24.11.09

November - torin ja nauding


Ülemise korruse jätkuv remont nüristab mind. Tööpäevadel askeldavad töömehed. Enamasti alustavad nad siis, kui ma veel magada tahaksin, aga müra ei lase.

Üks sats töömehi armastas tundide kaupa rokki kuulata. Mina talun seda muusikaliiki tunduvalt vähemates kogustes. Kunagi ei tea, millal miski põrisema, mürisema või kopsima hakkab ja kui kaua see kestab. Tööpäeva õhtutel ja nädalavahetustel tegeleb remondiga ülanaaber ise. Ei midagi väga hullu, aga nüristav ebamäärane kolin, aeg-ajalt värvi- või muu keemiavärgi lõhn, kõnekõmin, mis justkui mu oma esikust tuleks.

Lahtikraabitud pragudest imbuv võõras elu. Eriti tüütu oli see kõik mu haiguse ajal, aga on ka nüüd - segab keskendumist, millessegi süvenemist.

November on pime, vähe köetud paneelikas on külm.

Mõni hea raamat niisuguses ühtlase väsimuse õhkkonnas võib imet teha. Barack Obama "Dreams from My Father" raamatult ma imet ei oodanud, aga ma naudin seda. Väga köitvalt on ta kirja pannud oma lapsepõlve dilemma - kõikumise valge ema ja vanavanemate ning mustanahalise keenialasest isa vahel. Isa, kes ilmub kohale vaid korraks, aga on poja hinges kogu aeg ja mõjutab tema kujunemist, poliitilisi ja rassilisi valikuid.

Ilus lugu poisikese kujunemisest meheks, kohati väga huvitavad kirjeldused Havai, Indoneesia, Chicago jm paikkondade elu-olust. Tähelepanelik inimeste vaatamine ja sümpaatiatundest kantud suhtumine. Oma valikute tegemine.

Umbes raamatu keskkohas muutuvad olulisemaks poliitika, organiseerijavõimete rakendamine, oma tee, oma karjääri otsingud. Just sellesse keskpaika olen ma praeguseks oma lugemisega jõudnud.

18.11.09

Beebi jõudis poodi


Mõnda raamatut on olnud eriti tore toimetada. Mul on päris hea meel, et müügile on jõudnud Desmond Morrise väga hästi kirjutatud "Beebi", mille kirjastusele Pegasus tõlkis Viive Tüür.

See on illustreeritud ingliskeelse originaali armsate beebifotodega ja nende juurde kuuluvate kõitvate anatoomiajoonistega. Julgen seda albumimõõtu raamatut soovitada kõikidele, kel väikelastega tegemist on.

Elukogenud ja eesti inimese jaoks kindlasti väga eakana tunduv - ikkagi üle 80 eluaasta - Desmond Morris on kirjutanud maailmakuulsaid raamatuid, kus ta kasutab väga hästi ära seda, et on kodus nii zooloogias kui ka anatoomias. Väga vahvalt oskab ta tillukesi inimlapsi loomadega võrrelda. Samuti on ta osanud näha tillukeste beebide ja põngerjate kehas ja vaimus sageli üsna üllatavaid jooni, kirjeldades seda, kuidas nad arenevad mänguasju katsetades, uusi inimesi ja kohti avastades ning käima ja rääkima hakates.

Et ka tõlkija lapsi hästi tunneb, oli selle tõlke toimetamine üks mu selle aasta meeldivamaid tegevusi.

Sellest, mida on Desmond Morris oma raamatus "Beebi" kirjutanud ema südamelöökidest, olen varem natuke aimu andnud siin.

15.11.09

Veel üks Brutus

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...

Kui mina täna hommikul esmakordselt Facebooki jõudsin, olid kõik juba sõpru leidnud ja gruppidesse rivistunud...

Inspiratsiooni sain Helle blogist. Eluvaim tuli tagasi ja otsustasin suhtlema hakata. Nii ma Facebooki jõudsingi - ikka uudishimust - tahtsin näha, mis seal tehakse ja kuidas see toimib, leidsin sealt palju toredaid huvitavaid inimesi, ka häid kolleege, muidu tuttavaid ja erinevate aegade sõpru. Hellele ja paarile inimesele veel söandasin isegi "sõbrapakkumise" teha. Vaat ei ole seda oskust, ei ole hea turundaja. Nii ma istungi esialgu uhkes üksinduses. Eks näis...

Seda panin ka tähele, et nimekaimundus on ikka päris tõsine häda. Eriti ülemaailmsetes mastaapides. Otsisin oma hispaania keele õpetaja nime, leidsin sama perekonnanimega üle 320 Juan Carlose, osa neist ilma fotota, osa äratundmatu fotoga, õiget ei leidnud, kuigi tean, et ta seal on. Oleksin teda üllatanud :).

---
Pärast haigeolemist käisin täna üle hulga aja õues. Justkui kevad oleks lahti, päikese käes sulab, vesi niriseb, linnud laulavad, lühikesel maajupil tuli vastu kümmekond kepikõndijat. Aga üldiselt oli inimesi õues vähe.

12.11.09

Paha siga, mitu viga


Kolmas või neljas gripipäev. Mina, kes ma pole aastaid grippi põdenud, võtsin siis nüüd järjekorda.

Statistikasse ma arvesse ei lähe, sest tööl mittekäimisel on see hea külg, et saab end kõikvõimalike vahenditega ravida ja ei pea arsti juurde lisapisikuid korjama/levitama tormama.

Senine kulg on kõige rohkem tatitõbe ja köharaiumist sisaldanud, palavikku peaaegu pole, vahel õhtuks veidike tõuseb. Kaks päeva olen siiski olnud põhiliselt pikali nagu kirjamark, sest nõrkus on nii suur. Menüüs on aukohal küüslauk, sibul, jõhvikamoos, sidrun, õunad, igasugused kuumad teed.

Mõtted pole eriti targad, umbes sellised: eestlastel on nn seagripiga vist ammu juba kokkupuuteid olnud, võiks naljatamisi öelda. Millest muust siis pajatab meie vanavarasse kuuluv: "Paha siga, mitu viga, kärss kärnas, maa külmand" või sõbralik patriootiline rahvalaul: "Kärsakandjaks kasvab see, kes on noorelt notsu..."

Pildiks on lõbusad notsud Teise ilmasõja eelselt postkaardilt. Ju nad toovad haigetele peaparandust.

6.11.09

Tali, vähemalt natukeseks ajaks

















Kahe viimase päeva kõige rõõmustavam sündmus on lumi. Igal aastal korduv, igal aastal uus esimene.

Täna käisin üle hulga aja kesklinnas. Raekoja plats oli just niisugune, millisena ta mulle kõige rohkem meeldib. Tühi, vaid üks lumekoristusmasin. On ruumi seisatada, vaadata raekoda, platsiäärseid maju. Lund langeb.

Solarist käisin ka vaatamas. Suur ostukeskus, ersatsläikeline, aga võib-olla kellelegi asendamatult vajalik. Apollo raamatupoes olin hulk aega. Nüüd ootab kodus lugemist Barack Obama juba 1995. aastal kirjutatud menuk "Dreams from My Father", mille kohta palju huvitavaid retsensioone olen lugenud.

2.11.09

Tige Eesti

Rootsis ei ole tigedaid vanainimesi ja tigedaid koeri.

Need on mõnda aega Rootsis elanud eestlase värskelt välja öeldud muljed võrdluses Eestiga. Sest Eestis, eriti Tallinnas on vanainimesed liiga sageli pahurad ja koerad liiga tihti halvasti kasvatatud või hoopiski hulkuma jäetud.

Me oleme siin pahurate nägudega harjunud ja omandanud ehk ka teatud karastuse neist ülesaamiseks või nende mittemärkamiseks. Aga neid on liiga palju. Enamasti ollakse üksteise peale kurjad teadmata isegi, mille pärast. Lahkema meelega saaks nii mõnestki asjast kergemini üle.

Hea, kui mõni kõrvaltvaataja seda turris morni olemist siis meile endile lahti seletada püüab. Täna loetud blogidest oli minu jaoks huvitavam Tõnn Sarve Uudisjutu-blogi tekst "Vihkamist on palju". Temagi vaatab kogu asjalugu kaugemal käinu ja maailma näinu pilguga.

Ta lendas siiski


Ootasin eile õhtul üht inimest.Lennuk pidi Kopenhaagenist väljuma kl 20.35 (meie aja järgi siis kl 21.35) ja Tallinnasse jõudma kl 23.10. Veidi enne poolt üheksat (sealse aja järgi) näitasid Kopenhaageni lennuteated arvutis, et minnakse värava juurde, seejärel et sisenetakse lennukisse ja nii jäigi...

Paljude hiljem väljunud lennukite kohta oli juba kirjutatud, et need on välja lennanud, aga selle lennuki kohta, mis Tallinnasse suunduma pidi, seisis veel kell 22.00 ja hiljemgi ikka kirjas "Boarding". Tahtmatult viis see mõttele, et mis selle lennukiga nüüd juhtus, kas jälle on Estonian Airiga miskit lahti või hilineb mõni reisija või toimub jumal teab mis.

Samal ajal näitas Tallinna lennujaama jooksev info et lennuk Kopenhaagenist saabub juba kl 23.

No kuidas ta siis saabub, kui ta välja lennanudki pole?

Kümmekond minutit enne ühtteist oli keegi vist Kopenhaagenis märganud, et Tallinna lennuk siiski juba ammu lahkunud on ja teadetesse ilmus märkus väljalennu kohta: "Departed".

Kolm minutit enne ühtteist teatas Tallinna info, et lennuk maandus Tallinnas.

Täiskuuöö. Hingedeaeg. Kummaliste ilmingute aeg.
Related Posts with Thumbnails