Uuu! Kes sa oled? Kus sa oled?
On sellel pildil seljakotiga uudistaja ja uudistamine või unistaja ja unistamine, ei teagi ma täpselt.Võib-olla hoopiski uue päeva alguse uus võimalus näha uut...
Teised hõikavad Uuu! siin.
02/07/2010
01/07/2010
Kurgede tervituslaul ja sigade uudishimu
Ühe nädala jooksul kaks korda kell kolm öösel üles ärgata ja ennast välja minema sättida on minu jaoks tõsine ettevõtmine. Mul pole veel seda vanainimeste haigust, et uni tavaliselt vara ära läheb. Mina olen kuldmagaja. Aga üleeile sai päikesetõusuga mindud rappa ja täna enne viit algas Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi igasuvine varahommikune ekskursioon.
Kuid niisugused hommikud on vahvad. Oled välja astunud oma tavapiiridest, teed midagi teistmoodi, käid uusi ja ootamatuid teid. Elus peakski nii olema. Välja astuda igapäevarutiinist, omaenese laiskusest või tahtejõuetusest. Vastutasuks saad elamusi, mälestusi, kauneid hetki hingele, südamele, mälule, silmadele - üldse kõikidele meeltele. Ole ainult ise vastuvõtlik.
Millal veel kuuleb kurgede hommikust tervituslaulu, saab hommikuelevil jääkaruga tõtt vaadata, näeb hämmeldunud loomi uudistamas, et kes pagan küll nii vara hommikul ringi kondavad. Ja näeb neidsamu loomi lausa rõõmustamas, kui nad tunnevad ära, et seda uudishimulikku seltskonda juhivad nende head tuttavad Aleksei Turovski ja Vladimir Fainštein - mõlemad loomajuttude ja -teadmiste kuldsuud.
On palju loomaliike, mille puhul Tallinna loomaaed on maailmas ainuke või väheste zooparkide hulgas, kus need ohustatud loomad paljunevad. Üks loom on elujõulisem kui teine. Paljunemine on voorus, seletab Turovski. Iga kehkleja ei suuda isaks saada, aga üldiselt valivad looduses alati tüdrukud - eks seepärast isasloomad end emaste jaoks ära ehivadki ja püüavad tähelepanu äratada.
Paljud on elevil, kõigi päev algab. Tuleb välja, et lõvid ja muud kaslased on kauemmagajad, aga hommikuund norskav metssiga Teresa ärkab Turovski hääle peale, tõuseb ja vaatab, mis temast nii vara tahetakse... ja keerab siis uuesti magama. Kotkad laulavad oma laulu - ju see nende meelest ilus on, kuigi inimkõrvale kummaline. Prževalski hobused teevad hommikvõimlemist, sirutavad selgi. Jääkarud - neid on meie loomaaias koguni kolm, üks neist paljusünnitanud ema - on vägagi erksad. Veel pole palav päev, mis kõiki loiuks muudab, oma õigustesse astunud.
Minu fotod: Tallinna Loomaaed, 1. juuli 2010, kl 4.30-7.
30/06/2010
Omadega rabas
Varahommik. Päike tõuseb kl 4.08. Meie vaatepunktist just SEB-i pangahoone tagant. Sobiks reklaamplakatile "Euro tõuseb!" Linnulaul. Aga me läheme siit ära - esimesele raba suunas sõitvale bussile.
Üks musträstas on meile seltsiks, kuni rabatiigini jõuame. Ja part lendab prääksudes vaatama, kes on nii varahommikused rabarahu häirijad. Tere, part! Ega me ei sega, me ainult vaatame. Tiik on lummav. Väike järv...
Laudteede tegijad on oma tööd tõelise armastusega teinud. Hea on kõndida. Vaikne. Ainult looduse hääled.

Raba on nii mitmekesine ja varahommiku valguses nii mitmevärviline, et igal pool on palju imetleda. Elumajade juures rabaserval hakkavad vist koerad ööunest ärkama, kostab kauget haukumist. Sääsed on ka juba ärganud, aga veel pole nad meid avastanud. Aga seda rõõmu ei jätku kauaks.
Jõuame vaatetornini, kümne meetri kõrguselt avaneb raba oma täies hiilguses. Ühelpool männimets, teisel vibalikud rabapuud, kohati lopsakamad veesilmade vahelised alad.
Siit edasi viib tee läbi erkroheliste sõnajalgade muinasjutulise ala allikate juurde, kust muu seas saab alguse jõgi. Ja seal ootavad meid juba tuhanded sääsed. Tuleb meelde laul verelilledest: "...teel tulevikku tuhandeid on langend" või kuidas see oligi. Võib-olla oli see sääskede võitluslaulust ainestikku saanud.
Ja kui me ära läheme, on rabasse juba veidike inimesi tulnud. Paar hommikust jooksjat, üks jalgrattaga ravimtaimede korjaja, kaugemalt kostab linnateede autodemüra. Nõiduslik varahommik saab otsa, aga raba tuleb meiega koju kaasa. Muljetega, veel järgmisel päeval sügelevate sääsepunnidega, tahtmisega mõnel hommikul kogu väikest seiklust korrata.
Minu pildid; Pääsküla raba, 29. mai 2010.
Sügisesed rabapildid on siin
Üks musträstas on meile seltsiks, kuni rabatiigini jõuame. Ja part lendab prääksudes vaatama, kes on nii varahommikused rabarahu häirijad. Tere, part! Ega me ei sega, me ainult vaatame. Tiik on lummav. Väike järv...
Laudteede tegijad on oma tööd tõelise armastusega teinud. Hea on kõndida. Vaikne. Ainult looduse hääled.

Raba on nii mitmekesine ja varahommiku valguses nii mitmevärviline, et igal pool on palju imetleda. Elumajade juures rabaserval hakkavad vist koerad ööunest ärkama, kostab kauget haukumist. Sääsed on ka juba ärganud, aga veel pole nad meid avastanud. Aga seda rõõmu ei jätku kauaks.
Jõuame vaatetornini, kümne meetri kõrguselt avaneb raba oma täies hiilguses. Ühelpool männimets, teisel vibalikud rabapuud, kohati lopsakamad veesilmade vahelised alad.
Siit edasi viib tee läbi erkroheliste sõnajalgade muinasjutulise ala allikate juurde, kust muu seas saab alguse jõgi. Ja seal ootavad meid juba tuhanded sääsed. Tuleb meelde laul verelilledest: "...teel tulevikku tuhandeid on langend" või kuidas see oligi. Võib-olla oli see sääskede võitluslaulust ainestikku saanud.
Ja kui me ära läheme, on rabasse juba veidike inimesi tulnud. Paar hommikust jooksjat, üks jalgrattaga ravimtaimede korjaja, kaugemalt kostab linnateede autodemüra. Nõiduslik varahommik saab otsa, aga raba tuleb meiega koju kaasa. Muljetega, veel järgmisel päeval sügelevate sääsepunnidega, tahtmisega mõnel hommikul kogu väikest seiklust korrata.
Minu pildid; Pääsküla raba, 29. mai 2010.
Sügisesed rabapildid on siin
Subscribe to:
Posts (Atom)























