Palagani mõttetus ja lugupidamatu näts

Need, kes eile valimiskogus hääletuslehe tühjana kasti panid, jätsid oma töö tegemata. Veelgi enam, nad ei mõelnud riigile ja rahvale, vaid mingitele "tagatubadele", intriigidele, erimeelsustele, "mängurõõmule". Sel vanal naisel, kes trollis ütles, et nad peaksid oma söögi- ja sõidukulud tagasi maksma, oli õigus.

Kõik valikud ei ole lihtsad. Tunnistan, et kui ma oleksin olnud valimiskogu liige, oleks minulgi tekkinud raskusi. Päris seda kandidaati, keda oleksin tahtnud valida, ei olnud, aga omad plussid olid kõigil. (Miinused ka, aga neist ma siinkohal ei räägi.)

2008. aastal olen siin blogis kirjutanud, et pr Kaljurand saaks hakkama ka Eesti presidendi väärika ametiga, aga samamoodi saanuksid sellega hakkama ka eile viimasesse hääletusvooru jõudnud Siim Kallas ja Allar Jõks – kumbki omamoodi, aga riigimehe selgroogu neil on. Mart Helme üritas valimiskarussellil anda oma parima. Mailis Repsi oli debattidel kõige huvitavam jälgida, tema areng, sõnakus ja südi meel olid silmanähtavad ning suure pere emana on ta kindla peale hea logistik, oskab masinavärki käima panna nii pereelus kui ka riigis. Nii et eile lörtsiti ära mitu üsna head presidendikandidaati. Pole kindel, et järgmised valikud paremad on.

Kui nüüd 3. oktoobril Riigikogus keegi tõesti kibekähku ära valitakse, siis tekib küsimus, miks Riigikogu seda juba esimesel korral ei võinud/saanud/tahtnud teha. Milleks oli vaja kogu nn presidendirallit, seda mõttetuks osutunud palagani?

Eilse valimiskogu teemadel võiks targutada palju, nagu ka selle üle, kas Eestil on üldse presidenti vaja või mitte. Aga kurvem on see, et meie riigil kulub liiga palju auru tühikäigule.

Üks ebameeldiv seik jäi eile veel silma. Nimelt näitas ETV valimiskogu ülekande vahele mitut klippi, seal hulgas ka seda, kuidas meie riigi praegune president kinnitas Kadriorus ametisse oma ametiaja viimased ministrid – Jürgen Ligi ja Maris Lauri. Ta kirjutas oma allkirja ja suundus siis aupaklikult seisvaid ministreid õnnitlema. Kogu asi kestis paar minutit ja kogu selle aja president... nätsutas. Väga paha oli seda vaadata.

Lõpetuseks üks lugemissoovitus:  enne kui presidendivalimistega edasi minna, võiksid kõik asjaosalised kas esmakordselt või uuesti lugeda Fr. R. Kreutzwaldi "Kilplaste" kuueteistkümnendat peatükki "Kuidas Uppakallo ülemisand kilplastele oma tulekut laskis kuulutada ja kuidas kilplased kiiresti endale uue peavanema valivad". Sellest on palju õppust võtta!

EDIT: 28. sept 2016. Esilekerkinud  kokkuleppekandidaat KK-st ei oska ma midagi arvata, sest ei tunne teda ega tea temast eriti, kuid kogu kokkuleplusliku "valimise" protseduur, mida Riigikogus 3. oktoobriks kavandatakse, on vastuolus mu arusaamaga õiglusest.

Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2.

Algav sügisepimedus muudab paljud inimesed nukramaks. Ka kursuse „Kirjandus ja vaimne tervis“* kolmanda ja neljanda nädala teemad on masendavatest asjadest ja kursusematerjalidega koos käib hoiatus, et kellele käsitletavad teemad võivad raskelt mõjuda, jätku need vahele. Hindeid ja hinnanguid selle kursuse läbimisega ei kaasne, õpitakse n-ö pehmelt, õppejõudude pakutule annavad lisaväärtust õppurite asjakohased kommentaarid nende kogemustest ja üleelatust.

Kolmanda nädala teema on lein ehk raskest kaotusest ülesaamine. Selle käsitlus põhineb Šveitsi-Ameerika psühhiaater Elisabeth Kübler-Rossi jaotusel, mille järgi leinal on viis etappi (šokk ja eitamine, viha, tingimine, depressioon ja leppimine) ehk inglise keeles DABDA (Denial, Anger, Bargaining, Depression, Acceptance). Samasugused viis etappi on ka muude isiklike kaotuste (nt töökoha kaotus, abielulahutus, hülgamine jne) puhul.

Sellest nädalast jäävad muu hulgas meelde ühe kursusejuhendaja prof Jonathan Bate'i värsiread: „The book of memory can still be read but there is nothing more to write“.

Kirjandusest on leinateema puhul valitud Shakespeare´i „Hamlet“ ning Wordsworthi, Hardy jt luuletusi, mis olid ajendatud poeetide isiklikust leinavalust. Kahtlen siiski sügavalt, kas näiteks meie kultuuriruumis leidub neid, kes raske kaotuse puhul just „Hamletist“ lohutust otsiksid. Teisiti on see kindlasti inglastega, kellele Shakespeare´i teosed tüvitekste tähendavad - seega ka seda, et neile saab alati toetuda ka raskete seisundite ja tunnete puhul.

Neljas kursusenädal on posttraumaatilisest stressist (Post-Traumatic Stress Disorder, PTSD), mis teadupärast võib tekkida traumeeriva sündmuse (sõda, vägistamine, liiklusavarii, pidev vaimne vägivald jms) kogemisel. Esmakordselt diagnoositi PTSD-d Esimeses maailmasõjas osalejatel. Kuid märke sellest seisundist võib leida juba palju varasema aja kirjandusest, näiteks Shakespeare’i tragöödiatest „Macbeth“ ja „Titus Andronicus“.

Neljanda nädala materjalid on mul alles pooleli, võib-olla täiendan seda postitust pärast veel mõne mõttekesega.

* FutureLearn'i tasuta online kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest (Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing), Warwicki ülikool.

Vaata ka:
Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1.
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3.
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4.

Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1.

Biblioteraapiaga seonduv on mulle alati huvi pakkunud, sestap rõõmustasin, kui augustis leidsin ühest blogist teate, et septembris algab FutureLearn'is tasuta online kursus vaimsest tervisest ja kirjandusest (Literature and Mental Health: Reading for Wellbeing). Allpool on selle kursuse esimene lühikonspekt - mõtisklused biblioteraapiast.

Selle kursuse esimesel nädalal meenutasin mitu korda kunagise Eesti Meditsiiniraamatukogu pikaajalist direktorit Milvi Tedremaad (kellest olen kirjutanud Elukirjas 2005. a, sama lugu ka mu raamatus "Eestimaa ilu", 2008). Selle raamatukogu missiooni väljendas Hippokratese mõte "Teadmiste teel haige tervenemisele".

1980ndatel aastatel said meditsiiniraamatukogust ja selle direktorist biblioteraapia levitajad Eestis - Ukraina sõprade abiga korraldati 140-tunnine kirjandusravi täiendusseminar. Tuleb rõhutada, et teose kunstiväärtusest räägitakse biblioteraapias ainult seoses optimismiga. Milvi Tedremaa oli kogunud ligi 400 eesti luuletust, mis tema sõnul olid täis elujõudu ja optimismi, üks võimsam kui teine, ja unistas selle kogu väljaandmisest käepärases taskuformaadis.

Nüüd pole enam kumbagi, ei raamatukogu ega ka selle endist direktorit. Seda, kuidas Eestis praegu biblioteraapiaga lood on, ma tegelikult ei teagi. Kui keegi mu blogi lugejatest selle teemaga kursis on, võiks ta sellest kommentaarides kirjutada.

Igatahes tabasin end Warwicki ülikooli teadlaste juhendatud online-kursuse avanädala jooksul sageli mõttelt, et Milvi Tedremaa kunagine töö ei olnud sugugi vähem väärtuslik.

Esimese kursusenädala teemaks oli stress, mida väga põgusalt käsitleti nii meditsiini seisukohalt kui ka mitmeid, eelkõige tundelisi loodusluuletusi tutvustades. Näited ja videovestlused olid põhiliselt inglise kirjandusest, selle tuntumatelt poeetidelt, kuid minu jaoks kujunes kõige huvitavamaks vestlus nigeeria kirjanik Ben Okriga. Hakkas kahju, et ma ei teadnud teda kuulamas käia, kui ta 2014. a Tallinnas HeadRead festivalil esines, kuid mõnevõrra kompenseeris seda blogis Bukahooliku märkmed avaldatud ülevaade. Ben Okri loomingut - nii proosat kui luulet - tahan tulevikus kindlasti lugeda.

Teise kursusenädala videod ja tekstid vaatasin ka juba läbi, kuigi õpinädal alles homme algab. Põhiteema on nn murtud südame sündroom. Minu jaoks oli huvitavaim takotsubo kardiomüopaatia ehk stressitekkelise kardiomüopaatia käsitlus. See kaheksajala püügilõksuga võrreldud haigusseisund võib olla põhjustatud ootamatust kaotusest (lein, armuvalu...) või ülisuurest rõõmust, mis tekitab muutuse südame vasaku vatsakese kujus. Seisund on ravitav, kuid võib ka surma põhjustada.

Luulenäidetelt minnakse teisel nädalal sujuvalt üle proosale - kuidas saakski ilma inglaste suurlemmiku Jane  Austenita.  Üks online kursuse juhendajatest on Austeni loomingule pühendunud uurija. Näiteks tuuakse "Mõistus ja tunded" ("Sense and Sensibility", 1811): Dashwoodi perekonna kahe vanema tütre, Elinori ja Marianne läbielamised, kui nende kallimad murravad nende südame.

Et ma ei ole eriline Austeni romaanide austaja (filmid on mulle küll meeldinud, eelkõige need, milles Emma Thompson mängib), paelus see osa teise kursusenädala materjalidest mind vähem - videost jäi isegi aega märgata, kui hästi õppejõu žestikuleerivate käte küünelakk tema sinise kleidiga sobib. Neile, keda Austeni romaanid rohkem köidavad, võib aga just see osa - õdede vastandamine - vaimse tervise käsitlemisega seoses enim huvi pakkuda.

Jane Austenist räägitakse veel - kõne all on tema romaan "Veenmine" ("Persuasion", 1818). Järgmistest kursusenädalatest kirjutan ehk tulevikus. Siia aga lisan lingi Kruusatee 2008. a postitusele "Tähtis on, kuidas oma purje sead", milles tutvustasin ühte Milvi Tedremaa soovitatud raamatut.

Vaata ka:
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2.
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3. 
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4.