Meie lähme bussiga...

Vahel paneb mind lausa imestama, mida kõike võib mälusoppidest esile kerkida.

Üks väga ammune bussisõit näiteks. See oli veel siis, kui Eestimaal palju vähki püüti. Kuskil maantee ääres silla lähedal tegi tolmunud pika ninaga buss peatuse ja mehed käisid jõest vähki püüdmas, et siis jälle bussi tagasi tulla ja edasi sõita - Tallinnasse jõuti täpselt õigel kellaajal, vähid pangedes sabistamas. Mina, umbes viieaastasena, olin sellest väga põnevil.

Seda mäletan ka, kui linnaliinide busside lõpp-peatus praeguse Viru hotelli kohal asus. Suur väljak oli, kaubamajagi polnud veel ehitatud. Lastehaigla maja oli veel püsti ja lõpp-peatuse lähedal oli tsirkusehoone. Bussid olid mu mäletamist mööda kollakat värvi ja praegustest palju pisemad, aga sõitjad omavahel lõbusad ja lapse jaoks jätkus neil alati naeratusi.

Naabritüdrukuga koos käisime Nõmme kodule kõige lähedasemas bussipeatuses autode ja busside nägusid vaatamas. Neil kõigil on ju erinev ilme. Vähemasti siis oli: mõni pahur, mõni muhelev, mõni nagu toriseja päkapikk, teine töntsakas külaeit. Liiklus Vabaduse puiesteel polnud toona kuigi tihe, iga mööduv masin oli sündmus ja meie loendamismängu keskpunktis.

Eilsel Tallinna Autobussikoondise ja Tallinna regulaarse linnabussiliikluse 90. aastapäeva bussinäitusel Vabaduse väljakul nägin paari ammust tuttavat bussi ka. Näiteks see ZiS-127 oli TAK-is kasutusel 1956-1973. a. Pikaliinibuss, mis oli oluliselt laiem kui normid ette nägid, seetõttu oli temaga raske sõita. Need bussid olnud kiired ja vastupidavad, juhid nimetasid neid "reaktiivideks". Puhas vene masin, toodetud Moskvas Stalini nim Autotehases. Tehas nimetati 1953. a ümber Lihhatśovi nim Autotehaseks ja bussidest said ZILid. Nii on tema kohta kirjutatud autobussikoondise kodulehel.

Tegelikult mäletan oma lapsepõlvest veel vanemaid busse ka, ameeriklaste käest ostetud litsentsi järgi valmistatud vene elektrodiiselbusse ZIS-154 ja veel varasemaid ninaga busse GAZ 03-30, aga neid platsil eile polnud.

Eesti Maanteemuusem oli eile Tallinna sõidutanud ühe oma väärikaimatest eksponaatidest, 1942. Austrias toodetud Saurer-bussi. Niisugusega pole ma sõitnud, see oli enne mind. Kollane Ikarus selle kõrval on seevastu üsna hiljutine hea tuttav.

Aga see punane Saureri autobuss nagu ka järgmise foto uhke disainiga punane buss tõi mulle meelde toonase väga populaarse lauljatari Edita Pjeha punase autobussi laulu ("Czerwony autobus", ansambel Družba, 1956), millest ma küll internetist paremat varianti ei leidnud, kui see lühikatke:


Siin siis teine eilse näituse punane iludus, mille juures parasjagu ka bussijuhti intervjueeriti. Ikarus-66, pikav voolujoonelise kerega, diiselmootoriga kolmeukseline linnaliinibuss. Esimene linnaliini Ikarus Tallinnas. 4-taktiline, 6 silindriline mootor asus taga. TAK-is kasutusel 1957-1972.

Tegin pilte bussinäitusel Vabaduse väljakul küll palju rohkem, ka kõige uuematest bussidest, ja võib-olla jõuavad ka need kunagi blogisse, aga siin piirdusin nendega, mis ammuseid aegu meelde tõid.
Minu fotod, 28. mai 2012.

Veel pildikesi Tartust

Veel mõned pildid Tartust. Ülikooli raamatukogu on pärit juba ajast, mil ma enam Tartus ei olnud. Minuaegsed raamatukogud olid Toomemäel Toomkiriku ühes pooles, seminarka ja tuubikum. Toomemäel meeldis mulle kõige rohkem, sest seal oli mingi eriline pühadusetunne, mida ma muudes raamatukogudes pole sel määral kogenud. Seal oli lugeja kuningas ja seal oli väga hea tööd teha, olgu siis tegu lihtsalt mõneks seminariks valmistumisega või diplomitöö tegemisega.

Tänavakohvik, mida vaadates tuli tunne, et annaks jumal, et tänavakohvikud Tartu raekoja esist nii ära ei ummistaks nagu seda on teinud kallid tänavakohvikud ja -restoranid Tallinna raekoja platsiga, kuhu linlasel endal ju tegelikult enam asja pole - nii kõrged on seal hinnad ja turistide melu ei kutsu sinna istet võtma.

Mulle meeldib see vaatenurk, millel korraga kaks ülikooli peahoonet. Üks too ammune, mis oli vaieldamatult linna kõige tähtsam maja, Eesti kultuurielu süda, ühtaegu Tartu hing ja vaim. Küll majaseinale kujundatuna, kuid sellisena justkui meie endi mälupilt üksteise peale kogunenud erinevatest ajatasanditest, teisest ajast, aga ometigi samast ajast. Teine, laupäevases vaikuses pühalikult ilus, aga oma praeguses olevikus kuidagi kaugemal sellest päikeselisest kevadpäevast, rahva saginast, kunagisest tudengiterohkusest ja neist, kes ikka ja jälle käisid peahoones kella all kohtumas või peatusid tema eeskojas teadetetahvleid vaatama, sest just sealt sai pildi, kus midagi olulist toimub.

Üks tuttav mees , kel peahoonet siiski varjutada ei õnnestu, on sel pildil ka, just juhuslikult välja astunud Werneri kohvikust - kirja- ja rännumees Olev Remsu, kes siin on suundumas Juhan Peeglist pajatava mälestusteraamatu esitlusele...

...mis toimus just selles majas, mis Inglisilla tagant paistab. See on ajakirjandustudengite (ja mitte ainult nende) uus kodu, kus seniste lauanurgakeste asemel on õppejõududel võimalus töötada hubastes tööruumides, millest avaneb mõtteid meelitav vaade Toomemäele ja mis on Inglisilla ja Kuradisilla vahel, nagu otsustades, kas peaksid ajakirjanikud oma käe ja südame andma inglile või kuradile. Kas see palju inimlaste sünde näinud uuenenud maja ka meie ajakirjanduse järjest läppunumaks muutuvale õhustikule uue hinguse suudab anda? Võib-olla...

See Ülo Õuna last ja isa põlistav/ülistav kujupaar on samuti pärit ajast, mil ma juba Tartust ära olen olnud. Nii nad sammuvad ja küllap näeb igaüks neid omamoodi. Aga silma hakkas, et suund on neil raekoja ja ülikooli poole võetud, nii et seegi on omamoodi "kui Arno isaga koolimajja jõudis..."

Eelmised Tartu pildid olid siin.
Minu fotod, 19. mai 2012, päikeseline päev Tartus.

"Alguses oli Juhan"

"Alguses oli Juhan.
Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist",
Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts,
2012

See on raamat, mida esitleti Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul Tartus, 19. mail 2012. See on raamat kingituseks Juhan Peeglile, kelle sünniaastapäeva see koosolemine märkis. Selles raamatus räägivad Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud vilistlased oma Õpetajast.

Ajakirjanduse õpetamise üle hakati Tartus arutama aastatel 1952-1953. 1. septembril 1954 sai alguse ajakirjandusõpetus TRÜs. Esimene lend lõpetas aastal 1957. Selle lennu vilistlaste meenutusi on raamatus kolm, üks neist meenutajatest on juba siitilmast lahkunud.

Edasi tulevad riburada järgmiste lenduläinute mälestused, kokku üle 40 loo. Mul on hea meel, et sain sellesse raamatusse ka oma tagasihoidliku panuse anda.

See on väga südamlik raamat, aga ka valus raamat. Võib-olla tuleneb see helgus ja valu juba Juhan Peegli enese olemusest, mille kohta esimese lennu vilistlane Voldemar Lindström ütleb: "Ka sõna e l u oli tema nägemuses muinasjutuline, kuid seotud tohutute vaevade ja valudega. /- - -/ Aga võib-olla oli temas kõige enam ajakirjanikule omast maailmatunnetust ja -nägemust. Tema karakter talus nähtavasti valu ja ebaõiglust tuleviku, unistustemaailma nimel, kus ainuvalitsejaks oli tõde. Või pidi selleks saama. Seda tahtis ta ka meile selgeks teha."

Helge pool on kahtlemata kõik, mida Juhan Peegel meile õpetas,  valus pool aga see, mis ka professorile endale tema elupäevade lõpul haiget tegi, see, et ajakirjandus, õigupoolest selle kolletav mõnitav osa enam inimesest lugu ei pidanud ja ei pea.

See on raamat, mida ma siin ümber jutustama ei hakka ega suuda, aga mida kindlasti korduvalt loen. Aga ka kõigil neil, kes ajakirjanduse käekäigu pärast südant valutavad, lugeda soovitan.

* * *
Lõpetuseks tsiteerin hoopiski Postimehes 10.11.2007 ilmunud mälestuskirjutist "Juhan Peegel, headuse võrdkuju" (mida küll selles raamatus pole ja mille autorit ma ei tea):

"Mõni inimene teeb oma asju vaikselt, rahulikult, justkui möödaminnes. Mitte nii nagu nüüdisajal, mil kära peab algama enne, kui plaanidki küpseks saanud.
Mõni inimene on tagasihoidlik, ei upita end iga hinna eest esile. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus endast rääkimine on kujunenud suisa vooruseks.
Mõni inimene kohtleb kõiki võrdselt, nagu endasuguseid. Mitte nii nagu nüüdisajal, kui ühiskondlik või ametipositsioon on see, mis otsustab väärtuse teiste silmis.
Mõni inimene kiirgab headust, hellust ja inimlikkust. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus elus jõuab edasi õeluse, kurjuse ja ärapanemise abil.
Mõni inimene on armastatud ja austatud, ilma et ta seda kõigest hingest ihaleks. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus lugupidamist püütakse teenida rahakoti paksuse või valijahäälte arvuga.
Juhan Peegel oli üks neist mõnedest inimestest. Neid oli niigi vähe. Nüüd on neid jäänud veelgi vähemaks."