31/12/2009

Aasta viimane päev

Hommik.
Öö läbi kestnud lumesadu jätkub. Autoomanikel tööd kuhjaga.




Keskpäevaks tuli päike välja. Taevas on kõrge ja sinine.
Aasta viimane päev.




Päev. Puude majesteetlik rahu on kõrvuti kiirustajate rutuga. Ei tea, kas neil tõtakatel on aega looduse ilu vaadata või tahavad nad kõik aasta tegemised selle viimase päevaga ära teha?




Ja nii nad ei kuulegi, et kuskil selle lumevaiba all toksib üks rähn oma aasta viimaseid toksimisi...



Rada läheb, samme täis. Aasta sammud, lumme uppunud, aga täiesti elujõulised.



Elujõudu ka uueks aastaks!

30/12/2009

Uus aasta tuleb niikuinii


Aeg, mil pole kiiret kuskile. Uus aasta tuleb niikuinii.

Mõtted on lume all, ammendavate kokkuvõtete tegemiseks pole tuju. Loomingulise poole võtsin juba talvisel pööripäeval kokku. Ka siin blogis.

Muu elukondliku hulgas on plusspoolel vist see, et ülanaaber kolis pärast ka jõulude ajal kestnud remonti üleeile oma korterisse sisse. Kopsib ja sätib seal sageli nüüdki, aga nii suurt müra, nagu ligi kolm kuud, seal enam ei ole. Või loodetavasti enam ei ole. Kaela ei saja ka enam ehk midagi, muidu oligi mu kael juba lakkevahtimisest kõver.

Aasta lõpp on toonud kaotusi. Enam pole üht mu ülikooliaegset kursusekaaslast, praegust tunnustatud kirjandusprofessorit. Tema maeti eile. Eile nägin lehes lahkunute hulgas ka ühe kunagise koolivenna nime. Toona oli ta seitsmenda klassi spordipoiss, nüüd kellegi armastatud isa, vanaisa, mees ja äi.

Hajameelne kirjutas oma blogis, et kevad on käes: ta näinud Keilas kuldnokka. Meie maja juures käib üks kuldnokk pidevalt. Suurte tuiskude eel on põõsa alla lumehange pugenud. Sageli ootab, et neljanda korruse "teeneline tuvide- ja varestetoitja" talle toidupoolist viskaks. Kui vahepeal suurem külm oli, mõtlesin, et ega kuldnokk vist seda üle elanud, aga paar päeva hiljem oli teda jälle näha. Üsna ilmselt talvega kohanenud isend.

29/12/2009

E-kaubandus Eesti moodi


Sugulane tõi välismaalt maitseelamuse kaasa. Kui seda korrata tahtsime, selgus, et selle ühe koostisosa poolekilone pakk maksab kesklinna suures kaupluses üle 80 krooni. Noh, üks kord võis seda endale lubada, aga uuteks kordusteks hakkasime otsima, kas seda kraami kuskilt ka odavamalt saab. Abiks võtsime interneti.

Esmalt leidsime poe, milles kaup pidi müügil olema 60 krooniga, seda siis poe kodulehel välja pandud hindade kohaselt. Siis leidsime sellise, mille kahes filiaalis on poole kilo hinnaks koguni 42 krooni; allikaks samuti kaupluse koduleht.

Et need kaks filiaali asusid kaugemal, kui esmalt leitu, sai esimesse mindud. Aga välja taganesin sealt lausa tagurpidi, sest kodulehel lubatud 60 krooni asemel maksis pool kilo hinnasildi järgi suisa 98 krooni. Jäi ostmata.

Teise müügikoha ühte filiaali ei leidnud me lihtsalt üles, sest kodulehel pakutud aadressil seda polnud. Teise filiaali sumpasin läbi hangede - tundus, et asi on seda väärt, 42-krooniseid pakke oleks tagavaraks kohe mitu võtnud, et kaugele sõitmist vältida.

Poes selgus, et minu soovitud poolekilone pakk maksab 69 krooni. Kui ostma hakkasin, sest taas kord tühjalt tagasi minna ei tahtnud, ütlesin müüjale, et internetis oli teil küll hoopis teine hind väljas. "Kohe vaatan," ütles müüja ja lisas, et kui mul on õigus, saan ma kauba odavamalt. Kadus tagaruumi, tuli tüki aja pärast tagasi ja ütles: "Ma ei pääsenud arvutisse..." Siis vabandas ta veel, et võib-olla on hind jah uuendamata, sest hiljuti läinud see kaup kallimaks.

Tagasi tulnuna kontrollisin, kas mu mälu ei petnud. Kaupluse kodulehel, mille aadress ka kaubapakikese etiketile kirja pandud, oli endiselt hinnana kirjas 42 krooni.

Täitsa huvitav, kas tegemist on lihtsalt lohakusega, sest hinnamuutused jäetakse uuendamata ja arvatakse, et kes seda kodulehe hinda ikka nii väga vaatab. Või on tegemist lihtlabase pettusega: odavam hind kutsub inimese poodi ja kui juba kohale on tuldud, siis enamasti ostetakse kaupa ka kallima hinnaga, sest uuesti tulla ei taheta ja näiteks seda haruldast toidupoolist on müügil vaid vähestes poodides.

Ameerikamaal ja ka lähemal, Rootsis, müüakse siis, kui inimene avastab, et reklaamis on kaupa pakutud odavama hinnaga kui kaupluses tegelikult müügil, see kaup talle ikkagi madalama, st reklaamihinnaga. Meil on kaupmehed ahned.

Ja internetti koduleheküljele välja pandud hindu mina enam usaldama ei kipu.

Üks katse jäi seekord küll tegemata: võib-olla saab kauba netis välja pandud odavama hinnaga siis, kui selle koju tellid, mitte ise kohale ei vantsi. (See ei tundu kuigi loogiline.) Aga sellekohane märge nende poodide koduleheküljelt puudub.