Mustlased meie kõrval

Viimasel ajal on juhtunud kuidagi niimoodi, et jõuan näitustele, mida olen ammu kavatsenud vaadata, vaid mõned päevad enne sulgemist. Seekord ka.

Fotonäitus "Meie, mustlased" on ju Tallinnas Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis avatud olnud juba kuu aega ja jääb vaadata veel ainult 20. maini. Sestap soovitan, kui pole veel seda vaatamas käinud, siis minge kindlasti enne, kui enam ei saa. Ja varuge aega, sest kuigi näitus iseenesest pole kuigi suur, on Annika Haasi fotod nii ilmekalt paeluvad tõelised kunstiteosed ning Reena Purreti (Rentsi!) saatetekstid nende juures nii huvitavad, et tasub rahulikult süveneda, kõik üle vaadata ja läbi lugeda.

Annika Haas on öelnud, et fotoseeriana esitatud dokumentaalne sissevaade romade ellu ei võta muust ühiskonnast eraldatuses toimetava rahvakillu suhtes arvustavat seisukohta. Aga pildistaja sümpaatiatunne pildistatavate suhtes on neis töödes nii märgatav, et tekitab vaatajas siira kaasaelamise.

Mina uurisin neid fotosid põhjalikult ka täitsa isiklikust huvist, sest olnuks täitsa võimalik, et mõnel neist on jäädvustatud mu lapsepõlve mängukaaslane, väike Ljuba kõrvalmaja suurest mustlasperest. Kuigi, kui oleks, siis ega ma teda enam ära ei tunneks - nii väga palju aastaid on möödunud. Kuid seda nõmmekate seas omapärast perekonda väikese kräbeda mustlasvanaemaga, kes kamandas lisaks Ljubale veel suurt lastelasteväge, tema poja Miša ja miniaga mäletan hästi. Kogu seda siginat-saginat, mis nende ümber käis, muidugi ka.

Minu moblafotod näituselt ei anna Annika Haasi pildimaailma ja selle suurepärase näituse meeleolu kuigi hästi edasi. Natuke aimu neilt siiski ehk saab.

Lisan ka ühe Annika Haasi paarisfoto, mis oli aprilli alguses Rahvusraamatukogust näituse avamisega seoses saadetud pressiteate lisaks ja mis samuti on näitusel.

© Annika Haas.

Meele korrastamine

On perioode, mil elu on välistest sündmustest vaesem ja nagu polegi millestki kirjutada. See, mis inimese sees toimub, pole ju nii väga laia seltskonna asi. Rohkem inimese enese.

Mõnikord, tundub mulle, on vaja väliste asjade toimimiseks oma sisemuses inventuuri teha, meelt ja mõtet korrastada. Sel nädalal oli mul selleks hea abimees. Kuulasin esmaspäeval ja teisipäeval kokku kaheksa tundi dalai-laama budistlikke õpetusi interneti otseülekandena Riiast. Väga hea vaimutoit oli.

Neljapäeval ja reedel sai teda otseülekandena taas kuulata Oslost, kus tähistati 25 aasta möödumist talle Nobeli rahupreemia andmisest. Seal kõneles dalai-laama nagu Riiaski budismi tüvitekstidest ja pidas ka väga üldinimlikel armastuse, kaastunde ja mõistmise teemadel avaliku loengu.

Ühtpidi oli see dalai-laama esinemiste jälgimine meeldivalt intensiivne mõttetöö, teisalt sain kinnitust omaenese seadumustele ja tõdemustele. Mis ka mõnikord väga vajalik on, et asju ja olukordi enda ümber sujuvalt laabuma panna.

Ja vihmapäevad on päris sobivad selleks, et veel kord üle vaadata ja läbi mõtelda enda ülestähendused kuuldust.

Siinne foto dalai-laamast on arvutiekraanilt tema esinemisest Oslos 8. mail 2014.

Hüvastijätt aprilliga... ja fotokaga vist ka

Kui tallinlane tahab näha mustmiljonit ülast korraga ja tal pole kuskilt mõnda metsaalust võtta, siis tuleks tal minna Tallinna loomaaeda. Seal on paari metsatuka alused ülastest nagu paksust lumevaibast kaetud. Käisime seal eile aprilliga hüvasti jätmas.

Loomade poole pealt oli eilne õhtupoolik loomaaias ka väga tore. Algusest kuni lõpuni. Üks kakuline tahtis meile läbi klaasi hiirelaipa anda ja üldse vaatajaga suhelda.

Väga vana tuur suhtles ka ja rippkõhulise sea mustad põrsad olid imenaljakad. Ahvid möllasid mängida, kitsed-sokud puksisid omavahel nii, et sarved kobisesid. Üks laiskloom, kes tavaliselt magab, oli üleval ja tegutses usinalt. Kurg tantsis. Tiiger oli kõige laisem, kasutades talle paistvat päikest ja magada lõõsates. Muid kaslasi oli tore vaadata.

Elevandid olid õues, karud tulid ka just selleks ajaks, kui nende puuride juures tagasiteel olime. Jääkarupoegki harjutas ema külje all inimeste vaatamist, aga inimesi oli teda vaatamas üsna vähe. Ju siis on kõik huvilised juba ära käinud.

Lõpetuseks ajas paabulind oma värvika saba lehvikuna laiali.

Kui kõik nii tore oli, siis kus on korralikud pildid, küsite. Fotodega on nagu on. Fotokas otsustas just nüüd streikima hakata, ei võta kõiki värve, ülevalgustab pimedaski, triibustab pilte. Tegi mingid kunstilised graafilised vigurid, mida fotodeks nimetada ei saa. Võib-olla õnnestub fototöötlemisel mõned pildid päästa (esimesed abitud päästmiskatsed on siin).

Kahju, et see altminek just nüüd juhtus, kui loomad nii kenasti "poseerisid" ja suhtlesid. Võib ka olla, et selle mind hästi teeninud fotoka aeg on läbi. Välguga, muide, tegi kodus toas pilti päris kenasti, aga ega siis loomade nina alla saa välgutama minna. Võib-olla oskab keegi anda hüva nõu, kuidas sellest "seebikarbist" veel asja saaks, sest uue ost ei taha praegu eelarvesse hästi mahtuda.