Märtsipudemed – 2. ...Depeche Mode'ni

Kavatsesin märtsipudemeid kirjutada kümne päeva kaupa, aga siis veniksid blogipostitused liiga pikaks. Seekord on ajavahemikuks 11.-15. märts '20.

11. märts.
WHO teatas, et koroona on pandeemia.

12. märts.
Eelmises postituses kirjutasin, et koroonast kirjutamine tasulisena on kuritegelik. Ilmselt oli nii arvajaid palju, sest nüüd teatas Postimees, et vabastab kõik koroonaviirust puudutavad lood maksumüüri tagant. Sama tegi ka Eesti Meedia.

Donald Trump keelustas kuuks ajaks lennud Euroopast USAsse. Eestis võttis peaminister sõna erakorraliseks avalduseks ja rääkis loodavast valitsuskomisjonist ning hädaolukorrast.

Kodus olid piim ja leib otsas, käisin neid hommikul suhteliselt vara poest toomas – kaubapuudust ei hakanud silma. Naabrimees tuli teisalt, ütles, et Prismas olnud palju tühje riiuleid. Õhtul näidati mitme kaupluse tühje riiuleid nii teles kui ka muus meedias.

Õhtul kehtestati Eestis eriolukord koos sellest tulenevate piirangutega.

13. märts.
Hakkavad saabuma meilid mitmesuguste ürituste ärajäämisest. Ka ajakirjanike liidu aprilli kavandatud kongress lükkub edasi. Tundub, et üks näitus, mida lähiajal vaatama kavatsesin minna ja mille lõpptähtaeg on aprillis, jääbki minust nägemata, sest ega näituse lahtiolekut vist kunagi saabuvasse koroonavabasse tulevikku ei pikendata.

14. märts.
Magasin öösel väga rahulikult. Hommikul oli lumi maas. Mitte keegi polnud sellele veel jälgi teinud, isegi mitte koerajalutajad. 
Eriolukord ei muuda mu elus kuigi palju. Olen juba aastaid elanud seltskondlikust elust suhteliselt kõrvale tõmbununa, sedasi harjunud ja oma peretki harjutanud. Et enesetunne parem oleks, hakkasin eelmisel sügisel jälle iga päev kodus paarkümmend minutit joogat tegema ja nädala pärast saab niimoodi kakssada järjestikust päeva täis. Tunnen, et see on mind teinud ühtaegu nii paindlikumaks kui ka tugevamaks. Mediteerin. Enamasti kaks korda päevas. Aga olen sedagi juba aastaid teinud. Kätepesus pole minu jaoks midagi uut. Poeskäimise paanika mind kaasa ei ole haaranud, käin siis kui vaja, umbes kaks korda nädalas, ja ostan enamasti seda, mis kodus otsakorral on. Väike tagavara mõnedest kauem säilivatest toodetest kestab loodetavasti paar nädalat.  Loodetavasti suudetakse toidukaupluste ja apteekide varustamist vajalikuga jätkata ka siis, kui haigestumiste hulk veelgi suureneb.

Mõtlesin, et praegu peaks e-raamatute jaoks hea aeg olema. Ise olen neid lugerisse aeg-ajalt ikka varunud. Ajal, mil nakkust kardetakse levivat, on e-raamat väga hea nakkusevaba kultuuri- ja meelelahutusvahend. 

Martin Fourcade lõpetas vägeva võiduga oma laskesuusatajakarjääri. Ilus sõit oli, kahjuks tühjade tribüünide ees.

Platsi puhtakstegemine tulevase vaimuhaigla jaoks (millest olen siinses blogis korduvalt kirjutanud) käib suure hooga, Ka täna, laupäeval, tehakse tööd. Praeguse seisuga on ettejääva hoone peaaegu kogu madalam osa juba lammutatud. Kui see maja oleks alles, ei peaks PERH praegu püstitama abitelke, vaid saaks seda hoonet koroonatõrjeks kohaldada ja kasutada. Aga „oleks“ on paha poiss...

15. märts.
On päikeselise päeva varahommik. Öösel lõppes valitsuse ligi viis tundi kestnud erakorraline istung. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks taastatakse piirikontroll alates 17. märtsist. Seda oli oodata, sest paaril viimasel päeval on lukkuminekust teatanud paljud riigid, meil pandi esimesena lukku saared.

Vaatasin ETV2 järelvaatamisest USA 2019. aasta filmi „Depeche Mode: „Hinged metsas““ (Spirits in the Forest).
https://etv2.err.ee/1034920/depeche-mode-hinged-metsas
Usun küll, et see on kõigil Depeche Mode'i fännidel juba ammu ära vaadatud, aga kordamine pole kurjast ning järelvaatamine annab selleks tänase seisuga veel 12 päeva võimalust. Panin arvuti kõige tugevamale helile  – päevane aeg, kedagi ei sega. Suurepärane muusika, hea, ühtaegu lõõgastav ja tiivustav film ansambli lõppkontserdist 2015. a juulis ning kuuest fännist, kes on pärit eri riikidest, kuid kelle kõigi saatust on Depeche Mode tugevasti mõjutanud.

Vt ka
„Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html

„Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html

Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini

Võib-olla olen ma vanamoeline, kuid järjest rohkem süveneb minus mõtteviis, et kui rahvale üleüldiselt on teatatud, et ähvardab koroonasse haigestumine, siis on lausa kuritegelik anda infot haiguse ja selle vältimise kohta tasulisena. Märtsi esimese kümne päeva jooksul võib niisuguseid tasuliste lugude näiteid meie internetiväljaannetest palju tuua (Delfi, Maaleht jt).

Samuti soovitaksin ajakirjanikel meeles hoida tõika, et sõna võib küll vaba olla, aga sõna eest tuleb vastutada. See, kui Liisu Lass raadiosaates Uudis+ koroonast nakatumise küsimusele vastates lubas üle õla sülitada, oli küll naljakamate seikade hulka liigitatav (vaata mu eelmist postitust), aga mõne teise ajakirjaniku (või poliitiku) üleskutsed sõita nakatumisohtlikesse piirkondadesse, kas siis suusatama või lihtsalt odavate piletite võimalust kasutava turistina, on tõeliselt vastutustundetud.

Vanuse poolest riskigruppi kuulujana on mulle ka täiesti vastu hakanud rõhutamine, et „meie oleme noored, surevad vanemad ja nõrgemad“. Teate, kullakesed, ka need vanemad ja nõrgemad on inimesed kõigi inimõigustega ja nende seadmine nakatumisohtu kellegi mõtlematu käitumise tõttu on hoolimatu ning vastutustundetu.

Samal ajal, kui osa neidsamuseid „turiste“ ikka veel oma suusareisidele suunduda otsustas, oli viirus jõudnud esimesse kooli ja üle 800 õpilase ei saa kaks nädalat kooli minna ja on hirmul nakatumise ees. Sellepärast, et lapsevanemad vastutust ei tundnud.

Kirjanik Aidi Vallik kirjutas 8. märtsil oma blogis asjalikult koroonaviirusest. Asjalikumalt kui nii mõnigi ajakirjanik. https://aidivallik.wordpress.com/2020/03/08/nagu-lubatud/

Muudest asjadest ka. 1. märtsil pahandas mind ERR-i uudis, et kümmekond aastat tagasi pankrotti läinud õmblusvabriku Klementi umbes 9000 tootele pole suudetud ostjat leida ja need lihtsalt hävitatakse. Klementi kvaliteet oli märksa parem kui igasugustel „hinnakatel“ ja kindlasti on palju inimesi, kes sobivalt madala hinna eest või tasuta neid endale hangiksid: vanainimesed näiteks, kes seda kvaliteeti mäletavad, need ka, kes näiteks töisemaid riideid vajavad jne. Aga üksikisikutel seda võimalust pole, on ainult võimalus neid riideid kollektiivide, näiteks MTÜde kaudu saada. Igati tobe olukord.

Eile sai see uudis siiski rõõmustavama lahenduse, Maksu- ja tolliamet andis Saarde vallale üle 479 pluusi, kampsunit ja kleiti, mis jäid pärast Klementi õmblusvabriku pankrotistumist tollilattu seisma. Saarde oli üks üheksast omavalitsusest, kes pakkumisele abivajajatele rõivaid saada kohe reageeris.

Märts on mu vanemate sünnikuu. 7. märtsil saanuks ema 101aastaseks. Tema eluajal oli see päev meie kodus lillepäevana tähtsam kui naistepäev. Varsti tuleb isa 110. sünniaastapäev. Lisaks on sünnipäevad veel mitmel mu sugulasel ja sõbral. Naistepäev oli sel aastal pannkoogipäev.

Huviga vaatasin Nove Mestost laskesuusatamise maailmakarika etappi tühjade tribüünide ees. Harjumatu vaikus teleülekandes. Tore oli, et meie meeskond tegi päris ilusa teatesõidu, olles veel kolmanda vahetuse alguses esiviisikus.

Eile vaatasin ETV2 järelvaatamisest Kanada dokumentaalfilmi „Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim“ (Margaret Atwood: A Word after a Word after a Word Is Power, 2019). Atwoodi looming pole mu lemmikkirjandus, aga film andis tunnistust, et tegemist on väga teravapilgulise ja nõtke meelelaadiga ning inimlikult sooja isiksusega. Tekkis huvi Atwoodi luule vastu. Huvitama hakkas ka Atwoodi kauaaegse elukaaslase Graeme Gibsoni looming. Film näitas, kui südamlik, teineteist hoidev ja mõistev kooselu neil oli. Seda saab järelvaadata veel ligi kuu. https://etv2.err.ee/1055012/atwood-sona-parast-sona-parast-sona-on-voim

Vihje sellele dokfilmile leidsin Tartu Linnaraamatukogu töötajate blogist (https://raamatukava.wordpress.com/), millel soovitan pilku peal hoida, sest seal on tihtipeale osutatud huvitavatele leidudele tele- ja kinokavadest.

9. märtsil oli väga ilus päikesetõus, aga seejärel tõmbus kohe halliks. Natuke päikese tulekust jäi siiski ka siinsele moblafotole.

Vt ka:
„Märtsipudemed – 2“
https://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html 

„Märtsipudemed – 3“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html

O sancta simplicitas!

Eile kuulsin, kuidas äsja Tenerifelt puhkamast tulnud Liisu Lassilt küsiti Vikerraadio saates Uudis+, kas ta on koroonast terve pärast tagasitulekut. Vastuseks ütles ta,  et enesetunne on hea ja:

"Sülitan kolm korda üle õla. Loodetavasti nii ka jääb."

Ei noh, vanarahva tarkused on enamasti paslikud, aga see sülitamise jutt piisknakkuste ajajärgul mõjus puhtakujulise püha lihtsameelsusena.