Karul ei ole kolmapäeva

Hommiku naeratus - õielehed roosipõõsa all.

Nädala-, kuu- ja tähtpäevad on inimeste lõksud teiste inimeste püüdmiseks. Karul ei ole kolmapäeva.

Lugesin PM-st Urmas Vadi kirjatükki teda jälitavast Juhan Liivist. Selle lõpus on küsimus, kas keegi telliks takso Juhan Liivile. Selmet küsida, kas tal on paika, kuhu selle taksoga sõita.
Jube väljend: kanooniline skisofreenik.

Facebook küsis mitu nädalat igal sisselülitamisel esimese asjana, milline on mu perekonnaseis. Jätsin vastamata. Nüüd küsib juba mitu nädalat, missugused meeskonnad mulle meeldivad. Kõik küsimused ei peagi vastuseid saama, eriti siis, kui ühestki meeskonnast pole sooja ega külma.

Ei ole mõtet kirjutada kirju, mille saamise üle ei rõõmustata.
Vihmapiisk ei mõtle sellele, kuhu ta kukub.

Need siin on pelgalt märksõnad. Märkamise sõnad, sõnad, millest jääb märk.

Moblafoto, 10. juuni 2014.

Selle kevade esimene

Selle kevade esimene. Vähemasti esimene pildimasinasse püütu. Sobib küll täienduseks selle blogi enamasti oma akna tagustele vikerkaartest külalistele.

Natuke arglik - ma ei jõudnudki ära oodata, et täielik värvikirkus tuleks. Veidi häbelik või kade oma ilu näitama. Oli rohkem nagu aimus sellest ilust. Aga oma üle-taeva-kummumises vägev kaar. Kevadine puhkemine.

Ja ühel hetkel raksatas äikesenool otse vikerkaare keskele. Maiuspalaks sümboliotsijatele. Kõik on võimalik.

Moblafoto, 6. juunil 2014 kella poole kaheksa paiku õhtul.

Sünnipäevajärgne hommik

Ei, pohmelust ei ole. Läbu ka ei olnud. Nii palju siis teadmiseks lugejale, kes ehk action'i otsib.

Kui tänase varahommiku taeva järgi ennustada, siis tuleb ilus eluaasta. Päikeseline, aga igasuguste pilvemoodustistega. Eks ole ju allpool raskemaid vihmapilvi aimata, aga kergemaid pilvekrookeid ja -satse on ka, tupsukesi ja triibukesi, tumedust ja heledust vaheldumisi, kuni aasta näib tipnevat õnneliku sinise selgusega.

Miks peakski teisiti olema? Ükski aasta pole teistsugune olnud, kuigi tagasivaates kõik oma ilus ja põnevuses erinevad.

Kunagine reisikaaslanna lisas oma sünnipäevasoovile tsitaadi Dervla Murphy raamatust "Täie hooga jalgrattaga Iirimaalt Indiasse": "Eilne on möödas, tänast tuleb sekeldusteta nautida, ja mis homsesse puutub - noh, tulevikku plaanida on patune, sest see on Allahi rida, kuhu pole inimeste asi oma nina toppida."

Mina neid Allahi asju täpselt ei tea, aga mulle tuli seepeale meelde, kuidas dalai-laama oma oma hiljutistel esinemistel Riias ja Oslos (vaatasin neid interneti vahendusel otseülekandes) rõhutas, et aastas on kaks päeva, millal pole vaja midagi teha. Üks on eile ja teine on homme. Aga tänane on oluline, seda tuleb elada, sest sellest oleneb homme...

Minu foto, 2. juuni 2014.