Veel kord pilteeposest "Kalevipoeg"

Kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin siia blogisse postituse "Tee veel täna üks kultuuritegu!" Toetasin tookord Hooandja kaudu "Kalevipojast" koomiksi tegemise projekti. See oli MTÜ Kultuuripärandi Hoidja kena mõte, mille nad, hoolimata sellest, et Hooandja kaudu siis  raha kokku ei saanud, ka teoks tegid. 2014. a detsembris sai eesti- ja võrukeelse pilteepose "Kalevipoeg" esimene osa valmis, selle kunstnik oli Toom Tragel.

Nood noored mehed on mulle pärast seda ikka aeg-ajalt oma tegemistest kirjutanud. Viimase kirja sain hiljutisteks lihavõttepühadeks. Muu hulgas oli kirjas:

"Aeg lendab kiirelt. Vahepeal on meie projekt teinud hulga muudatusi ja suure arengu edasi. Oleme kaasanud projektiga palju tipptegijaid, et võimalikult hea tulemus saada. Pilteepos "Kalevipoeg" on üks osa "Ajakihid" näitusest, mis avatakse juba selle aasta sügisel uues ERM-i hoones.

Tegime meie projektist ka ühe tutvustava video. Loodan, et antud video pakub huvi ja annab selgema ülevaate kogu projektist. Lisa saab lugeda ka meie kodulehelt. Hakkasime sellel aastal suurelt pihta (II ja III osa korraga). Nii on võimalik väiksemate kuludega ja sujuvamalt edasi liikuda."
Väikese ülevaate projektist saab:
http://www.hooandja.ee/projekt/pilteepose-kalevipoeg-ii-ja-iii-raamat

Kirjas mainitud kodulehe aadress on http://ajakihid.ee/

Projekti saab toetada nii Hooandja kaudu (kuni 15. maini) kui ka kodulehel antud pangaarvele.

Kalevipoja” pilteepose II osa ilmumine on kavandatud selle aasta sügisesse ja III osa 2017. aasta kevadesse. Aga ühtekokku on kavas seitse raamatut, millest igal eri kunstnik ja lisaks muud põnevat.

Laurent Binet „HHhH“

Laurent Binet
„HHhH“
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar
Kirjastus Varrak, 2016.

Mind on alati paelunud dokumentaalromaanide autorite kirjeldused sellest, kuidas nad oma tegelaste kohta on kõikvõimalikku materjali kogunud, seda liitnud, lahutanud, korrutanud ja jaganud, nõnda saades tulemuseks tegelase ja sündmustiku, kellest ja millest nad sageli midagi ei teadnud, ei saanudki teada, sest nood on teisest ajastust, aegadest ammu enne autori sündi. Aga luud saavad liha, inimesed iseloomu, sündmused mingisuguse voolavuse ja sünnibki kõik, mis kunagi eksisteeris, ühe võimaliku variandina. Ning on lugeja asi, kas ta selle variandi omaks võtab, midagi juurde mõtleb või siis ükskõikseks jäänuna lihtsalt loetuks märgib.

Noor prantsuse autor Laurent Binet restaureeris oma esikromaanis „HHhH” (2010) ühele Natsi-Saksamaa ohtlikumale mehele, okupeeritud Tšehhoslovakkia ning Böömimaa protektorile Reinhard Heydrichile tehtud atentaadiks – operatsiooniks „Antropoid“ - ettevalmistumise ja selle põhjused. Üsna põhjalikult püüdis ta iseloomustada nii Heydrichit kui ka atentaadi toimepanijaid ja nende abilisi. Kõike seda saadab kiindumus autori unelmatelinna Prahasse ja valu Tšehhimaa paljude külade pärast, rohkete hukkunute pärast.

Lugema meelitas mind tõik, et  kuigi olen oma elu jooksul lugenud palju raamatuid Teise maailmasõja kohta, teadsin Heydrichist vähe. Nüüd sain oma teadmisi täiendada nii, et köitvaks lisandiks kujunes autori teekond oma tegelase juurde – kõik see, mida võiks lausa eeskujuks võtta lugeja, kes kavatseb ka ise kunagi dokumentaalžanriga jõudu proovida.

Tsitaate:
„Loodan lihtsalt, et läbi paksu ja ilustava võõbakorra, millega näen seda muinasjutulist lugu kattuvat, jääb paistma ka ajaloolise tõe kirgas selgus.“

„Kuid tuleb tunnistada, et kirjanduslikust vaatepunktist on Heydrich suurepärane karakter – justkui oleks doktor Frankenstein  kirjandusajaloo suurimatest koletistest kokku pannud  ühe tõeliselt hirmuäratava olevuse. Ainult et Heydrich ei ole koletis, kes oleks sündinud paberil.“

„Teen  sellest loost oma isikliku asja. Sellepärast segunevadki minu kujutlused aeg-ajalt tõestatud faktidega. Nii see kord on."

Ma ei hakka siin avama raamatu omapärase pealkirja saladust, sest see selgub lugejale romaani keskel. Ma ei hakka siin üles lugema ka neid rohkeid preemiaid, mida tegelikult ju algaja autor pärast dokumentaalromaani ilmumist pälvis.

Üsna pilklikud olid autori arvamused teiste samateemaliste teoste – raamatute ja filmide – kohta, muutudes nii pisikesteks kirjanduslikeks kokkupõrgeteks teiste loojatega. Kes dokumentaalromaani lugemisega lõpule on jõudnud, neile soovitaksin lugemiseks ka neid paarikümmet lehekülge, mis kirjastaja Binet' „HHhH” esiktrükist välja jättis. Päris huvitav on lugeda, mida Binet prantsuse-ameerika kirjaniku Jonathan Littelli menukas raamatus „Les Bienveillantes“ („Heasoovijannad“, 2006) nii kõvasti kritiseeris, et see ilmuda ei tohtinud. Need leheküljed leiduvad online-ajakirjas The Millions, kus need ilmusid Binet' loal 2012. a: http://www.themillions.com/2012/04/exclusive-the-missing-pages-of-laurent-binets-hhhh.html

Võib-olla võinuks neid lehekülgi eestikeelses variandis kommentaariga mainida. Aga muidu mulle Anti Saare tõlked meeldivad, nii mõni aeg tagasi ilmunud Pierre Michoni „Pisikesed elud“ kui ka seekordne „HHhH”, mis kumbki ei ole tõlkimiseks kerged raamatud juba üksnes oma sisutiheduse ja mitmetahulisuse tõttu. See, et ühes kohas Švejk oli kirjutatud i-ga, on väike viga.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaatamisi: dokumentalistikat Tarkovskist ja Dovlatovist Tallinna-ajal

Vaatasin eile õhtul ETV+ kultuurisaadet "25. kaader", milles saatejuht Nikolai Karavajev vestles Ella Agranovskajaga. Ellat tunnen sellest ammusest ajast, kui alustasin  ajakirjanikuna tööd Noorte Hääles. Noorte Hääle toimetusel oli palju tuttavaid samuti Pikk tän 40 ja hiljem Ajakirjandusmajas asunud venekeelse noortelehe Molodjož Estonii toimetuses. Sealt mäletangi eriti hästi kultuuriajakirjanikke Eteri Kekelidzet, Jelena Skulskajat ja Ella Agranovskajat, kes agarasti suhtlesid kultuuritippudega nii Eestis kui ka Moskvas ja Leningradis. Ella sai hiljem väga populaarseks teleajakirjanikuna, kelle jutusaadet kultuuritegelastega vaadati palju.

Aga eileõhtuses telekavas näidati Ellat seepärast, et pärast jutuajamist temaga jõudis järg  tema ja Nikolai Šarubini kahe dokumentaalfilmi kätte. Üks neist oli kuulsa filmimehe Andrei Tarkovski ja teine tuntud kirjaniku Sergei Dovlatovi seostest Tallinnaga.

Mõlemad nad otsisid Tallinnast omamoodi loomingulist paradiisi. Ella arvab, et see tulenes suuresti Tallinna lähedusest Leningradile kui hiiglaslikule kultuurikeskusele. Mõlemad tulid siia suurte lootustega, et saavad suurema loominguvabaduse kui mujal NLiidus. Mõlema soovid läksid luhta.

Ella ja Nikolai on teinud Tarkovskist kolm filmi, Dovlatovist ühe. Tarkovskist tuleb ka nende järgmine film. Eileõhtused Ella ja Nikolai filmid on üsna lühikesed, aga sisutihedad.

Kes venekeelsest jutust aru saavad, võiksid neid vaadata - selleks on ETV+ järelvaatamises võimalus nädal aega. Neile, kes  vene keelt ei mõista, järgneb allpool mõningane sisuseletus.

Eileõhtune esimene film oli "Тарковский. Эстонский сюжет" ("Tarkovski. Eesti süžee"; N-Videopress, Eesti, 2015) ja algas see meenutustega 1970ndatest aastatest, mil Mosfilm andis Tarkovski filmile "Peegel" teise kategooria, mis tähendas, et seda näidati ainult kitsas ringis. Andrei Tarkovski kirjutas sellest perioodist oma päevikus, et on üleni võlgades.

Tallinnfilm sõlmis Tarkovskiga lepingu filmistsenaariumile "Hoffmaniana"  saksa kirjaniku ja helilooja E. T. A. Hoffmanni keerulise ja kurvavõitu eluloo põhjal. Stsenaarium kiideti Eestis heaks. Tarkovski olevat Tiina Loki sõnul soovinud lavastajaks Kaljo Kiiska, kelle film "Hullumeelsus" talle meeldis. Asjaolud olid segased, "Hoffmannianale" ei leitudki lavastajat ja lõpuks keeldus NLiidu Kinokomitee stsenaariumit kinnitamast. Käsikiri seisab muuseumis senini.

Tallinnfilm püüdis Andrei Tarkovskit siiski aidata ja temast sai noorte filmikasseti "Karikakramäng" kunstiline juht, kelle kätt ja mõju oli Peeter Simmi sõnul tunda kahe lühifilmi, eriti "Tätoveeringu" valmimisel.

Huvitav oli ka tõik, et Tarkovskile pakuti stsenaariumi kirjutamist Jaan Krossi "Keisri hullu" põhjal.

Filmis on huvitavaid arutlusi Tarkovski iseloomust ja tööviisist, milles väljendusid tema tõsidus ja ühtaegu avalduvad spontaansus ning arvestus.

Film Sergei Dovlatovist kannab pealkirja "Вы еще будете мной гордиться. Довлатов" ("Te olete veel minu üle uhked. Dovlatov"; N-Videopress, Eesti, 2011) ja selles on kesksel kohal aeg, mil Dovlatov töötas ajalehe Sovetskaja Estonija toimetuses ja lootis kirjastuses Eesti Raamat välja anda oma "Nähtamatut raamatut".

Muu hulgas meenutab endine Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm, kuidas Glavlit nõudis järjest uusi ja uusi parandusi ja kuidas asjasse sekkus KGB, kelle käsul raamatu ladu hävitati.

Sõna saavad mitmed Dovlatovit nii Leningradi- kui ka Tallinna-perioodil tundnud inimesed. Oluline koht on meenutustel, kuidas Sovetskaja Estonija toimetusekolleegium muutis Dovlatovit ja tema loomingut hukka mõistes võimatuks tema edasise töö toimetuses. Sergei Dovlatov lahkus Tallinnast nördinuna ja ei olnud hiljem ka oma loomingus selle pettumuse väljendamisel kitsi.