Närviline rännak

Vaatasin nüüd, mitu päeva hiljem, järelvaatamisest NO99 muusikalist rännakut läbi Eestimaa (NO31 Teekond). Kui EV100 pidustust ERM-ist otse üle kanti, üritasin ka vaadata, aga jätsin päris kohe pooleli, sest see ei vastanud kuigivõrd mu tolle päeva meeleolule.

Varasematest NO99 etendustest olen näinud vaid juhukatkendeid ja järeldanud, et see teater mulle ei sobi. Nüüd hakkasin vaatama ainult uudishimust, et teada saada, kas pidupäevarännakule osaks saanud rohke kriitika on põhjendatud.

Ma ei oskaks ega tahaks end kujutleda seda vaatama pikas kleidis, vahuveiniklaas käes ja kõrged kontsad all, seistes rahvast tulvil ruumis, mõtted peomeeleolus hajevil. Ja ega see teles ülekantuna ka rõõmsalt pidulaudades istujate elevil ootustega klappinud.

Nüüd omaette süvenedes ja tähelepanelikult vaadates pakkus nähtu mitmesugust mõtteainet. Palju oli närvilisust, sisutühje või saamatult hüplikke kaadreid. Aeg-ajalt jäi selgusetuks, mida ühe või teise jupikese või sümboliga öelda taheti (näiteks koll, mis vist Riiast tuleva rännumehe rusuvaks unenäoks osutus).  Võiks ehk öelda, et liiga palju rõhutati masendust, helgem pool, kuigi rõõmsaid nägusid ju oli, ei suutnud seda üle mängida. Tundus siiski, et tegijatel endil oli seda rännakut vahva teha.

Kohati oli sekka  ka tugevama üldistusjõuga episoode  (metsateema, kaasahaaravad lõpulaulud, meie parimate heliloojate muusika üldse, mõni hingega loetud katkend ka), aga kõigest kokku jäi mulle mingi kritseldusemulje, pidupäeva ootustele vastavat tervikpilti ei tekkinud ehk laulusõnadega öeldes: see pole see, pole see, pole see...

- - -
Tagantjärele lugesin ka Postimehest etenduse arvustust (https://kultuur.postimees.ee/4420357/kas-taas-liiga-tosine), mis kõike lahti püüab seletada. Nojah...

Miks ma oma raamatule niisuguse pealkirja panin?

„Nooruse lugu“ on nüüd pool aastat müügil olnud. Selle aja jooksul on mult mitu korda küsitud, miks ma oma raamatule just niisuguse (tagasihoidliku, tavalise, vähekõlava ...) pealkirja panin.

Esialgu tahtsin raamatu pealkirjaks panna „Ma teile kirjutan“. Nii kutsusime rubriiki, mis kujunes mu tööaastail Nooruses kõige populaarsemaks. Noorte kirju tuli nõnda palju, et neist võinuks lausa omaette ajakirjanumbreid välja anda, kui ei oleks olnud pidevat paberipõuda.

Toimetasin seda rubriiki mitu aastat ja raamatu pealkirjaks sobinuks „Ma teile kirjutan“ ka  peatoimetaja töö üldnimetajana. (Samuti on üks lugu raamatus selle pealkirjaga.)

Aga juhtus nii, et parasjagu siis, kui Petrone Prindi palvel kirjutatud raamatu tekst 2016. aasta septembriks valmis, ilmus Mart Kadastiku elutööraamat „Nüüd ma siis kirjutan“. Minu kavatsetud pealkiri oleks pärast seda tundunud Kadastiku ahvimisena. Toimetaja soovitas kavatsusest loobuda.

„Nooruse lugu“ oli raamatu esialgne tööpealkiri. Pärast „Ma teile kirjutan“ äralangemist tekkis mul tahtmine, et ajakirja nimi raamatu pealkirjas sees oleks. Mõtlesin välja paarkümmend  varianti. Näiteks: „Kümme Nooruse aastat“, „Unustatud Noorus“, „Norgumatu Noorus“ (kirjanik Nikolai Baturini loos olnud väljend, mida raamatus ka mainitud on), „Murranguline Noorus“ (filosoof Jaan Rebase loos olnud väljend), „Noorusmurrangud“, „Nooruspuhangud“ (isiksuse sotsioloogia professori Igor Koni väljend), „Rahutu Noorus“ (kunagise populaarse laulu põhjal) jne.

Jah, ka üldtuntud laulusõnad „Ma ütlen veel üks kord, noorus ei tule iial tagasi“ käisid mu mõtetest läbi. (Ilmselt mitte ainult minul, sest pärast raamatu ilmumist pealkirjastas Priit Hõbemägi just nii raamatututvustuse  Eesti Ekspressis.)

Kõik variandid tundusid siiski kuidagi puisena ja lõpuks kujunes mu otsus esialgse tööpealkirja kasuks. Üks „aga“ jäi ikkagi... Kahjuks ei luba keelereeglid enam ajakirjade nimesid jutumärkidesse kirjutada. „„Nooruse“ lugu“ oleks selgesti andnud teada, et tegemist pole mu enda noorusmälestustega ja elulooraamatuga, vaid ajakirja ajalooga.

Minu meelest on raamatu pealkiri mitmetähenduslik. Noorus nii ajakirjana kui ka tollaste noorte elu- ja ajaetapina. Lugu aga kui ajakirjandusžanrite üldnimetaja – ajakiri ja ka mu raamat koosneb lugudest, mida võib lugeda lugejale sobivas järjekorras, vastavalt sellele, milline teema huvitab.

Mingil määral on pealkirja valikust juttu ka „Nooruse loo“ tagakaanel olevas tutvustuses.

Lauluread

Kui ma alles esimeses või teises klassis käisin (aastaarvud olid siis 1953-1955), olid kõigil lastel – nii poistel kui ka tüdrukutel – salmikud. Väga sageli kirjutati neisse niisugune salm:

„See maa, kus kestab talv nii kaua,

kus põld on kehv ja kivine,

kus muistsed mured katnud laua,

see jäägu armsaks sinule.“

Ma ei teadnud, kuskohast see pärit on ja kelle luuletusest, aga pähe jäi see kogu eluks, sest nii lihtsalt oli. Ja on.

Nüüd lõin salmikese Google'isse ja sain Miksikesest teada, et see peaks ka tänapäeva lastele hea tuttav olema. Tervikuna siis (salmide järjestuses pole ma siiski veendunud):

ME MAA

See maa, kus kestab talv nii kaua,    

kus põld on kehv ja kivine,    

kus muistsed mured katnud laua,    

on armas, armas minule.    

See maa, kus priius puudus kaua,

on nüüd vaba, mu isamaa.

Nii mitmed, mitmed leidsid haua,

kes läksid ta eest võitlema.

See maa, kus kestab talv nii kaua,

kus põld on kehv ja kivine,

kus muistsed mured katnud laua -

ta saagu armsaks kõigile.

Riho Pätsi „Lemmiklaulik. II : algkooli II klassi lauluvara“ sisukorras on veebilehel kirjas: „Vabaduspäevaks : „See maa, kus kestab talv nii kaua...“ / R. Päts ; sõn.: „Laste Rõõm“.“

22. detsembril 1951 kirjutas Vaba Eesti Sõna: „Jõuliseks kujunes meil ühislaulu viljelemine omariikluse lõpupäevil, mil ühise aktsiooniga loodi ja õpiti hulk ilusaid ühislaule, mis eriti sobivad laulmiseks tähtpäevadel ja koosviibimistel. Need on julged ja Sünnimaasse kiindunud eesti laulud, mille viljelemist tuleb jätkata ka paguluses“.

Nende laulude nimekirjas oli ka „See maa, kus kestab talv nii kaua“.

Pilt: üks ammune talvefoto minu fotode hulgast.