Mitch Albom „The Magic Strings of Frankie Presto“

Seitsmes Mitch Albomi raamat, mida sel suvel lugesin – sellega on minu isiklikul n-ö suveprojektil joon all.

Kui eelmiste kohta üldiseloomustusena kirjutasin, et neis on palju meloodilisust ja musikaalsust, siis „The Magic Strings of Frankie Presto“ (2015) jutustajaks ongi Muusika ise. Muusika pajatab loo muusiku elust ja muusikast, loob palju huvitavaid tegelasi ja toob esile ka paljusid tegelikult elanud ja veel elavaid muusikuid.

See on Mitch Albomi viies ja kõige pikem (u 400 lk) romaan. Peategelane Frankie Presto on ühtaegu traagiline, ülev ja üliandekas. Muusika räägib tema matustele tulnute ja oma meenutuste kaudu maagilise ja müstilise loo, milles on palju tundepurskeid, üleelamisi, suurt armastust, loobumisi, niihästi rõõmsaid kui ka kurbi sündmusi ja tohutu palju kõikvõimalikku muusikat. Vana kitarri kuus keelt on täis salapära ja sel pillil tunneb Frankie end tõelise loojana. Aga moosekantide elu kipub olema keeruline, nii ka Frankie oma.

„But in each band you join, you will play a distinct part, and it will affect you as much as you affect it. And, as is usually the fate with bands, most of them will break up – through distance, differences, divorce, or death.“

Mitch Albom on ka ise kiindunud muusikasse, mänginud mitmes ansamblis ja oskab ansamblite kirevat elu kirja panna, lisaks tunneb ta hästi ka muusikaajalugu ja nii hõlmab Frankie Presto lugu põhilist 20. sajandi muusikas, klassikalisest kuni jazzi ja rockini. Frankie saab läbi raskuste tuntud muusikuks, kes mängib mitmesugust muusikat ja ka laulab imeliselt, kohtub Hank Williamsi, Elvis Presley', Carole Kingi, Little Richie' ja ka The Beatles'iga. Raamatu tegevusliinidesse on põimitud väga palju muusikapalasid,  romaani ühe väljaandega koos olevat müügil ka CD, millel neist mõniteist.

Väga huvitavaks muudab Frankie Presto elukirjelduse üks rohkem ajakirjandusse kuuluv nipp: kirjanikul on õnnestunud meelitada ja keelitada oma väljamõeldud peategelase elust rääkima paljusid tuntud muusikuid.  Suuresti tänu just neile „meenutuskildudele“ on Frankie Presto nagu tegelikult olemas ja muusikalegendides elus.

Minu arvates väga hea raamat. Muide, GoodReadsis on selle kohta kirjutatud üle 3000 arvamuse. Enamasti kiitvad.

Erilisel kohal Frankie Presto saatuse keerdkäikudes on hispaania kitarrivirtuoosi Francisco Tárrega (sünd 1852) pala „Lágrima“. See on kitarrimängijatele hästi tuntud, kuid panen siia ka lingi YouTube'ist Cesar Amaro esituses: https://youtu.be/Mlrj7mNKuYE

* * *

Kokkuvõttes võin öelda, et olen oma „suveprojektiga“ väga rahul.
Kokku lugesin Mitch Albomilt niisiis seitset raamatut, mis kõik ka muljetena blogisse jõudsid.
Kahe esimese kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies: Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“
Kuues: Mitch Albom „The Time Keeper“

Ben Okri (liigagi) lummav maagia

Ben Okri raamatute vastu tekkis mul huvi paar aastat tagasi, kuid alles nüüd lugesin neist kahte. Esimesena  „Astonishing the Gods“* (1996) ja teisena „The Age of Magic“ (2015).

Mõlemad on sedavõrd ilusad romaanid, et järjestikku lugedes tekib oht, et liiga suures annuses võib maagilise realismi peen ilu, nähtamatuse ja muutumise kogemine muutuda tüütuks. Neist aimub kirjaniku suhe transtsendentaalsega. Ta on peene ja poeetilise tajuga, ilmeka sõnaseadmise oskusega ja sügavate meditatiivsete kogemustega. Need raamatud ongi meditatsioon.

„Astonishing the Gods“ kohta on Okri öelnud, et see on muinasjutt nähtavast ja nähtamatust, ideaalidest ja ideedest, olemise poeesiast. Ja sellest, et meie olemust ei kujunda tegelikkus, vaid teadvus.

„Things are what they are. That is their power. They are all the things we think they are, all the things we sense they are, and more. They are themselves. If they meant something they would be less.“

„Towards the end of the street he saw angels taking flight in the last mirrors. They had rainbow wings. The upward rush of their lights, their mighty glowing presence, terrified him and almost made his heart stop.“

„...he seemed to feel an understanding of things before his time, beyond his time, beyond his life and quest, an understanding that flowed through from all the past and future ages.
It frightened him that there were gradations of invisibility, gradations and depths.“

„Silence is a sort of melody.“

„The suffering was there in the beauty of everything. It was there in the infinite care of the city’s planning, in its clarity.“

Kui „Astonishing the Gods“ on üksildase uitaja eneseotsimise lugu, siis „The Age of Magic“ pajatab filmigrupist, kes otsib oma imedemaad Arkaadiat ja on seda filmima sõitnud Šveitsi, kus lummavate mägede taustal nõiduslikult värvimuutva järve kaldal võõrastemajas elatakse ja ümbruskonnaga tutvutakse. Iga niisugune tutvumisretk on seiklus.

See romaan meenutas mulle väga puhaste värvide ja selgete piirjoontega multikat, mille tegelaskujud askeldavad, kuid need askeldused ei ole kuigi olulised ega elulised, tähtsam on nende mõttemaailm ja ümberkujunemine.

Nigeeria päritolu inglise kirjanik Ben Okri teeb oma raamatutes mitmesuguseid kultuuripõikeid. Näiteks sisaldab „The Age of Magic“ rohkesti viiteid Goethe „Faustile“. Olulisel kohal on ka prantsuse kunstniku Nicolas Poussin'i (1594-1665) maal „Et in Arcadia ego“ ehk „Arkaadia karjased“ (1630ndad, Louvre), mille kohta on kirjutatud:

„It seemed to him that, like the shepherds, we wander through the dream-like landscape of life, through days that pass so inevitably until one day we come upon the unavoidable fact of death. Then, like the shepherds, we try to read the mysterious inscription that is written on all mortal things. /---/ Lao realised, with a small shock, that the shepherds in the painting are engaged in an eternal act of reading. All they will ever do is read that inscription and try to make sense of it. They are perpetual readers. And in their endless deciphering something awakes in them.“

„The way you live depends on the pact you made with your spirit.“

„To know something means needing no explanation and having no need to explain to others. Life is coloured by such knowledge. To know one thing is to know many others. To know is to be silent.“

* „Astonishing the Gods“ on Mathura tõlgituna ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga „Jumalaid hämmastades“ (2012).

„Авторучка марки „Счастье““

Tegin blogile uue päise. Sellel on täitesulepea, mille sain vanematelt kingiks vist 15. sünnipäeval. Tollal oli selline kuldsulega täitekas – Hiina toode /Nõukogude turule/  – väga moodne värk ning vist isegi defitsiit. Mu meelest oli see imeilus ja ma ei raatsinudki sellega kuigi palju kirjutada, hoidsin karbikeses, kasutades igapäevasteks kirjatöödeks lihtsamaid sulepäid, ja niimoodi on see hallikasbeež iludus senini alles.  Päisepildil on sulepea suurem kui tegelikkuses ja ka värv on pildistamisel veidi muutunud.

Täitesulepea originaalkarbikesele on kirjutatud „Авторучка марки „Счастье““. Tore on teada, et mind mu tegemistes on pidevalt saatmas vanemate kingitud „Õnn“. Ja naljakas on meenutada, et samamoodi nagu nüüd räägitakse automarkidest, olid tol ammusel ajal kõneaineks täitesulepeamargid.

(Kõiketeadev internet pakub selle täiteka kohta praegugi andmeid. Valmistatud on see Shanghai täitesulepeavabrikus „Dalu“ 1960ndate aastate alguses. Sulg on mingist erisulamist, milles on 50 protsenti kulda /prooviga 500/, sulepea ots aga on valmistatud roostevaba terase erisordist.)

Uue päise tegemine pani mind mõtlema kirjasulgedest ja sulepeadest veidi laiemalt. Hanesuled olid ilmselt kõige loodusesõbralikumad ja neid võis rahumeeli ära visata, kui nad kasutuskõlbmatuteks muutusid. Näiteks Puškinil võis ju palju hanesulgi ära kuluda.

Minu kooliaja alguses olid sulepead puust ja nende otsa käisid kas esimese klassi õpilase kohustuslikud viisnurk-suled, millega kirjatehnikat õpiti, või juba suuremate klasside õpilaste tavasuled.

Tollest ajast meenuvad ka igasugused tindipotihoidjad ja keerukamadki kirjutuslaua garnituurid. Viimased näitasid omaniku mõjukust ja rikkust. Mõnel olid lisaks sulepeaalusele, tindipotihoidja(te)le ja kuivatuspaberiga kirjapressile kõiksugused kujukesed alates riigijuhtide büstidest ja lõpetades sõbraliku olemisega loomakestega. Valmistatud olid need komplektid väga mitmesugusest materjalist, näiteks kivist, marmorist, bakeliidist, klaasist... Neid tavatseti tollal kinkida suuremateks juubeliteks. Mõned neist olid kunstiliselt kaunid, teised jälle tõelised monstrumid.

Siis tulid täitesulepead, mis algul üsna viletsad välja nägid, aga hiljem kobedamateks muutusid, kuni mitmesuguste Hiina kirjatehnikaimedeni välja. Seejärel juba pastakad, algul korduvalt täidetavad, siis vahetatavate südamikega, siis tänapäevasemad. Ja lõppude lõpuks kirjutatakse nüüd järjest rohkem arvutiga.

On üsna ilmne, et minu huvi kõiksuguste kirjavahendite vastu on mõneti seotud mu elukutsega ja sellega, et need on aastakümneid olnud mu peamised töövahendid. Aga kirjutame me ju kõik, kes vähem, kes rohkem. Pihlakad on taas punased ja paljudel uus kooliaasta algamas, küllap ka kõikvõimalike uute „kirjapulkadega“. Kuid need vanad on ikka meeles. Kas ka teil?