9.3.08

Varjunukud

Seda videot vaadates tulid mulle meelde lapsepõlve varjunukud. Kui olin haige – ja haige olin ma sageli, siis liigutasin köögiuksest voodi juurde langevas valgusvihus sõrmi, tekitades niimoodi toaseinale kõikvõimalikke loomi ja muid põnevaid siluette.

Hiljem juba veidi suuremana lastehaiglas ravil olles lõbustasin nõnda endast väiksemaid lapsi, kui neil nututuju peale kippus.

Üks mu lapsepõlveraamatuid oli "Vana kindlus", põnevusjutt Podoolia poistest. Selles raamatus oli ka tore koht varjunukkudest:

"Siis pistis haige oma pika kõhna käe teki alt välja ning hakkas sõrmi liigutama.
Seinale ilmusid hüplevad varjud.
Ja äkki tekkisid neist ebaselgetest ähmastest varjudest kindlad kujud. Kõige esmalt märkasin kumera kaelaga luike. Siis hakkas valgel seinal kõrvu liigutades hüplema üpris naljakas jänes. Kui see kadus, nägin akna poole roomamas suurt vähki, kes siputas oma haardevalmis sõrga. Ma ei saanud vähki veel õieti vaatama hakatagi, kui juba teise kohta, riiuli kõrvale, ilmus haukuva koera koon, kusjuures see koer väga sarnanes meie naabrite Tölpsabaga....
Kõik kujud ilmusid ja kadusid nii kiiresti, et ma ei jõudnud üldse tähele panna, kuidas neid esile manas see kummaline, kõrvuni tekiga kaetud mees..."

See video on tehtud USA-s, ühel varjuteatri etendusel. Ka siin on luik, jänes... Muusika on kõigile tuttav, lauljagi ei vaja tutvustamist. Varjuteatrid on üle kogu maailma populaarsed. Mõnes kohas kasutatakse varjukujude tekitamiseks paberist lõigatud siluette, aga kõige populaarsemad ja kõige käepärasem vahend on inimese enda sõrmed. Üsna nii, nagu väikestel tüdrukutel Eestis või väikestel poistel selles vanas raamatus.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails