kümme teemat. Algas Eestile nii omane igakevadine kuuetunnine kirjutamiserituaal. Järjepidevuse huvides panen need teemad taas siiagi.

1. Ühiskond kui noorsoo väärtuste kujundaja
2. Rahva hing ja iseloom avaldub tema kirjanduses
3. "Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt ..." (Hermann Hesse)
4. Haridus - kas kohustus või võimalus?
5. "Me kõik elame sama taeva all, kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir." (Konrad Adenauer)
6. Ajaloos vastutab kõige eest järelpõlv
7. Kuidas on teaduse ja tehnika areng muutnud inimeste maailmapilti?
8. Argipäev vajab muinasjutte
9. Oo, sport, sa oled raha!
10. Igaühe õnn on kordumatu

Arvatavasti oleksin ma valinud 8. teema, sest elu on tegelikult muinasjutte täis. Mõnikord lahkuvad muinasjutud meie juurest selleks, et kunagi ootamatult tagasi tulla. Muinasjutud on meile toeks, sünnitavad unistusi, unistused aga panevad looma - looja olla on kaunim kui lõhkuja.

Varasematel aastatel olen lõpukirjanditest kirjutanud siin (2008) ja siin (2009).

23/04/2010

Siim Kallas, vulkaanipilv ja UFO-d



YouTube on üles pannud video, kus Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas põhjendab Euroopa üleüldist lennuseisakut, samas on vulkaanipilves näha "lennumasinat", mis on tekitanud teatud UFO-paanika. Video on saanud palju kommentaare.

16/04/2010

Tuhapilvealune päev


Nukrus...

Vähe sellest, et majalähedased männid tänavuse raske lumekoorma tõttu on okstest hõredamaks jäänud. Täna võeti maha üks mu akna all kasvavatest kahest valgete rooside põõsast. Olevat liiga kanalisatsioonikaevu lähedal. Allesjäänud põõsast pügati samuti otsustavalt. Ligi viisteist aastat tohtis nii olla - nüüd järsku enam ei tohi.

Selle võrra on mul siis saabuval suvel õisi vähem ja linnulaulu võib-olla ka. Pealegi ei meeldi mulle vaadata aknataguseid autosid.

Teadmine, et Põhja-Euroopas on lennuliiklus mõneks ajaks välja surnud, on kummastav.

Loodus näitab oma jõudu ja Islandi vulkaanivanake Eyjafjallajökull ei paista muude pahanduste hulgas ka lennukitele halastavat. Ja ehkki meie kandis on teada, et siiani jõudnud tuhapilved on nii kõrgel, et neid õigupoolest näha pole, tunduvad ka alumised nähtavad pilved endas tuhahalli kandvat.

Lennuliikluse puudumine mind otseselt praegu ei häiri. Lennupostiga möödunud nädalal kaugele saadetud suur kirjaümbrik peaks olema juba sihtkohta jõudnud. Kavatsen lennukit kasutada umbes kuu aja pärast, aga siis ehk on olukord normaalsem.

Üle hulga aja sain ühe suurema loo valmis. Mõnevõrra legendaarsest inimesest. Ilmuma peaks see juuni alguses. Loodetavasti. (Ja lükkuski juba juulisse...)

Pilt valgetest roosidest on möödunudsuvine. AP foto Islandi vulkaanipilvist on internetist laenatud.

EDIT// 20. aprillil - lisan siia viite väga headele fotodele Islandi vulkaanipurskest.

14/04/2010

See on vist masinale?


Vahel pakuvad postkasti laekunud reklaamiüllitised tõelisi naljahetki. Nagu see Rimi oma, mis täna kohale jõudis ja loosungi "Uus ajastu!" all soodsaid pakkumisi lubab. Usina toimetaja märkused sobivad pildimaterjali hulka imehästi.

See on vist masinale?

 











 See peaks olema Ultra Night plus...












Mnjaa, eks me kõik kõhkleme oste tehes ja vaevame oma pead igasuguste küsimustega. Nende elutähtsuse tabamine ja nendele reklaamis eluõiguse andmine - võib-olla selles peitubki kaubandusliku reklaami helge tulevik?

13/04/2010

Kevad Harjumäel


Täna keskpäeval valitses Vabaduse väljakut unine rahu. Näis, et üksikud pingilistujad olid tulnud siia kevadväsimust välja puhkama.

Keskaja müürijäänuste pealsel paksul klaasil hullasid lapsed. Kunstihoones kutsus vaatajaid kuldsõdur. Ja et kevad veel roheline pole, paistsid Harjumäele viiva Mayeri trepi (ehitatud 1865. a) rohelised vaasid hästi silma.



10/04/2010

Kosmonaut, kes oleks võinud olla esimene


Elukirja lugejaid pole mu blogi lugejate hulgas kuigi palju. See lugu, mille läheneva kosmonautikapäeva (12. apr) puhul siia panen, ilmus Elukirjas 2006. aastal. Internetis seda pole, aga see on mulle oluline lugu. Las talletub siis ka siin.
***

- Poolteist tundi German Titoviga -

Sellest kohtumisest pole ma kunagi varem ajakirjanduses kirjutanud ega rääkinud. Need on read minu vanast päevikust, nii nagu nad toona kirjutasin.

"11. jaan. 1974. Kl 13.10 kohtusin German Titoviga Kalinini prospektil Rahvaste Sõpruse Majas. Ta tuli täpselt, erariides – must mantel, tume ülikond, sinine pallon, läkiläki. Naeratav nagu naabrimees Mustamäelt. Meelekohtades halli. Kaasas helerohelised plastmasskaaned, nende vahel minu kiri toimetuse blanketil, tema vastused, veel mingi käsikiri. Sosin: Titov tuli.
Vestles kellegagi, siis tuli üles, "eta võ, eto ja". Istusime vestibüüli ümmarguse laua taha rohelistesse tugitoolidesse. "Ütlen otse, olid teil alles küsimused. Aga ma tegin nad ümber, vaadake, ise teate paremini, ei – kõigile ma ei vastanud.” Vahepeal vabandab, vestleb teistega.
Luges ette vastused, tegi parandused, küsib, miks just 13. küsimus on kosmonautide naiste kohta. “Ma märkasin kohe, mõtlesin, millele te vihjate…”
Istusime kaugemasse nurka. Naeran, et austerlased tulevad(saalist), tunnevad ära… “Ei siin majas meid ei reedeta,” vastab ta.
“Kas kosmonaudid söövad ka Põltsamaa tuubidest?” “Ei tea, tõesti ei tea” – naeratab.
Räägib endast, vastab minu jultunud täpsustustele nagu:
“U nas hodjat sluhi, sto ne vsjo v porjadke s vašim…”. “…zdorovjem”, jätkab ta ise. Siis vastab.
Kas ta on Eestis rohkem käinud? (Siinkohal pidasin silmas, kas ta on käinud ka pärast 1965. aasta laulupidu.) Jah, palju. Sõbrad? Endel Puusepp, ta on suurepärane tagasihoidlik inimene – kirjutan eessõna tema raamatule… Kalmer Tennosaar. Jah! Hiiumaal… Räägime Tallinna Inseneride Majast jne, jne.
(Hakkasin naerma Jessenini luuletuses väljendi) “Zadrav štanõ” üle (vastuses komsomoli kohta käivale küsimusele).
(Ütleb kohmetult) “See on Jessenin. Arvate, et ei sobi? Noh võtke siis välja…” ja muud redaktsioonilised parandused.
"Ei, kõik pole avaldamiseks" (ütleb asjade kohta, millest veel oleme rääkinud). Annab sulepea minu kahe tühja pastaka asemel.
Väga lihtne. Kasutab palju tsitaate. Mulle ei tule kordagi ette, et räägin nii kuulsa inimesega! Siis hakkame ära minema. Vaatab esimest korda kella, peab veel minema Rahvaste Sõpruse Liitu kõrvalmajas. Rääkinud oleme rohkem kui poolteist tundi.
“Ei, eesti keelt ma veel ei oska,” naerab, kui luban saata lehe.
Räägime piltidest. Annan ajalehe vimpli. “Muide, kui teil raskusi Glavlitiga tuleb, siis helistage "Aviatsija i Kosmonavtika" peatoimetajale, number teil on,” ütleb ta.
Tõuseme. Vanamees riietehoius (kes mind enne sisse lasta ei tahtnud) tahab mulle riided selga aidata.
Titov: “Davaite ja eto sdelaju. A võ mnje,” (ütleb seda vanamehele. Tõstab üles mu mahakukkunud bareti, salli.)
Tuleme koos õue. Jätame jumalaga.
Ilus oli."


Kohtumise tagapõhi
Töötasin 1974. aastal "Noorte Hääle" toimetuses. Selle populaarse ajalehe üks huvitavamaid rubriike oli kollektiivsete intervjuude sari  "Meie sõbrad, meie tuttavad". Ajakirjanikud vahendasid lugejate küsimusi tollastele nimekatele inimestele.  "Meie sõprade..." idee pärines ajakirjanik Malev Kitselt, lehes avaldatud intervjuudest ilmus ka mitu kogumikku. Mina vahendasin sellesse sarja intervjuud kosmonaut German Titovi, filmimehe Grigori Kromanovi ("Viimne reliikvia"!), tollase NLiidu kõige tuntuma ajakirjaniku Vassili Peskovi, sõjateaduste doktori Vello Vare ja veel mõne inimesega..

Tänavu möödub inimeste esimestest kosmoselendudest 45 aastat. Seetõttu tundus, et nüüd on õige aeg meenutada ka seda ammust kohtumist German Titoviga.

12. aprillil 1961 oli ühe tunni 48 minuti jooksul kosmoselaevaga Vostok-1 oma ajaloolisel lennul maailma esimene kosmonaut Juri Gagarin. Siis teadsid vaid vähesed sellest, et tema asemel võinuks olla mees, keda hiljem tunti, kui Gagarini dublanti ja NLiidu teist kosmonauti German Titovi. Paljud tollal noore kosmonautikaga seotud inimesed olid üllatunud, et silmapaistvalt vapral ja nutikal Titovil ei lastud esimesena lennata. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et ta oli pärit intelligentsi hulgast, õpetaja perest. Võib-olla ei meeldinud tema võõrapärane eesnimi. Igatahes veel paar päeva enne Gagarini lendu ei teadnud Titov, et tema saatus on jääda "igaveseks teiseks".

German Titov lendas kosmosse 6. augustil 1961 Vostok-2-ga. Ta sooritas 25-tunnise lennu, tehes enam kui 17 tiiru ümber maakera ja läbides üle 700 000 km, peaaegu kahekordse Maa ja Kuu vahemaa.

Enne 1974. aastat oli Titov mitu korda Eestis käinud. Temast teati, et ta on kuulanud eesti laule nii 1965. aasta üldlaulupeol kui ka oma hea sõbra Kalmer Tennosaare esituses nii päris- kui ka saunapidudel; joonud eesti õlu, pidanud jahti Eesti metsades. Eesti ajakirjanikud reeglina tema juurde ei pääsenud, sest temast kirjutamiseks tuli esmalt hankida luba tollasel kõige kõrgemal tasemel ja hiljem kirjutatu Glavlitiga kooskõlastada – ka seda mitte Tallinnas, vaid Moskvas.

Mina olin stažeerinud mõned kuud Moskvas "Komsomolskaja Pravda" toimetuse teaduse osakonnas, kuhu sattusin seetõttu, et tegin "Noorte Hääles" teaduselehekülge "Orbis Scientiarum". Selles osakonnas töötas mitu väga tunnustatud ajakirjanikku, kes olid spetsialiseerunud kosmoseteemadele: Vladimir Gubarev ja Jaroslav Golovanov olid kosmodroomil omainimesed. Just nemad aitasidki mul Titoviga ühendust võtta, ta nõustus meie lugejate küsimustele vastama, saatsin need talle kirjalikult, siis rääkisime mitu korda telefonis ja 11. jaanuaril 1974 kohtusimegi Moskvas
.
Vana käsikiri ja riigisaladused
Nagu toonast päevikut, nõnda olen seni alles hoidnud ka vana käsikirja, täpsemini öeldes kirja, mille saatsin Titovile ja mis tal meie kohtumisel kaasas oli. See oli 9 lehekülje pikkune ja sisaldas 35 küsimust. Titov (ja käekirja järgi otsustades vist veel keegi) oli teinud oma märkused, kohati küsimusi täpsustanud ja täiendanud, mõne küsimuse hoopis maha tõmmanud, servadele vastusevariandid kirjutanud. Näiteks oli maha tõmmatud küsimus, kas kosmonaudikandidaatide hulgas on eestlasi; mida ta arvab filmist "Solaris"; kas ja kuidas on muutunud tema suhtumine Maasse ja inimestesse pärast kosmoselendu.

Ka kohati üsna pikad vastused on sellel lehel kirjas. Meie vestluses ta täiendas neid, mõne kohta aga ütles, et seda ei tahaks lehes näha. Näiteks küsisid lugejad, kas Titov kosmoses ka hirmu tundis. Ta oli sellele küsimusele vastanud, et ei tundnud, kuid meie jutuajamises palus seda vastust mitte avaldada, sest muidu mõeldakse ehk, et ta kiitleb.

Ka küsimusele, kuidas on muutunud suhtumine Maasse, oli ta tegelikult vastanud, kuid hiljem selle ilusa vastuse maha tõmmanud. See vastus oli: "Igaüks, kes kaugeneb Maast, teab, et pärast tagasitulekut koduplaneedile muutub see veel kallimaks ja lähemaks."

Küllap olid nende vastamatajätmiste põhjuseks ühelt poolt kosmonaudi tagasihoidlikkus, teisalt aga tollased ranged riiklikke saladusi (mis suuresti areneva kosmonautikaga seostusid) määratlevad eeskirjad. Kosmonautide kohta ei tohtinud tollal kirjutada peaaegu midagi. Titovi Eesti sõpru ei tohtinud mainidagi. Pealegi palus ta ka ise neist mitte kirjutada, et neil sekeldusi ei tuleks. Meie jutuajamise lõpus kirjutas ta käsikirjale allkirja ja kuupäeva.

Tollal oli Titov ka ajakirja "Aviatsija i Kosmonavtika" peatoimetaja asetäitja. Ma ei tea, kui suurel määral ta seda tööd tegelikult tegi või oli see lihtsalt auamet. Igatahes aitas ta mind saada kõik vajalikud kooskõlastused, tema vastustele anti Moskvast Glavlitist avaldamisluba ja Tallinnas saime siinsetele Glavliti töötajatele lihtsalt öelda, et Moskva luba on ka eesti keeles avaldamiseks olemas.

"Noorte Hääles" ilmusid 12. aprillil 1974 koos Titovi vastustega ka kaks spetsiaalselt meie lehe jaoks pildistatud fotot kosmonaudist töölaua taga. Nendegi avaldamisloa muretses ta meile ise. Käisin neil fotodel Moskvas kosmonautikaajakirja toimetuses järel – toimetus asus rangelt sõjaväestatud majas, sissepääsuks tuli võtta mitu varem kokkulepitud telefonikõnet.

Kahjuks on 1980. aastal ilmunud kogumikus "Meie sõbrad, meie tuttavad III" Titovi vastuste juures üks teine, juhuslik pilt. Toona temalt saadud unikaalsed fotod on võib-olla kuskil arhiivis siiski veel alles.

Lahkumine
Hiljem õnnestus mul mõned korrad ka Tähelinnas käia. Ühel korral kohtusin Titoviga juhuslikult veel. See juhtus Tähelinna muuseumis, kus mina olin ajakirjanike grupiga ja tema mingite oma külalistega. Ta tundis mu ära, tuli tere ütlema ja rääkis veel mõne sõna, aga oli tunda, et ta kiirustab. Siiski oli ta endiselt samasugune südamlik inimene, millisena teda meie kohtumiselt mäletasin
.
Eestis käis ta veel hiljemgi. Legenditaoliselt mõjuvad siin-seal ajakirjanduses ilmunud meenutused sellest, kuidas ta Koluvere lossi vaatas, kuidas KuKu klubis käis, kuidas Standardist või Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadist Moskva korteri jaoks mööblit tellis. Mingid sidemed olid tal ka Tõravere teadlastega.
1980. aastatel osales Titov NLiidu kosmoseprogrammi Buran väljatöötamisel. Elu lõpuaastatel olnud ta üsna kurb, et  Venemaal kosmoseuuringuteks raha ei jätku ja et palju varasemast tööst on tühja jooksnud. Ta oli ka Riigiduuma liige kommunistide ridades, kuigi poliitikategemises kunagi rahuldust ei leidnud.

65-aastane Titov suri 20. septembril 2000 oma kodus saunas. Surma põhjusena nimetati nii võimalikku südameatakki kui ka vingumürgitust. "Igavese teise" järelehüüetes rõhutati, et tema lend, mis oli Gagarini omast märksa pikem, oli esimene täiemahuline kosmosemissioon ja et Titov on olnud noorim kosmoses käinud inimene – ta  oli oma lennu ajal 25-aastane, kõik varasemad ja hilisemad lendajad on olnud vanemad.

* Ühe Elukirjas ilmunud pildi allkiri:´´
Käsikirja viimasele leheküljele kirjutas Titov oma allkirja ja meie kohtumise kuupäeva. Küsimusele ajakirjandusest ja sensatsioonist vastas ta: "Ajakirjandus pole mitte ainult informatsioon elusündmustest ja faktidest, vaid relv võitluses meie ideaalide eest. Tema peamine väärtus peaks olema mitte ainult vaimuvalgustamises, vaid ka südame ülendamises. Ning muidugi ei saa ajakirjandus elu kirkamaid ilminguid peegeldades läbi sensatsioonita. Kõige mälestusväärsemad sensatsioonid olid ju raadio ja ajakirjanduse teated esimesest sputnikust ning inimese esimesest kosmoselennust." Mahatõmmatud vastus 36. küsimusele on vastus küsimusele, kas ta kosmoses ka hirmu tundis.

Ilmunud Elukirjas nr 9/2006

© Linda Järve
Veel kosmonautikateemadel sellest blogist:
Lennä, Juri Gagarin, lennä!
Kosmonautika päeva puhul

Pildid:
Kosmoselendur major G. S. Titov tervitab lennuväljal vastuvõtjaid. Pilt raamatust "700 000 kilomeetrit kosmoses", ERK, Tallinn, 1961, vahetult pärast Titovi lendu.

05/04/2010

Armastusega lootusetuse vastu


Sõbrad teatasid, et David Lynch Foundation toob 8. aprillil publiku ette uue tõsielufilmi "Saving the Disposable Ones". Film viib vaataja Colombia tänavalaste karmi elu juurde. Isa Gabriel Mejia (pildil) püüab tuhandete laste elu muuta armastuse, toetava õla ja transtsendentaalse meditatsiooni abil.

Colombia tänavalapsed on heidikud. Nad elavad ja tihti ka surevad tänaval. Nad ei tea midagi armastusest, kuid neile on kaela langenud kõikvõimalik ülekohus. Kolumbialased on head ja abivalmis inimesed, kuid uimastikukaubandusest tingitud kuritegevus on muutnud Medillini sarnased linnad kõige vägivaldsemateks maailmas. Tänavaelus toime tulla on väga raske. Juba kuueaastased lapsed tunnevad oma nahal, mis on prostitutsioon, ja paljud põgenevad elutegelikkuse eest "liimi nuusutama". Just niisuguste teemade üle ja abikäte võimaluste üle arutleb oma filmis režissöör Stuart Tanner.

Filmi trailerit saab näha siit. Samas on ka veel juttu filmist ja isa Gabriel Meijast.

EDIT:// 8. aprill 2010. Täiendan seda teadet üldse mitte filmivaldkonnas või kusagil kaugel toimuvaga. Tänavalapsi on ju ka meil, vaesuses elavaid lapsi samuti. Täna arutas meie riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimusena võitlust laste ja noorte vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega.

Ettekandega esinenud Tartu Ülikooli professor Dagmar Kutsari sõnul on vaesus see, et ühiskonnas elavad indiviidid on jäetud ilma selles ühiskonnas normaalseks peetavast elustiilist ja võimalustest seda arendada. Lapse vaesus kujuneb tavaliselt leibkonna kontekstis (üksikvanema pere, lasterikas pere, pereliikme krooniline haigus, töötus), aga ka laiema sotsiaalse keskkonna kontekstis (riigi majanduslik seis). Mitmed kulutused lapsele ületavad täiskasvanu keskmisi kulutusi ning lastele mõeldud kulutuste erinevus ülemise ja alumise tulugrupi vahel on kahekordne. Kulutused harrastustele ja garderoobikaupadele erinevad aga üle 3 korra.

2007. aasta andmetel elab Eestis absoluutses vaesuses 9,4 % ehk umbes 20 000 last, vaesusriskis ligi 5,7 % lastest. Probleemiks on töötu vanemaga pered. Töökaotusega kaasneb vaesusrisk, kuid pikaajaline töötus hoiab püsivaesuses. (Riigikogu pressiteatest.)

03/04/2010

Fotojaht - kaugel


Seekordne fotojahi teema kutsub avarustesse või ehk hoopiski maailma lõppu.

Kus on maailma lõpp? Kas seal, kus haihtuvad avarused, või seal, kus on maakamara lõpp?

Kas seal, kuhu süda kutsub, või seal, kuhu oled lõpuks pärast pikki rännakuid jõudnud - mõnikord pole seejuures alguspunkt enam meeleski?

Tere tulemast kaugele - lõppu!

 Teised fotojahilised on siin.