29.11.08

Fotojaht - kõver


Loodus armastab täiuslikkust. Sestap on looduses kõik loomulik ja mingil määral kõver. Selles kõveruses väljendub ootamatu harmoonia.

Inimene armastab sirget. Kahe punkti vahelise sirgjoone nimel on ta valmis pikemalt mõtlemata looduse kõverusi lõhkuma. Kõverust samastab inimene valskusega, saamata aru, et ka kõver inimene võib aus olla, samal ajal kui valetaja võib kaunis ja sirge välja näha.



Mõnikord ühendab inimene oma sirgjoonelisuse looduse kõverustega. Siis saavutab temagi midagi, mida võib täiuslikkuseks ja harmooniaks nimetada. Siinsed näited on pargikultuurist.


Piltidel siis puud Rahumäelt ja Portmeirionist, pargid Kadriorust ja Blenheimist.
Teiste fotojahtijate kõverused on siin.

26.11.08

Lumes kinni!

Mina küll ei saa öelda, et pole lumekoristajaid näinud. Täna hommikul jäi kõnniteed puhastav pisimasin rippus männiokstest mööda vuhtides nii õnnetult lumme kinni, et oleks peaaegu hoopis eemal olevat puud ramminud. Teine masin tuli appi sikutama, aga alles lumekoristusauto meeste sekkumisel saadi lummeuppuja välja.

Neil pole kerge. Tööd on palju ja inimeste pahameel kukil: tehke ometi kiiremini linn korda. Käisin täna pärastlõunal mööda seda teejuppi, mille puhastamisel piltidele jäädvustatu aset leidis - isegi sellel suhteliselt lühikesel lõigul on ikka väga tõsiselt rassitud, et üldse teed sisse saada. Loodus on seekord oma vägevust näidanud.

Jõudu tööle!



24.11.08

Tuisk, 23. nov 2008

Tuisk.
Öö pärast tuisku.
Järgmine hommik (24. nov).
Rohke lumi on kaunis, aga see on ka puudele viga teinud. Maani painutatud suur puuharu on vist tõsiselt kannatanud ja võib-olla pole tal enam pikalt elupäevi. Ka muudel ühe- või kahekaupa tee äärde istutatud mändidel on tuisust jäänud kahjustusi, murdunud oksi, koguni murdunud latvu...

22.11.08

Fotojaht - käsitöö


Käsitööd on mul kodus palju. Ema oli väga osavate kätega. Aeg-ajalt olen neist asjust, samuti kui kingiks saadud käsitööesemetest ka blogisse pilte pannud. Aga seekord mõned niisugused käsitööasjad, mida rahvakunstiks tavatsetakse nimetada.

Esimene on kaugelt maalt - Peruust. Lihtne ja liigutav. Selle saatis mulle üks armas noor peruulanna, kes eestlasega abiellus. Kaart ütleb Peruu kohta palju: tema rahva kommetest, tavadest, muusikast, kunstist, taimestikust, ilumeelest, särast ja särtsakusest, koduhoidmisest ja kultuuritunnetusest... Tehtud lihtsatest asjadest, tavalisele papile kinnitatud kuldsest helmereast, puust pillidest, riidelappidest piltidest ja lilledest, kuivatatud kõrtest, lõngaloomadest ja niidiinimestest. Rõõmus ja luuleline, ilus silmale ja südamele.



Teine on Eestist. Kes mäletab veel, et meil oli palju aastaid väga kauneid esemeid valmistavate rahvaloominguga tegelevate kuldsete kätega andekate inimeste koondis Uku? Mulle meeldisid Uku tooted väga. See kaelaehe on endiselt üks mu lemmikutest.



Teiste fotojahiliste käsitööpilte leiab siit.

21.11.08

Üheksa korda mõõda...

Aknaga sai nüüd ühele poole. Esmaspäeval sai käidud firmas, et klaasivahetust tellida. Kontoris öeldi, et teisipäeval saadetakse mõõtja, kellele tuleb sularahas tasuda 250 krooni (lisaks firmale aknapaketi eest makstavale rahale). Küsimusele, et kas standardpaketi puhul on ikka mõõtmine vajalik, vastati: "Me mõõdame alati."

Mõõtja käis, pani paketi suuruse kirja. Reedel tuli paketti vahetama. Ennäe, toodud pakett osutus 4 sentimeetrit kitsamaks ja ei katnud aknaava ära. Mis mõõtmisest kasu?

Aga mees väitis, et tema andis kontorisse õige arvu, kontoris kirjutatud see tellimuse esitamisel valesti. Kokkulepitud ooteajale lisandus veel kolm tundi, siis jõudis kohale õiges suuruses pakett ja aken sai paari minutiga korda. Aga kontori lohakusest tingitud venitamise eest ei kippunud mulle keegi 250 raha tagasi maksma...

Mis oleks olnud kergem, kui paketi ülemõõtmine enne kohale toomist. Ju ei teadnud aknapanijad vanatarkust, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Aga sel juhul muutub ju mõõtmise tasu mõttetuks.

20.11.08

Kuidas luuletust näpati

Kunagi ei tea, milline seik võib väga kauaks mällu salvestuda. Esimene lumi toob mulle alati meelde ühe kauge mälestuse.

Õppisin siis esimeses klassis. Ralf Parve klassikaks saanud lasteluuletus "Esimene lumi" oli tollal vist alles üsna hiljuti kirjutatud ja polnud veel kuigi levinud, alles omandas populaarsust. Seesama: "Juba õhtul akna taga heljus lumi langedes, hommikul on õued aga kõikjal paksult hangedes..." Mul oli see peas, autorit teadsin ka.

Olin agar "Sädeme" lugeja. Ühel päeval uut lehenumbrit lugedes nägin, et see luuletus on saanud laste luuletuste võistlusel mingi koha ja autoriks oli märgitud meie kooli tüdruk, paralleelsest esimesest klassist. Ju ei olnud toimetuse töötajad pärisluuletaja luuletuse mahakirjutamisest aru saanud. Aga toimetusse oli siis selle kohta palju pahaseid kirju saadetud.

Plagiaadi-mõiste sai mulle ka siis selgeks, sest tüdrukul tuli sellest palju pahandust. Koolis hakati teda narrima, leht oli sunnitud pettuse pärast vabandama, tema noor kaunis klassijuhataja pidi seletuskirja kirjutama, et miks laps aususe ja autorluse vastu eksib.

Sellepärast see väike mahakirjutaja, pisike punapäine lokkis juustega tedretähniline tüdruk mulle meelde jäigi. Kokku me suurt ei puutunud, sest paralleelklass asus hoopis teises hoones, aga tüdruku nime mäletan seniajani; rohkem pole teda enam elus kohanud.

19.11.08

Esimese lume hommik


Täna on siis esimese lume päev. Meeldetuletus, et talv on olemas/tulemas. Hangedeni läheb veel aega.

Siin üks linnapilt...




EDIT// Selles küll eksisin, et hangedeni veel aega on. Kaks päeva hiljem nägi pilt välja selline:

18.11.08

Vasakule ära...


Suur dramaturg, kelle lemmiklaused on "vasakule ära" ja "paremale ära", tegutseb usinalt ja laseb elulaval tühjeneda.

Täna nägin endise kolleegi surmakuulutust. Meelde tuli, kuidas käisime koos väga ammusel noorte turismireisil Nigeerias ja teekonna alguses saime olla ka Roomas. Väga kihvt reis oli.

Mõned aastad hiljem olime ajakirjanike liidu loomingulisel komandeeringul Turkmeenias, kus kümne päeva jooksul jälle koos "puuda soola ära sõime". Vahvaid seiklusi oli küllaga ja Mare oli tore kaaslane.

Veel mõned aastad hiljem tundsime mõlemad muret, mis saab üha muutuvates oludes Eesti laste- ja noorteajakirjandusest. Mare hoida oli ajaleht, minul ajakiri. See oli raske aeg, mil sõbra tugi oli hindamatu.

Ja nüüd siis see: "Vasakule ära..."

Kunagisi häid kolleege jääb järjest vähemaks. Puhake rahus!

15.11.08

Fotojaht - varjud


Tegelikult on mul seekordsele fotojahile varjude vallast pakkuda ka üks hoopiski sõbralikum pilt, kui eilne valgustkartev aknalõhkumine oli.

Päikesemäng võib peenikestest paksud ja lühikestest pikad teha, olenevalt sellest, missuguse varju tuju Päikesel parasjagu on :)



Teised fotojahilised on siin.

14.11.08

Nojah, mis sa kostad?


Tänane hommik algas sellega, et arvuti streikis. Mitu tundi.

Õhtu kulmineerus sellega, et parajasti siis, kui ekraanil "Kodus ja võõrsil" sarjas Irene´i majas vargaga kakeldi, käis kõva pauk ja mu toaakna välimine klaas purunes. Ju oli kellelgi pimeduse katte all käsi sügelema hakanud. Oli juba liiga pime, et pahandusetegijat näha. Nädalavahetuse fotojahiks, mille teemaks "Varjud", on nüüd ennetähtaegselt läbi mitme klaasi tehtud pilt siin kõrval olemas - valgustkartvast teost.

See, et blogtrees ilmuvad mu postitused siis, kui ma ise oma profiili sisse ei logi ja vastavat ikoonikest ei kliki, umbes kümne päeva pärast, kui sedagi, on kõige selle kõrval lihtsalt väga väike ja tähtsusetu pisiasi. Seekord siis klikin...

Lisa: Fotojahi logo seekord panema ei hakanud, pilt ju na mannetu :(

Mälestuste dilemma

Nägin raamatukaupluses tuttava inimese mälestusteraamatut. Tundus huvitav, sest suur osa sellest puudutas olukordi ja inimesi, keda ka mina mäletan. Seisin sealsamas riiuli juures ja lappasin mind huvitavaid kohti. Aga ei ostnud. Ei kavatsegi osta. Mulle tundub, et ühest konkreetsest inimesest on selles kirjutatud põhjendamatult halvasti ja valesti. Tundsin teda teistsugusena, kui nüüd raamatust lugesin. Mulle ei meeldi, kui mälestuste kirjutajad kirjutavad halvasti inimestest, kes end enam ise kaitsta ei saa.

See on tegelikult väga raske küsimus, kuskohast algab mälestuste kirjapaneku puhul õigus subjektiivsusele ja kus see lõpeb. Mäletan, et kui kirjutasin artiklit lastekirjanik Olivia Saarest, kellelt ka oli ilmunud mälestusteraamat ja teine valmimas, siis ütles ta, et kõige raskem oli kirjutada lahkunutest, nendest, keda enam meie keskel ei ole. Just sellesama pärast: nad ei saa ennast enam ise kaitsta ja võib-olla ei ole kirjutaja neid mõnes asjas õigesti mõistnud. Nad ei saa enam midagi selgitada...

Mulle on tihti öeldud, et kirjutagu ma oma pikast ajakirjanikuteest ja eriti sellest aastakümnest, mil tollal väga populaarset, kohati 120 000-lise trükiarvuga"Noorust" sai tehtud. Olen ikka kõhkleval seisukohal ja paljuski just sellesama raske küsimuse pärast: mulle ei meeldi inimeste (ei elavate ega surnute) kohta halvasti öelda, aga mõnede elujuhtumite käsitlemisel vist teisiti ei saakski. Võib-olla on siis parem üldse vaikida?

12.11.08

Kriisidest


Michael Crichtoni hiljutine surm ajendas mind üle lugema tema "Andromedat" (1969, e. k 1975). Selles oli kõige muu hulgas ka üks huvitav ja praegust aega väga selgitav tähelepanek kõikide kriiside ühesugususest.

"... on kriis olukord, kus tingimuste kompleks, mis oli varem vastuvõetav, muutub äkki mingi uue teguri ilmumise tagajärjel täiesti vastuvõetamatuks. Seejuures ei oma asjaolu, kas see uus tegur on poliitiline, majanduslik või teaduslik, mingit olulist tähtsust. Rahvuskangelase surm, hindade kõikumine, mõni tehniline avastus - kõik need võivad esile kutsuda sündmuste ahela, mille tulemuseks on kriis."

"Kriisi tekitavad inimesed, kes toovad kriisi kaasa oma eelarvamused, isikupärad ja kiindumused. Kriis on ettenägelikkuse ja nõmeduste summa, hoomatud ja tähelepanemata jäänud faktide segu.


Ja siiski - nii ainulaadne kui iga kriis ka on, on kriisid samal ajal hämmastavalt sarnased. Kõigi omapäraks on see, et nad on retrospektiivselt ennustatavad. Ka näivad kriisid olevat teatava määrani paratamatud..."

11.11.08

Kõik pallid lüüakse ühte väravasse

Naistefoorumites kirutakse vanemate (enamasti emade) juures elavaid täiskasvanud lapsi (enamasti poegi) ja nimetatakse neid memmekateks. Justkui oleks tütarde koduselamine kiiduväärsem, nagu nemad ei saakski täiskasvanuks? Tütardele ei kleebita nii kergelt ja tihti mõtlematult külge silti „memmetütar”, samas kui täiskasvanud, aga vanematega koos elavat poega tituleeritakse „memmepojaks”.

Kodud, kus mitu põlvkonda elab koos, nagu oli muiste ja just Eestimaal kombeks, on vähemuses. Mallid näevad ette, et niipea kui sul hakkab habe kasvama, lidu kodust kõigi nelja tuule poole. Mida halvemini sa seejuures vanemast põlvkonnast arvad, seda parem.

Kõik pannakse ühte patta: on täiskasvanu, elab koos vanematega, ema või isaga, järelikult on hale, küündimatu, ei oska majandada, elab vanemate armust, ei sobi naisevõtuks või meheleminekuks, on saamatu jne. Ema sunnib ja surub oma armastust peale, ei lase last vabaks jne. Isegi psühholoogid, kes aeg-ajalt küll nendivad, et iga perekond on ainulaadne, unustavad selle tegelikult suhete kirjusid puntraid analüüsides ära ja tahavad kõike näha nii, nagu üldine ettekujutus nõuab.

Sageli unustatakse olud. Kui kodus on avar elamine, miks peaks siis mõlemad pooled, nii vanemad kui ka täiskasvanud laps, kitsama peale kolima? Koos on kergem majandada. Just koos, mitte nii, et vanemad teevad kõik ette-taha ära või laps peab üksi kõike korraldama. Sõna „peab” on siinjuures muidugi vale. Vahel on tarvis ja on vaja. Siis näiteks, kui vanemad on haiged või vigased või ei tule mingil muul põhjusel endaga toime. Oleks üsna kole nõuda, et poeg peaks siis kodust ära minema, sest ühiskondlik arvamus peab teda muidu memmekaks.

Mitme põlvkonna kooselamise traditsioone on hakatud halvustama, koos sellega sageli ka elukogemust ja -tarkust. Ühtmoodi halvasti arvatakse nii nendest täiskasvanud lastest, kes on hulk aastaid kodust kaugel, hoopis omaette elanud ja siis mingil põhjusel, hinge või vajaduse sunnil tagasi tulnud, kui ka nendest, kes on kogu aeg kodus elanud: kodust kõrgkooli käinud, tööle käinud, abiellumisegi järel kodus elanud.

Paljudel pole ehk tegelikult selle vastu nii väga midagi, et täiskasvanud lapsed oma vanematega koos elavad. Kuid nemadki lisavad klausli: kuni abiellumiseni. Uustulnuk majas, olgu siis minia või väimees, loob uued suhted. Vahel ei aita siis tõepoolest muu kui eraldi elamine, noored kusagil seal, vanad mujal. Aga jäägu see iga pere, nii noore kui ka vana, enda valikuks, mitte ühiskonna ühesuguse ja valitseva arvamusega pealesurutuks.

Ühest foorumist lugesin naise kurtmist, et mees on memmepoeg, helistab iga päev oma emale. Millegipärast arvan, et see mees helistaks lahusolekul ka oma naisele iga päev. Sest ta hoolib… Ja naisel vist polekski selle vastu suurt midagi. Miks pidada siis emast hoolimist halvemaks kui naisest hoolimist?

Jah, isegi pühakiri soovitab hoida oma naise poole, eemalduda vanematest. Aga kõiki asju, kogu elukorraldust saab rajada nii südamele kui ka mõistusele tuginedes. Eesmärk ei peaks olema üksteisest hoolivate inimeste halvustamine, kodust lahkumine kartuses olla „memmepoeg” või „memmetütar”, vaid elu nii, nagu hing ja süda tunnevad – nõnda et endal oleks hea ega kahjustataks seejuures kedagi.
Ilmunud Elukirjas 11/2008.

9.11.08

Warum?



Miliza Korjus - Warum?

Ei saa jätta mainimata, et see kaunis hääl on mu emapoolsest suguvõsast :)

8.11.08

Mediteerimise lihtsusest

Enamikus neist eneseabiraamatutest, kus kirjutatakse meditatsioonist, on tehtud üks ja sama viga. Mediteerimisest kirjutatakse kui millestki keerulisest. Lugeja ehmub, sest tekst on pikk, enamasti käskivas kõneviisis (lase, siruta, lõõgasta...), mis juba iseenesest tekitab tahtmise vastu hakata ja pingestab. Kodusel mediteerijal tekib tunne, et keegi seisab kaikaga ta seljataga ja virutab, kui ta midagi valesti teeb. Veel mõtleb ta, et kuidas saab mediteerimine olla lihtne ja mõnus, kui sellest ometi nii kuivteaduslikult ja tõsiselt pajatatakse. Kindlasti, üsna kindlasti ei saa ta hakkama...

Tegelikult on mediteerimine tõesti lihtne ja mõnus. Kõige tähtsam on mitte karta ja kohe alguses ennast lihtsalt lõdvaks lasta. Tulemused ilmnevad mõnel kiiresti, paljudel aeglasemalt, kuid kunagi ikkagi. Kannatamatus ajab närvi, seepärast tuleks mediteerimist alguses võtta mänguliselt, võimalusena puhata, oma meditatsiooniaega ainult iseenda jaoks kasutada.

Peljatakse, et meditatsiooni ajal kipuvad kõrvalised mõtted tulema, et mantrale mõtlemine ununeb, et ei mediteerita nii, nagu vaja.

Minu ligi paarikümneaastane mediteerijakogemus kinnitab, et niisugused kartused on üleliigsed. Kui mõtetele tähelepanu ei pöörata, vaid lastakse neil rahulikult tulla ja minna, siis nad kaovad tasapisi ja mediteerija jõuab just sellesse olekusse, mida taotleb. Tal on hea, ta puhkab ja rahuneb ning jaksab pärast eluga paremini toime tulla.

Need, kes peavad meditatsiooniks nn oma ninaotsa või naba vaatamist, eksivad, nagu ka need, kes ütlevad, et nad kunagi elus ei ole mediteerinud. Kui istud suveõhtul verandal ja vaatad pilvede rändu, unistades ja lõõgastudes, siis ka see on meditatsioon. Kui süvened muusikasse, suled silmad, kuulad, liigud selles muusikas, naudid seda, siis ka see on meditatsioon. Kui kõnnid ja imetled sügiseti langenud lehtede hunnikuid või talvel lumehangesid, siis ka selles on meditatsiooni elemente.

Miks sa siis kardad, et sa hakkama ei saa, kui oled valinud mõne mantraga või muu sõnalise sisendusega meditatsiooni? Saad küll, sest tegelikult on meditatsioonikogemus sinus eneses juba olemas, see tuleb ainult kas juhendaja või mõne hea raamatu abil meelde tuletada. Ära lase end hirmutada, võta vabalt!

1.11.08

Fotojaht - (elu)küünal


Inimese elu on nagu hubisev küünlaleek, mis kestab seni, kui eluküünal kustub.
Siin mõned näited inimese eluküünlast:


Sünd. Ristsed. Ootused.
Elu. Palved. Lootused.
Surm. Äratee. Mälestused.



Kaks esimest pilti on tehtud Salisbury katedraalis, aug 2008
Related Posts with Thumbnails