Udu ja udujutud

Paradoksaalsel kombel, näib vähemasti mulle, tulevad udus selged mõtted. Küllap seetõttu, et uttu ei tohi eksida ja alati peab mingi väljapääsu leidma. Udu hajumine toob õnnetunde, udujutt näib ühtaegu veidra ja põnevana, teeb korraga lolliks ja targaks.

Möödunud nädalal (24. nov 2012) rääkis Vene opositsiooniline ajakirjanik Julia Latõnina oma saates "Kod dostupa" muu hulgas vendade Strugatskite loomingust, mis veel kord tõestab, et kirjandus on mütoloogia lähisugulane, kuivõrd kirjanik on inimene, kes mõtleb välja maailma,

Selgelt piiritles Latõnina kirjanduse erinevuse ajakirjandusest. Hea artikli läbilugemisel saad aru, mida autor tahtis öelda. Kui see, mida autor tahtis öelda, jääb lugejale mõistmatuks, siis on tegemist halva artikliga. Kirjanduse puhul on teisiti: kui loed raamatu läbi ja saad täpselt aru, mida autor tahtis öelda, siis on see halb raamat.

Võib-olla udusel päeval võiks samal teemal targutada nii, et kirjanik võib udujuttu ajada, peabki ajama ning lugejale jääb üle selles udus ise tee leida, aga ajakirjaniku jaoks on udujutt välistatud.

* * *
Ka Vene kirjanik Boris Akunin käsitles oma blogis läinud nädalal vendade Strugatskite loomingut ning kirjutas Boris Strugatski surmaga seoses nii:

"Когда умирает кто-то из своих – из тех, кто занимал важное место в моей жизни, у меня кроме естественной горечи все время возникает еще какое-то глубоко спрятанное чувство, которое я все не мог себе растолковать. А сейчас вдруг понял.
Моих людей там становится всё больше.
Вечной памяти не бывает, но бывает память долгая и добрая. Это как раз про Бориса Натановича."

/"Kui sureb keegi omadest - nendest, kel on olnud tähtis koht mu elus, siis tekib mul alati lisaks loomupärasele kibedustundele veel mingi sügavale peitunud tundmus, mida ma pole osanud endale seletada. Aga nüüd järsku sain aru.
Minu inimesi on seal järjest rohkem.
Igavest mälestust pole olemas, kuid on kauakestev ja hea mälestus. Just see käib Boris Strugatski kohta."/

* * *
Veel jäi eelmisest nädalast meelde JR lahkumine - "Dallasest", filmilinalt ja elust. "Dallast" vaatasid selle tippaegadel pideva huviga mu vanemad, tihti ma ise ka. JR Ewing - Larry Hagman - oli nii meisterlik udujutu ajaja ja nii täpne oma äri huvides manipuleerija, et teda oli nauding vaadata ka neil, kes äriasjadest suurt midagi ei jaganud. Ja kaugeltki mitte ainult neil.

Umbkaudu 1984. a õppisin keelekursustel selgeks itaalia keele. Tol ajal polnud itaaliakeelset lugemisvara kuigi palju saada, ajalehtedest jõudis Tallinnas müügile ainult kommunistlik l'Unità, kus aga olid päris head majandusleheküljed. Neilt lugesin, kuidas JR krutskite ja vimkade kaudu ning abil õpetati Itaalia ülikoolides tudengitele mitmesuguste majandusprobleemide lahendamist. Väga hea õppevahend olevat olnud.

Võib-olla tasuks miskit isegi Euroopa Liidu majandusprobleemide lahendamisel eeskujuks võtta, kes teab?

* * *
Ja läinud nädala uduse ülevaate lõpetuseks veel üks, küll viimane, aga mitte väheoluline tõdemus: Mustamäe polikliinikus on väga hea vereproovivõtja.  Kui esimesel korral läksin veeniverd andma veidi kartlikult, siis teisel korral sama laborandi juurde sattudes lausa rõõmuga - nii kergesti ja kiiresti tegi ta asja ära.

Minu foto:  26. nov 2012 kl 18 paiku õhtul.

Tramm nr 20

Äratundmisrõõm on suur rõõm. Praegu, mil internetis on näha palju varasemate aastate pilte, tuleb äratundmisrõõmu sageli ette ja see on tore. Täna jagati Facebookis fotot trammist Tallinnas Tondi lõpp-peatuses, koos küsimusega, mis aastal see võis olla.

Trammivagun sel fotol oli mulle väga hea tuttav, seepärast laenasin pildi FBst ka oma blogisse. (Foto autorit ja algallikat ei tea.)

Tramm nr 20. Olen sellega lapsepõlves sadu kordi sõitnud Tallinna trammiteedel. Mu ema töötas just selle trammi konduktorina umbes 1950. aastast alates. Mina käisin sageli tema juures tööl kaasas, õigemini sõitsin. Ikka elektrirongiga Nõmmelt Tondile, siis suurest trepist jaamahoone (kus oli ka trammidispetšeri ruum) kõrvalt alla lõpp-peatusse ning siis juba järgnes hulk sõiduringe trammiga nr 20.

Tollal juhtis seda trammi sõbralik väiksemat kasvu mees, perekonnanimeks Orma. Tal oli palju lapsi, kellest mõnega ka vahetevahel trammis kohtusin. Trammijuhi pere elas liini teises otsas, nn "Tartu maantee lõpu" lähedal väikeses puumajas ja linn nägi sealkandis siis hoopis teisiti välja kui praegu.

Facebookis jagatud foto võib pärit olla aastatest 1936-1940, nagu sinimustvalgetest lipukestest võib järeldada. Trammi lõpp-peatus Tondil avati 1936. a. Tramm nr 20 (mootorvagun) oli ehitatud Tallinnas, vist Dvigatelis välismaistest (Saksamaa ja Rootsi) agregaatidest ja seadmetest. Kunagi nägin internetis lehekülge, kus oli üksipulgi kirjas, millal täpselt mingi Tallinna vanematest trammidest ehitati, aga praegu ei leidnud ma seda lehekülge enam. Seal oli ka kirjas, et tramm nr 20 oli üks neist vähestest trammidest, mis ei saanud 1944. a märtsipommitamises oluliselt kannatada.

Minu mäletamist mööda sõitis see ilus tumepunane vagun, sees pikad akendealused puupingid, Tallinnas umbes 1960. aastani või isegi kauem. Põhiliselt liinil Tondi-Tartu mnt (hiljem vist ka Leningradi mnt).

EDIT 2015: Leidsin peaaegu sama kaadri, kuid värvilisena, internetist, foto pärineb Eesti Filmiarhiivist 1939. a. Tramm siin on sinine, ju siis värviti see tumepunaseks, nagu mina seda mäletan, pärast sõda.

Roheline lauapaber

Lapsepõlves ja noorusajal tegin kirjatöid enamasti oma väikese kirjutuslaua taga, millel oli roheline lauapaber. Nii harjunuks muutus see olmeline pisiasi, et tunnen temast kummaliselt suurt puudust. Toona oli seda paberit raamatukaupluste kirjatarvete osakondades virnades. Kui see laual liiga ära pleekis või servad katki läksid või keerdu tõmbusid, sai alati poodi minna ja uue tuua.

Juba aastaid pole ma rohelist kirjutuslauapaberit poes müügil trehvanud. Ju see on moest väljas. Täielikult.

Nüüd on ju olemas igasugused kile- ja plastkatted, üks uhkema pildiga kui teine. Asjalikumatel on maakaardid või planeedid, vähem asjalikel muu kirjusus. Mulle need eriti ei meeldi ega tundu käesõbralikud.

Nõndasamuti on vist moest väljas rohelise kupliga laualambid. Ühte niisugust, nagu need olid omal ajal õdusates lugemissaalides Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus Toompeal, nägin neil päevil ühe vanakraamipoe müügikuulutuses. 105 eurot maksis.

Rohelise lauapaberiga või -kattega moodustasid sellised ümara kupliga lambid mu meelest imelise koosluse, mis pani mõtted liikuma, kutsus esile erakordse nutikuse ja sõnasoravuse.

Rohelise kupliga laualambi foto leidsin internetist, lauapaberit aga mitte.