Kõrvaloleval pildil on ajakirjalehekülg Manivald Kesamaa luuletusega „Ei tule lõppu inimvoole“. (Seda peaks saama lugeda, kui pildile klõpsata.) See on kirjutatud Tallinna Linnahallile, mis tollal oli tuntud V. I. Lenini nim Kultuuri- ja Spordipaleena. Luuletus ilmus 1984. aasta detsembrikuu Nooruses, esimeses selle ajakirja numbris, millele ma vastse peatoimetajana alla kirjutasin. Olen seda meenutanud oma hiljuti ilmunud raamatus
„Nooruse lugu“.
Aga praegu ei taha ma kirjutada oma raamatust, vaid linnahalli suurest seinamaalingust, mis palju kära on tekitanud.
Olgu kohe öeldud, et ma olen selle seinamaalingu mahapesemise vastu. Kuulumata ühtegi erakonda ei pea ma kujundama oma seisukohta poliitiliste mängude alusel. Mina soovin, et noored saaksid selle maalingu, mis tõotab kujuneda üheks vaatamisväärsuseks, lõpuni valmis teha ja olgu see siis noil linnahalli lagunevatel seintel seni, kuni hoonega midagi ette võetakse.
Panin tähele, et noorte seinamaaling kujutab üsna täpselt seda, millest Kesamaa oma luuletuses kirjutab – Eestimaa võlu.
Toona olime linnahallist vaimustuses. Mäletan, et suurte ekskursioonigruppidena käidi vaatamas selle hoone ehitamist – nägin minagi, kuidas selle koha peal, kuhu hiljem lava sai, suur ekskavaator töötas. Suure saali põhivormid olid selle ehitusvaatluse ajal juba ilmet võtmas.
Tuhandete inimestega koos olen ma veetnud linnahallis palju kauneid ja sisukaid tunde. Kontserdid, spordivõistlused, keskkooli vilistlaste kokkutulek, palju-palju muud. Suurepärase akustikaga saal, suur jääareen – kasutasime neid võimalusi ära siis, kui ajakiri Noorus 1986. a 40aastaseks sai, korraldades seal suures saalis piduliku kontserdi oma tuhandetele lugejatele ja hiljem õhtul väikeses saalis meeleoluka koosviibimise toimetusele ja autoritele. Ka Nooruse algatatud Eesti ja Soome noorte suur kultuuriüritus KUVA toimus seal, kinnikaetud jääga jäähallis said soomlaste muusikat kuulata taas tuhanded noored. Miljoonasate esinemist meenutatakse tänini.
Vahepeal on linnahall väga ära lagunenud. Ametkonnad on saamatud ja jõuetud olnud, omanikud samuti. Seintele on soditud kõikvõimalikke nilbusi ja roppusi. Nüüd otsustasid Tallinna kunstigümnaasiumi õpilased ning Pirados Brandi tänavakunstnikud Märt Sultsi eestvedamisel seintele väga ilusa ja sisuka maalingu teha.
Jah, tegijatepoolsete asjaajamistega polnud kõik korras, omavolitsemise eest tuleks neid trahvida või karistada. Aga noored on oma energia minu arvates seekord suunanud hea eesmärgi teenistusse. Tahaksin väga seda maalingut valmiskujul näha.
Ja tegelikult pole ju noorte süü, et nende tehtud maaling kõiksugustele ametkondadele omamoodi häbimärgiks saab – tehtagu siis ometi midagi, et hoone korda saaks.
Veidi edasi mõteldes võib eeldada, et praegused noored seinamaalijad ka tulevikus oma kodumaa heaks midagi teha tahavad. Aga siin on üks aga – see tahtmine ei kao, kui nende algatust püütakse mõista ja poole pealt maha ei pesta. Vastasel korral, arvan ma, võtavad nad oma tulevikukavadesse Eestist lahkumise. Nii et ka selles suhtes on parem, kui huvitav, omapärane ja kaunis seinamaaling jääb.
Pildi seinamaalingust laenasin Facebookist.
EDIT: 12. sept 2017. Andsin allkirja petitsioonile „Aita Linnahalli seinamaaling lõpuni viia ja säilitada“.
EDIT: 15. sept 2017. Mul oli siin ka petitsioonile allkirja andmiskoha link, aga täna viis see kuhugi, kus vahepeal antud ligi 1000 häälest oli millegipärast saanud 128. Seetõttu eemaldasin lingi.
Kogu see poliitiline pahn, mis seoses seinamaalingu omavolilise tegemisega ja rahastamise valedega on kohalike volikogude valimiste eel üles kerkinud, ei muuda minu jaoks tõika, et noorte loominguline aktiivsus oli kiiduväärt ja graffiti väärinuks mitte mahapesemist, vaid lõpuni tegemist ja allesjäämist kuni selle ajani, mil järjest kiiremini varemeteks muutuv linnahall renoveeritakse või lammutatakse.
