31/10/2009

Fotojaht - masin, kuninglik




Olen neid pilte hoidnudki selleks ajaks, kui fotojahis tuleb mingi masinate teema. Kaks pilku Kuninganna Victoria vedurile Windsori raudteejaamas/ärikeskuses. Vedur on pärit umbkaudu 1849. aastast.

Teiste fotojahiliste masinavärgid.

29/10/2009

Asjade kuhjumise printsiip

Poolteist päeva olen jälle elanud "ehitusplatsi all". Nüüd on vahelduseks vaikne. Kui taustahelideks on sillusepanemine või vana vanni poolekssaagimine, ega siis eriti tarku mõtteid kipu mõlgutama. Mõtlesin sedapuhku asjade kuhjumisest, sellest, et kus on, sinna tuleb, nagu teadjad kinnitavad.

Minul on enamasti nii olnud, et igasugused üritused kipuvad kuhjuma samale ajale. Kui veel igapäevatööl käisin, siis oli see üsna loomulik. Laekub ju ajakirjaniku töölauale palju kutseid ja pressiteateid, millest siis valiku teed. Aga nüüd, mil aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud olen ja sellevõrra ka igasuguseid ettevõtmisi ja kohtumisi vähem, kipuvad need ikka ühtedele ja samadele päevadele kokku jooksma.

Otsustab näiteks sugulasest juubilar, et tema õigel kuupäeval pidu ei pea, vaid kunagi veidi hiljem, siis kutsub ta mind pidusse just sel päeval, kui mul ka igasuguseid muid tegemisi ette on nähtud. Kutsub aga sõbranna kontserdile, ei saa ma jälle minna, sest mul on juba midagi muud edasilükkamatut ja minust mitte sõltuvat kalendris kirjas. Kui on vaja näiteks Tartusse sõita, siis selgub, et samal ajal on vaja ka Haapsalus viibida.

Hea veel, kui tuleb valida kahe asja vahel, aga tihtipeale kipub asjade kuhjumise printsiip võimutsema sedasi, et hulk aega pole midagi erilist teha ja siis järsku avanevad kuskil sündmuste toimumise luugid ja mind huvitavaid asju on neli-viis tükki ühel päeval ja isegi ühel kellaajal.

Hoopis rahaga võiks nii olla, et kus on, sinna tuleb. On näiteks hommikul üks kroon, aga õhtuks juba 1001. Seda juhtub viimasel ajal harva. Küll aga kipub jälle nii juhtuma, et mingiks tähtpäevaks kingivad mitu inimest ühe ja sama asja või raamatu.

See asjade kuhjumise printsiip on ikka täiesti ebatäiuslik.

27/10/2009

Statistikute taktikepp

Üks ammune väljavõte haridusfoorumi listist. Selle mõtte avaldaja nime ma paraku enam ei mäleta, aga tekst on ikka ja jälle seoses meie eluga aktuaalne:
"Jama, kui elu püütakse sättida statistikute taktikepi järgi. Et pooled peavad olema näljas ja pooled võivad olla ülesöönud, et siis keskmiselt kõik on nagu söönud ja kõik on OK.
Mulle meenub siinkohal veel x-i toodud näide, kus haiglas oli osa inimesi surnud ja osa kõrge palavikuga, aga keskmiselt oli neil normaalne kehatemperatuur."

26/10/2009

Musi


Pealtkuuldud lugu.

Kolmeaastane tüdruk suure maja rõdul olevale naabrionule: "Mida sa seal teed?"
Mees: "Vaatan niisama."
Kolmeaastane: "Aga minu ema teeb mulle musi."
Mees: "Küsi emalt, võib-olla ta teeb minule ka."

24/10/2009

Fotojaht - lemmik


Lemmik meie perest. Toodud Moskvast Leipzigi kauplusest pärast hiigelpikas järjekorras seismist mitukümmend aastat tagasi, kui mängukarusid raske saada oli. Üsna kulunud. Originaalnina vahetatud nööbi vastu. 

23/10/2009

Mis on ühist Bloggeril ja Puškinil?



Hommikul ei pääsenud ma peaaegu tund aega oma blogidesse. Mõnedesse sõprade blogidesse ka mitte. Bloggerisse ka mitte. Bloggerit polnudki. Selle asemel tuli ette veateade, miskaudu jõudsin teadmisele, et tegemist on üleilmse probleemiga. Mitmes maailmakandis kurdeti, et `kuhu küll kõik blogid jäid, mis on neist nüüd saanud`... Lõpuks jõudsin Twitteri leheküljele, kus paluti rahulikult oodata, sest probleemiga tegeldakse. Varsti tuligi tagasi.

Blogger tundub alatisena. Tuled, käid kirjutad, kõik on kogu aeg olemas, säilib, elab kirjutajat ehk ülegi. Tegelikult on ta olemas, kuni on elektrit. Samuti võib ta kaduda veel tuhandel muul põhjusel, tuletades meelde, et kõik kunagi hääbub, kiiresti või aeglaselt.

Tuttav kurtis, et käis Mihhailovskojes Puškini sügises. Giididel, kes Eestist kaasas, olnud kodutöö tegemata. Kõige tähtsamateks pidanud nad ja osundanud kõigile kohalikku turgu. Puškini elust ja loomingust ei osanud midagi rääkida, öelnud vaid, et oli niisugune nõukogude poeet, neeger. Umbes nagu üks paljudele tuntud Liis, kes mõni aeg tagasi arvanud, et Puškin suri autoavariis.

Kerni alleele läks tuttav omapäi, tuletama meelde neid hetki, mil "just nagu põgus nägemus, sa, kallis, ilmusid mu teele". Giid olevat öelnud, et seal pole midagi, ainult vanad puud... Nii et Puškingi hääbub... vähemasti eestlaste teadvusest.

21/10/2009

Mina ei lähe Tallinnast kuskile

Valimistejärgse nädala üks põhiteemasid näib olevat üleskutse Tallinnast välja registreerida, et siin enam mitte makse maksta. Mitmel pool soovitatakse seejuures Tallinnasse edasi elama jääda ja siin pakutavat tarbida. Mu meelest on see puhas pettus. Ja tegelikult ka reeturlus. Ei olda ju Tallinna patrioodid, kui selles linnas elada kõlbab ainult headel aegadel. Niipea, kui enam hea ei ole, tahetakse pageda. Valmis ollakse ainult saama, mitte andma.

Mina ei lähe Tallinnast praegu kuskile. Sünnilinn, kodulinn, mitmendat põlve minu suguvõsa linn. Üle kahekümne aasta Nõmmel, nelikümmend aastat Mustamäel, õppinud Hiiul, vahepeal jah korraks Tartus ülikoolis ära käinud, siis koju tagasi tulnud, töötanud kesklinnas ja vanalinnas, elanud, armastanud, head ja halba näinud... Kuhu ma siit lähen ja milleks? Võib-olla kunagi, jalad ees, või elutee käänakute pärast, aga see on teistmoodi minek.

Linnaelu on nende aastate jooksul olnud vägagi erinev, linnapäid ja -juhtimist on nähtud väga mitmesuguseid. Kõik ei meeldi, kõik ei peagi meeldima ja seda, mis ei meeldi, olen püüdnud parandada nii palju, kui saan. Ei, ma ei lähe Tallinnast kuskile. Ja oma linna sisse- ja väljakirjutustega nihverdades petma ka ei hakka. Aga linnapeade vahetumist olen küll näinud, erakondade ja parteide vahetumist samuti - ükski nendest pole igavene olnud. Kõik muutub...

x x x
Ülemisel korrusel pole pärast seinaava lõikamist, minu "uputamist" ja teiste naabrite tolmutamist (millest olen siin blogis mitu korda kirjutanud) juba poolteist nädalat tööd tehtud. Täna teatas ühistu esimees, et nüüd vist tööd jätkuvad, sest ülanaaber olevat Eesti Projektist ümberehituste projekti kätte saanud (ava lõikamise ajal seda polnudki!), edasine järelevalve on tagatud ja naabreid tuleb ka kindlasti informeerida, kui on mürarikkad tööd või torutööd, mis püstikutes vee- ja soojakatkestusi põhjustavad. Kauboi moodi enam edasi töötada ei saavat.

Täna vaatasin, kuidas noored, vist tudengid, filmi tegid. Üheks tegelaseks Mustamäe majad, siis veel armunud paar, kes lõpuks omavahel riidu läks, sest mees suundus omadele radadele ja ei andnud enam lapse jaoks raha. Kaks filmijat, kaks näitlejat, ligi kaks tundi võtteid. Ingliskeelne tekst, eestikeelne juhendamine. Põnev oli. Õhtu ka päikesega pikemalt valge ja filmimiseks hea.

17/10/2009

Fotojaht - latern, lamp


Kõikvõimalikke laternaid ja lampe on mu piltidele palju jäänud. Seekord siis üks õdusam pilt ja teine - maa-alune, koopasügavusest.

Teised fotojahilised oma laternatega on siin.

15/10/2009

Korraks veel valimistest, seinajamast ka

Kirjutasin juba eelmises postituses, et käisin eelvalimistel. Valimisjaoskond asub nii lähedal, et sinnaminek ei raiska aega. E-valikut ei hakanud tegema ühel väikesel põhjusel. Ma pole kindel, et e-valik õigesse kohta jõuaks. Miks?

Aga sellepärast, et tellisin endale täiesti õigel ajal enne neid valimisi elektroonilise valijakaardi. Kõik sai tehtud nagu vaja ja nüüd pidanuks ainult e-valijakaart tulema. Kuid võta näpust - ikka toodi postkasti paberil kaart.

Valmisjaoskonnas oli vähe valijaid ja komisjoniliikmed rõhutasid igaühele, et need kirjutaksid numbrid õigesse kohta ja hästi selgelt. Siis ei tule häältelugemisega sama olukorda, mis eurovalimiste ajal, et muudkui loe ja loe üle.

---
Sügist pole mul õigupoolest aega vaadata olnud, ei tema ilu ega ka tormipoolt. Nädalavahetuse majasündmused, millest neljas eelmises postituses kirjutasin, ehk mõjunuks noorematele ergutavalt ja adrenaliini andvalt, aga mina olen juba ilmselt sellises vanuses, et mind need lihtsalt väsitasid tavalisest rohkem. Praeguseks oleme naabrimehega veekahjustuste osas kokkuleppele saanud.

Vett poleks ava lõikamisel teisel korrusel kasutada tohtinud, seda võinuks sellises paneelelamus ainult esimesel korrusel, kus viperuse tõttu kahjustunuks ainult kelder, samuti eramajas omaniku nõusolekul. Praegu avastati naabri seinalõikamise kolmanda päeva lõpul, et vesi voolas paneelidesse ja lae vahele rusikasuuruse augu kaudu.

Seinalõhkumise loa või projektiga pole samuti kõik korras.Mis kandva seina ava lõikamise korraga seotud küsimustesse, tehnilistesse eksimustesse ja muude sellisesse puutub, siis nendega tegelevad korteriühistu juhatus ja ehitusjärelevalve spetsialist.

Solarise laevaringu taustal tundub see väikese asjana, aga suured asjad algavadki väikestest: ka suurte õnnetuste põhjuseks on sageli päris väikesed viperused, kiirustamine, hooletus.

Aga sõna "laevaring" pealkirjatekstides tajun ma millegipärast mitte "lae varinguna", vaid hoopiski "laeva ringina". Kummaliselt mõjuv sõnademäng...

12/10/2009

Tuletõrje, arupärimised ja valimised

Kolmas päev. Hommikul lõhuti üleval veel mõned tunnid seina. Ja jälle käisid kohal tuletõrjujad, sest keegi oli paar trepikoda kaugemal ja kõrgemal teadmatusest tolmu taas suitsuks pidanud. Seekord sõitis kohale Lilleküla komando. Politseiauto tuli ka. Kiirabi õnneks vist veel ei jõudnud asjatut sõitu teha, sest enne said tuletõrjujad teada, et jälle oli valehäire. Meie päästekomandode reageerimine on tegelikult imetlusväärne.

Nädalavahetusel ei saanud ma ju kellegi poole pöörduda. Täna esitasin järelpärimised seintelõhkumise viltuminekute kohta majahaldurile ja tema kaudu siis ka korteriühistu juhatusele. Samuti ka Mustamäe LOV-i ehitusjärelvalve töötajale.

Tahan muu hulgas teada, kas kandva seina lõhkumise luba oli olemas, kas seda andes ei ole vaja tagada tööde ohutus ja majaelanike informeerimine tööde täpsest algusest ja võimalikust kestvusest, ka ebamugavustest, mis võivad töödega kaasneda. Antud juhul siis lisaks mürale ka vesi ja tolm. Tegelikult ma tean vastust: jah, tuleb informeerida, sest see on kirjas meie korteriühistu põhikirjas. /EDIT: täpsustan, mitte põhikirjas, vaid vastavate tööde tegemise korras./

Tahan teada, miks üldse antakse nii vanades majades allolevatel (ka teine korrus on ju viiekorruselises majas alumine) korrustel lõhkumisluba. Jah, ma saan aru, et noored pered tahavad moodsamat korterit, aga siis pole mõtet lõhkuda selle tarbeks vanade majade seinu, vaid valitagu siis juba oma võimaluste piirides mingi privaatsem variant. Meie majas on üle 110 korteri. Kui sõrestikuks muutuva majaga midagi juhtub, kannatavad paljud. Ja igal juhul tuleb niisuguste tööde puhul tagada naabrite vara säilimine, olgu selleks siis allolev korter või selle sisustus.

Küsin, kas niisuguse töö puhul ei peaks lõhkujaid eelnevalt informeerima paneelide imepärastest veevoolamisvõimetest ja -kohtadest. Ma ei taha ülal tööd teinud mehe kohta midagi halba ütelda, sest viperusi juhtub parimatelgi tegijatel, aga on selge, et Eestimaa teisest otsast tulnud mees ei tea ega tunne Mustamäe paneelmajade paneelide omadusi kuigi hästi.

Küsimusi oli mul veel. Nii korteriomanikuna, kellele vett kaela lasti voolata, kui ka ajakirjanikuna, kes näeb siin laiemat teemat. Nüüd ootan vastuseid.

Käisin valimas. Päris raske oli valikut teha. Enne veel naljatasime, et kolme päeva seintelõhkumise õppetunnist oli vähemalt nii palju kasu, et teab, keda ei vali: vett kaela lasknud teise korruse korteri peremees on vist Roheliste hulgast, seinalõhkumise loa andis (kui andis) Mustamäe LOV, seega Keskerakonna käsi, töömees esindab arvatavasti isamaalasi või sotsdemme...

No keda paganat neist siis pärast niisugust prohmakat valida, aga ka ülejäänud võimalused ei meeldi. Lõpuks andsin hääle lihtsalt ühele inimesele, kelle senist tööd tean ja kellest arvan, et ta ka valituks saab ja sõltumata oma erakondlikust kuuluvusest seda tööd tulevikus hästi teeb.

Olen inimestelt viimastel päevadel kuulnud palju igasuguseid õudusjutte selle kohta, kuidas on all elada, kui ülanaaber põhjalikku remonti teeb. Tuleb vist alustada uut blogirubriiki ja kõik halvad muljed, kui neid muidugi siinse naabri remondiga tuleb, kirja panna. Nii et lugemiseni!

Samal teemal: Aga päästjad on meil tublid.
Eilsest jamast veel, enne tänast jätku.
Vanduma võtab ja vihaseks teeb.

11/10/2009

Aga päästjad on meil tublid


Seintelõhkumise teine päev. Ei julge kodust ära minna, sest kes teab, mis jälle kaela tuleb või juhtub.

Ütlen teise korruse korteri peremehele ja töömehele, et täna ärgu olgu mingit vett. Mulle aitab!

Vastavad, et siis on müra suurem ja tuleb tolmu. Lubavad, et enam ei uputa, ei tee veega.

Keskpäeval alustatakse üleval tööd. Olen maja tagakülje toas, kui järsku kuulen, et trepikojas käib suuremat sorti jooksmine. Esimene mõte on, et nüüd hakkavad ülemised korrused kaela kukkuma, sest kandev sein saab alt ära.

Lähen kööki, vaatan välja. Maja ees on päästekomando suur auto, taamal ka kiirabi. Avan akna, küsin tuletõrjujalt, mis nüüd lahti on. Ta vastab, et viiendalt korruselt tuleb suitsu. Keegi seal kõrgel olevat helistanud.

Kakskümmend minutit otsitakse mööda trepikoda suitsu taga. Vahepeal jõuan akna all olevale ooteseisundis tuletõrjujale öelda, et teisel korrusel lõhutakse seina ja seinakontaktides oli eile vesi, aga sellest küll suitsu ei tohiks tulla. Ise mõtlen huvitaval kombel mitte tulekahjuohule, vaid sellele, et kui üleval kustutama hakatakse, saan jälle vett kaela.

Lõpuks tuvastavad päästjad, et häire põhjustas siiski teiselt korruselt seinte lõhkumise tõttu üleskerkiv ja akendest tulev tolm. Häire lõpp. Kahju poistest asjatu väljakutse pärast.

Peale seitse tundi kestnud seinte lõikamise või saagimise ülimalt ebameeldiva müra minuga täna midagi ebameeldivat ei juhtunud. Midagi vajalikku selles helide kakofoonias küll teha ei saanud. Kuivatasin oma raamatuid ja toavaipa, aga ega need jahedas toas kuivada taha.

Seinad peaksid teoreetiliselt kuivama, lagi ka. WC-sse, vannituppa ja kööki ei saanud pimeduse saabudes ikka veel elektrit põlema panna, lülitid seest ikka märjad ja lühiseohtlikud. Teist õhtut tegin sealseid toimetusi taskulambi valgel. Maja naksub igast otsast.

Nädalavahetus oli küll täiesti untsus.

Samal teemal veel siin ja siin .

Ühest varasemast omapärasest vee kaela saamisest on juttu siin: Kuidas mul toaseinast vett jooksis.

Eilsest jamast veel, enne tänast jätku

Eilsest jamast ei saanud ma üle ega ümber ööselgi, sest kella ühe paiku avastasin lisaks, et betoonitolmu sogast vett tuleb ka toaseinas olevast raamaturiiuli tagusest pistikust. Riiuli all oleval põrandal virnas olnud raamatud ja käsikirjad olid märjad, vaipkate ka natuke.

Siin siis mõned pildid eilse jama jälgedest, tehtud esikus ja toa raamaturiiulis, kuhu tegelikult ju poleks pidanud ülemine köögi ja toa vahelise seina lõhkumine üldse mõjuma. Köögilaest ja seintest ei hakka siinkohal üldse rääkima, need on nii veelaikusid täis.

Viimane pilt raamaturiiulist on tehtud hommikul, kui vesi juba kuivanud oli.

/EDIT, 13. okt - otsene vesi sellel raamaturiiuli seinakontakti kohal on küll kuivanud, aga sein on niiske seniajani. Seda pistikut ilmselt enam kasutada ei saa väga tükk aega. Raamaturiiul on üle terve toaseina, riiulitaguseks ongi sein - füüsiliselt väga raske on kõiki raamatuid välja võtta, et vaadata, kas mujalt seinast ka vett on tulnud või tuleb. Ka ei tea ma köögikapi taguse seina ja selle kontakti seisundit. Esiku laealuses kapis oli ka vett./

Täna seinte lõhkumine ülal jätkub, eks näis, mis saab. Aga erinevalt eilsest ootamatusest olen täna valmis halbadeks üllatusteks.

10/10/2009

Vanduma võtab ja vihaseks teeb

See, mida ma siin kartsin, on nüüd siis käes. Täna lõuna ajal hakati ülal kandvat seina lõhkuma ja häda tuli kaela sealt, kust ei osanud oodatagi. Pelgasin ju kolinat jm sellist, aga sain hoopis vett kaela. Vanduma võtab.

Ma ei teadnudki, et see saagimis- või puurimisprotseduur veega käib ja olin üpris üllatunud, kui köögi lakke veelaigud tekkisid ja mööda gaasitoru ning keskküttetoru vett nirisema hakkas.

Ütlesin üleval, et mul seoses nende vaheseina lõhkumisega on selline probleem. Lõhkumine ise käis ju üsna talutavalt. Kuid ülemise köögi põrandale oli tehtud suur "veekogu", mis oli täis betoonitolmust vett. Vesi pidavat seinalõikamist hõlbustama.

Töömees käis ja vaatas mu veelaike, lubas sättida, et rohkem ei tuleks.

Tund hiljem veetilkumine laienes. Kutsusin teise korruse peremehe alla vaatama, talle tilkus kohati lausa pähe. Ütles, et püüavad kõik tehja, et rohkem vett ei tuleks. Küsis, kas lõpetada, mina vastasin, et kui nad suudavad tagada, et vett rohkem ei tule, siis võivad edasi teha.

Vahepeal oli mul vaja tingimata korraks väljas käia, tagasi tulles, kolm tundi hiljem oli asi päris hull. Veelaike rohkem, üks lausa lambi juures, esikuseinast tilkus vesi, WC laest ja uksepiitadest ka, köögist samuti, köögiukse juures oli suur tolmuseguse vee loik, kuigi polnud aru saada, kust vesi tuleb. Kõige hullem, et esiku seinakontakti (milles külmkapi juhe) ja lülitite juurest hakkas ka vett nõrguma. Ilmselt oli paneel vett täis. See lüliti- ja kontaktiasi on ju juba lausa ohtlik.

Läksin jälle üles, töömees tuli, vaatas, ehmatas ja ütles, et lõpetab töö tänaseks ära ja teeb homme ilma veeta, tavalisel meetodil edasi. Ainult et siis on kõiksugust kolinat ja tolmu märksa rohkem. Jama!

Tegelikult olen ma päris vihane. Ei kujuta hästi ette, mis oleks võinud juhtuda, kui meil kedagi nädalavahetusel poleks kodus olnud.

Loomulikult ei teatatud naabritele seintelõhkumise kui mürarikka töö täpset aega, kuigi korteriühistu põhikiri (EDIT: vastav kord) 24-tunnist etteteatamist nõuab. Minu teada ka tehnilist järelvalvet. Nädalavahetusel pole kellegi poole abi järele pöörduda ka võimalik.

Ja mis kuradi pärast on vaja neis 40-aastastes pudedates paneelmajades üldse seinu lõhkuda!

Homme on siis "eriti vaikne" pühapäev.

Tegin pilte ka, aga olen hetkel liiga väsinud, et neid siia panna.

08/10/2009

Tibusid loetakse sügisel

Tavaliselt teen oma tööaastast kokkuvõtteid talvisel pööripäeval. See on juba traditsiooniks saanud. Seekord aga panen siia "neli tibukest" ehk nelja minu toimetatud sel aastal ilmunud raamatu kaanepildid. Veel kaks on üsna varsti ilmumas, neist ja mõnest väiksemast siis edaspidi.

Siinsetest meeldib mulle endale kõige rohkem John Bowkeri "Uskumused, mis muutsid maailma". Ka see on tore, et ilmus alles koolitüdruku Merilin R. Jürjo unistuste raamat, muinasjutukogu "Haldja naer".



Kõik neli on kirjastuselt "Pegasus".

07/10/2009

Peedid pehmeks!


Mõnikümmend aastat tagasi, kui kokaraamatuid vähem oli, kogusid perenaised hoolega kõiksuguseid retseptiväljalõikeid. Eelnevate põlvkondade pereemadelt on minulgi üht-teist säilinud. Täna sattus kätte südamlik peedikeetmise õpetus vist 1970-ndate aastate "Nõukogude Naisest":
"PEEDID PEHMEKS
Peedid keevad palju kiiremini pehmeks, kui lüüa neile keskelt läbi harilik raudnael: suurematele peetidele jämedam ja pikem, väiksematele peenem ja lühem. Naela ots peab vähemalt sentimeetri võrra teiselt poolt välja ulatuma. Võiks ju väiksemaid peete paar-kolm tükki sukavardalegi lükkida, aga kahju vardast, see mustub keetes lootusetult.
Enne naelte kasutamist pesta nii peedid kui ka naelad hoolikalt puhtaks ja loputada rohke veega.
Vanamemm kuulas seda juttu ja ütles: "Lapseke, peedikeetmisel on oma nõks - tahavad ehmatamist. Keeda neid enne tükk aega ja pane siis külma vette - kohe lähevad pehmeks."
Head naelakeetmist!

04/10/2009

Saksa kunstnik Uhtna juurtega


Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis (Pikk 73, Tallinn) on praegu Saksa illustraatori Kristina Andresi näitus.

Rohkem kui aasta tagasi seda näitust korraldada kavatsedes ütles kunstiekspert Viive Noor mulle, et selle kunstniku vanaema oli Uhtna mõisapreili, kes 100-aastasena suri 2007. a sügisel. Kristina on Viivi Noore sõnul väga huvitatud oma Eesti (baltisaksa) juurtest ja on ka Uhtna mõisat vaatamas käinud:

"Leidsin ta tööd Bologna messi kataloogist ja need meeldisid mulle väga. Kirjutasin talle ja siis tuli ta korraks Eestisse. Polnud just kõige parem aeg: külm, lumi, aga talle meeldis siin. Ta on noor kunstnik, kelle tütar on suur "draakoniuurija" ja kelle pildid on väga soojad. Oli tõeline rõõm kutsuda teda Eestisse näitust tegema".

1971. aastal sündinud Kristina Andres kujutab palju armsaid ja naljakad detaile, pisikesi kummalisi olendeid, isemoodi loomi ja veidraid situatsioone. Kõige rohkem meeldib talle töötada autoriraamatutega, sest tal on enesel nii palju jutustada, nii sõnas kui ka pildis. Lemmiktehnikaks on koloreeritud ofort.

Näitus jääb avatuks 30. oktoobrini 2009, avatud: E-R 10-18, L 11-16.
Siinsed pildid on näitusekutsetelt.

Sinu nõiduse kütkes...


Hommik. Õues on soojem kui eile, toas ikka 15 kraadi. Korteriühistu tippkuttidel pole vist meeles, et juba võiks kütmisega peale hakata. Siit moraal: ärge valige paneelmaja juhatuse esimeheks kogukat inimest - paksud taluvad külma paremini.

Vikerkaar (kl.9.17). Vaevunähtav, aga hilisema pilditöötlusega saab ikkagi kõik värvid välja tuua. Fototehnilist hinnet ja autori enesekriitikat need pildid ju ei vaja.

Ronin jaheduse eest vanni sooja. Peavalu jääb ka vannivette. Nüüd saab juba tööd tegema hakata. Lõpetan 260-leheküljelise tõlke toimetamise.

Ei midagi erilist. Mõnikord on nii, et kõige parem päev ongi ei midagi erilist. Samuti nagu mõnikord kõige parem uudis võib väljenduda uudiste puudumises.

Raadios laulab keegi: "Sinu nõiduse kütkes olen vangis". No ole siis pealegi...

03/10/2009

Fotojaht - neli

Sain kingituseks potilille nelja õiega. Viimane suveviibe sügisele tervituseks - neli lillesüdant:



Nostalgialaks 1974. aastast - kuulus nelik, koer pealekauba:



Teiste fotojahiliste neljad on siin.

02/10/2009

HOME - me räsitud ja väsinud ilus kodu


Samal ajal, kui siinmail püütakse üksteist kräpiloopimises üle trumbata ja seda nii valimisvõitluses, majanduselus, ministritöös, kommivastasuses kui ka mujal, tunneb muu maailm suurt muret seetõttu, et meie koduplaneedi ressursid väga kiiresti ammenduvad ja kliima muutub ebasoodsaks.

Juunis oli oma kaunite Maa-fotodega kuulsuse võitnud Yann Arthus-Bertrandi suurepärase ja valusalt mõtlemapaneva filmi "HOME" (Kodu) ülemaailmne esilinastus: Praegu saab filmi paljudes kohtades vabalt vaadata. On sündinud terve "koduprojekt". Sest:
HOME
We are living in exceptional times. Scientists tell us that we have 10 years to change the way we live, avert the depletion of natural resources and the catastrophic evolution of the Earth's climate.
The stakes are high for us and our children. Everyone should take part in the effort, and HOME has been conceived to take a message of mobilization out to every human being.
For this purpose, HOME needs to be free. A patron, the PPR Group, made this possible. EuropaCorp, the distributor, also pledged not to make any profit because Home is a non-profit film.
HOME has been made for you : share it! And act for the planet.
Yann Arthus-Bertrand
Filmi ingliskeelset versiooni saab vaadata siit.

HOME official website

Homeproject YouTube´is (vene-, saksa-, prantsus-, hispaania- jt -keelsed versioonid ning muud teavet filmi valmimise kohta.

Film on ühtpidi väga ilus ja teisipidi väga kurb, sest võib-olla ei suuda me Maa ilu ja elu hoida. Piltnikutöö, üldse kogu meeskonna töö rohkem kui 50 riigis on olnud hämmastav.

Mõnd endalegi aastate tagant tuttavat kanti (näiteks Lagost Nigeerias) vaatasin nii äratundmis- ja taasnägemisrõõmuga, kui ka väga halvas mõttes üllatununa. Juba kaks-kolmkümmend aastat tagasi oli osa Lagosest ülivaene ja teise ossa ei mahtunud autod ära, liiklust reguleeriti lihtsa seadusega, et paariskuupäevadel sõidavad paarisnumbritega autod ja paaritutel paaritu numbriga autod. Nüüd on ülim vaesus veelgi süvenenud, liiklus muutunud veel võimatumaks ja saastavam-laastavamaks. See aga on ainult üks näide.

Panen selle postituse oma mõlemasse blogisse. HOME on seda väärt.