4.8.09

Sinine koer


Palju aastaid tagasi sain armsalt inimeselt kingiks sinise koera. Kingiulataja oli ähmi täis ja ütles, et neiueas tütrele oli raske midagi valida, aga need koerad on vist moes.

Koer polnud just suurem asi. Helesinine siidjas kunstkräsu, millest läikivad silmad üldse välja ei paistnud, ninaots vaevunähtav, kõrvad ja kõhualune vooderdatud oranži sametiga. Valge lehv kaelas. Näotu ja maotu. Moes võib-olla tõesti, sest autode tagaakendest mõnikord umbes taolised paistsid. Selle aja hindades üsna kallis ka, nagu kõik pehmed ja karvased mängu- või kaisuasjad tollal.

Aga kinkija oli nii kohmetunud, et ma ei raatsinud talle piinlikkust valmistada ja koera tänuga vastu võtsin.

Aukohale ma seda ei pannud, aga päris varju ka ei saanud peita. Kui isa juba üsna vana mees oli, ütles ta tihtipeale, et näe, sul mu koer veel alles.

Isa pole enam ammu, aga koer on ikka alles. Mõnikord võtan ta kapi otsast alla, puhastan tolmust, panen jälle varju tagasi. Ära visata ei raatsi, sest kinkija silmavaade ja näoilme on meeles. Lootus, et tütar rõõmustab.

Kingitustega on üldse nii, et ega need pruugi saajale alati meeldida. Aga aastaid hiljem tuletavad nad meile midagi meelde: mõne tundmusekillu, mis meis heldimust tekitab; kellegi armastuse ja hoolivuse. Isegi päris mõttetud asjad võivad meis mälestusi äratada. Nii ei olegi sinine koer lihtsalt ainult sinine koer, vaid sümbol, märk, mälestus isast.

Missugused "sinised koerad" on teil - mõttetud kingitused, aga ometi mälestused kellestki kallist?

3 comments:

  1. Sarnane kohmetus meenub korrast, kui koos isa sõbraga tuli meile külla ka sõbra naise vend. Kuuldes, et peres on tüdruklaps, valis ta hoolikalt kingitust. See oli punane (väidetavalt tüdrukute värv) looma näoga (loomad reeglina meeldivad) jonnipunn (laps leiab tükiks ajaks tegevust). Ainult et kes võis arvata, et aeg nii kiirelt lendab ja ma olen juba 12aastane! :D
    Aga "siniseks koeraks" on mul pisike kirju kunstkarvane kutsa. Andjaks plikaea peika, kes oma lapsepõlve kutsikatepaari pooleks jagas. See oli väga ebamugav kink - kinkijale ilmselgelt väärtuslikum. Õnnetu juhuse tahtel pole mänguasja algset omanikku ammu enam ja juba saamishetkel erilise kaubandusliku välimuseta peni on seda raskem prahi hulka arvata.

    ReplyDelete
  2. Tegelikult on see kutsa paris omanaoline ja armas...vanaaegne selline. Ja muidugi malestuse parast nyyd vaga eriline ja vaartuslik...Sellised kingid lahevad rohkem sydamesse kui mingid muud "vaartesemed"...
    Mulle vaga see meenutus siin meeldis!
    Tervitab,
    Kristina

    ReplyDelete
  3. Osaline: mul oli ka plikaea peikalt pisike koerake, aga puust nikerdet. Pistis mulle kunagi õue peal näpuvahele, ise näost punane. Aga see koer on vist ammu kuhugi läinud. Peikast ei tea ma ka miskit.

    Kristina, aitäh!

    (See kommentaar on taastatud 4. aug. kommentaar, originaali kustutasin kogemata maha.)

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails