Juba hulk aega näib mulle, et sel aastal on mu kodukandis pääsukesi palju vähem kui varasematel suvedel. Õigupoolest ei olegi ma neid ei ühe- ega ka mitmekaupa tiirutamas näinudki. Olen arvanud, et selle põhjuseks on lähikonna paneelikate katuste üldine uuendamine – palju pesi on selle käigus lõhutud, pääsukeste vähenemist võis juba eelmisel aastal märgata. Aga võib-olla on põhjuseks suhteliselt jahedad ilmad või putukate vähesus? Võib-olla kõik kokku. Igatahes tunnen ma pääsukestest puudust.
FB-sõbrad arvasid asjast nii ja naa, kuni selleni välja, et hoolimatu inimtegevuse tagajärjel puuduvad lehmad ja kärbsed, seepärast pole ka pääsukesi. Ja poliitikuid kippusid nad ka süüdistama. Noh, lehmi ei ole Mustamäel küll ka varasematel aastatel olnud… Aga päris huvitav oleks teada, kas blogilugejate kodukandis üle Eesti on pääsukesed endiselt alles?
* * *
Looduskalendrist vaatas jaanihommikul vastu paks udu. Kalakotkas oma kahe titega oli kui udus hulpiva laeva kapten. Panen selle päikesetõusu eelse ilusa ja kuidagi müstilise kaadri siia. Ju oli udukuningaski jaaniööd tähistamas või varjas oma linikutega Koidu ja Hämariku kohtumist.
* * *
Lugesin eile
Katrina Helsteini blogist muljet Andrzej Wajda filmi „Järelkujutis“ kohta. Ma ei ole seda filmi näinud ja ilmselt peaksin vaatama. Aga väga tuttavlikuna mõjus mulle Katrina arvamus, mis endisaja ajakirjanike tööd puudutas. Ega ju eriti palju ei teata sellest, et ma aastatel 1994-1999 Õhtulehes töötades mõned aastad linna- ja majandusosakonda juhatasin. Õhtuleht oli tollal teistsugune kui praegu, kirjutas hästi palju linnauudistest ja -probleemidest. Käisin vist küll enamikel Tallinnas tol ajal käsil olevatest suurematest ehitustest, tutvustasin neid juba alates arhitektide ja planeerijate tööst ning nurgakivi panekust. Iganädalastel linnavalitsuse istungitel või vähemasti nendejärgsetel pressikonverentsidel ja sageli ka volikogu istungitel käies sain palju andmeid kavatsetava kohta. Jne.
Just seepärast tekkis mul Katrinat, keda ma ei tunne, lugedes tunne, nagu ta oleks paljut selle osakonna, kuhu kuulus eri aastatel 5-7 inimest, tööst oma silmaga näinud. Igatahes mõjus tema kirjutatu mulle hea meeldetuletusena (loodetavasti ta ei pahanda, kui teda tsiteerin): „Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis.“
* * *
Üks võhivõõras inimene tegi mulle täna rõõmu. Ta on üsna eakas, minustki palju vanem, aga varasematel aastatel üritas iga päev meie pika maja ümber ringi või paar jalutada. Nüüd ei olnud ma teda talvest saati näinud, aga keskpäeval astus ta oma tipa-tapa-sammu jälle. Hea oli näha, et inimene on elus.
Terve kuu, aga ma polegi midagi erilist korda saatnud. Või kas peabki alati eriline olema? Kui ennast kellegagi ei võrdle, on hing rahul ja seda erilisust polegi vaja. Kui keegi sind teistega ei võrdle, on hing samuti rahul ja võimalikud solvumised jäävad olemata. Sellist laadi tõdemusi on ikka ja jälle tehtud; mina lugesin neid viimati Tõnn Sarve hästi läbitunnetatud e-raamatust „Kuidas olla“, mis oli mu juunilugemistest üks sisukamaid.
