Ma kõhklen, ma ei tea...

Omaste hooldus ja eutanaasia seadustamine on lahutamatud teemad. Kui esimesega hätta jäädakse, siis kiputakse teisest abi otsima. Ka praegu Eestis toimuv vaidlus eutanaasia seadustamise üle näitab seda selgelt. Ühed nõuavad eutanaasiat häälekalt, teised kõhklevad.

Päris kindlalt on kõik ühel nõul selles, et omaste kaela ei taheta raskelt haigena või lootusetu vanana jääda, sest see koorem on lähedastele meie riigis liiga suur.

Minagi ei tahaks lootusetult haigena või surmaeelse vanurina lähedastele koormaks olla (ja vanust on mul ka juba nii palju, et selle peale järjest sagedamini mõelda). Seda enam, et olen põetamise ja hooldamise valu ise läbi elanud, küll ainult mõned kuud, sest mu ema kustus kodus vähihaigena kiiresti. Aga olin temaga üksi ja need kuud olid vägagi rasked. Meenub, kuidas kord, kui ise enam kuidagi hakkama ei saanud, helistasin paarile lähemal elavale sugulasele, et tulgu nad appi, sest ema oleks vaja tõsta. Keegi ei tulnud: üks naine kaebas, et tal olevat song ja ta ei saa tõsta, teisel oli kiire kuhugi minna. 85-aastane naabrinaine pakkus küll oma abi, aga sellest polnud kasu, sest temagi oli juba õhtuteele lähemal kui elujõule...

Kui ma oleksin pidanud ema hooldama pikemat aega, siis poleks ma seda suutnud. Kas mul toona oleks olnud raha teda hooldusasutusse panna, seda ma tagantjärele ei teagi. Aga mulle on senini hindamatuks aardeks tema sõnad: "Aitäh, et lasid mul kodus olla... aitäh, et sa mind ära ei viinud..."

Kogu sellise kestva põetamise ja hooldamise olukorra lootusetust lähedaste jaoks mõistes ei suuda ma ikkagi valida poolt eutanaasia seadustamise üle otsustades. Ma mäletan, kui väga tahtis mu ema elada, kuidas ta ka surmahaigena tundis huvi elu- ja looduseilmingute vastu, kuigi sageli oli ka temal hetki, mil ta kutsus surma. Aga kui need hetked möödusid, siis tahtis ta jälle elada, lootis, et jaksab veel kunagi voodist tõusta...

Kes langetab otsuse, millal on eutanaasiaks õige aeg? Kes tagab, et eutanaasiat ei hakata ühiskonnas kasutama soovimatutest haigetest ja vanadest lahtisaamiseks?  Ja veel väga palju muid küsimusi, millest suurim on vist ikkagi, kas meie ühiskond on üldse eutanaasia üle otsustamiseks valmis. Ühiskond, mis ei oska väärtustada elu ja lugu pidada eakatest. Ühiskond, milles pole ei elamis- ega surmakultuuri. Ma kõhklen, ma ei tea...

Mõned viited artiklitele, mis eutanaasia üle käivas meediaarutelus minu kõhklustele lähedasemad on:

Andres Soosaar: ihalus eutanaasia järele.

Olaf Suuder: Annleena ja Afganistani tõlk.

Olen nõus ka Indrek Oro väitega: "Alustame ikka algusest – puuduliku hooldussüsteemi kiirest korrastamisest – ja seejärel arutame keerulisemate võimaluste ellukutsumist."

Minu foto, 2012.

Mai tuli päikesega

Minu mälestustes ei ole ühtegi koledat esimest maid. Koolipõlves oli see alati üks rõõmus päikeseküllane päev, keskkooliajal rongkäigus käimine, sõpradega kohtumine, rahvasummas hõiklemine ja huikamine. Tudengiajal vaba päev, mil sai Tartust Nõmmele koju sõidetud, lihtsalt end kevadiselt rõõmsalt tuntud.

Tööaastate jooksul ma maiparaadil käima ei pidanud, ajakirjanikel neis toimetustes, kus töötasin, sellist kohustust polnud, pühadelehedki olid varem valmis tehtud, aga tuttavatega linnas kohtumas käisin küll. Ikka lustakas meeleolus, naeratustega...

Otsisin täna vana kaustikut üle 50 aasta tagasi kirjutatud lapselike luuletustega. Alles ma seda nägin, aga nüüd, vaat, ei leidnud. Kirjutasin toona muu hulgas ka viis-kuus luuletust väikesest Maist, väljamõeldud tüdrukust, kelle tegemistest kajastus minu lapseelu. Paar pealkirja on meeles: "Mai ja esimene mai", "Mai kirjutab "Mõistatale"" jne.

Kes ei tea, siis "Mõistata" oli tolleaegne väga populaarne Lasteraadio saade, kus lastele esitati igasuguseid mõistatusi ning nad saatsid raadiotädidele-onudele tohutul hulgal vastusekirju. "Mõistata" saatel oli ka oma laul, mille esitas kirjakandja Kaarel, ja mis kuulajatele lausa pähe kulunud oli.

Aga mu esimese mai luuletuses säras päike ja väike Mai käis koos ema ja isaga paraadi vaatamas. Nagu päriselus. Kui kaustiku üles leian, panen mõned lapsepõlve värsid ka siia.

Tänavune aprill möödus jahedalt. Filmielamustest jäi eriti meelde "Samsara", mida vaatasin internetist, aga mis nüüd on ka meie kinodesse jõudnud. Võimas meditatiivne ja mõtlemapanev elamus, kinos kindlasti veelgi mõjusam. Natuke annab sellest ehk aimu tutvustustrailer.



Igatahes, kellel võimalik, soovitan "Samsarat" vaadata, aga hoiatan, et vaatamine pole kergete meelelahutuste killast, pigem vastupidi, kuigi see dokfilm on väga ilus.

Lisan siia ka väljavõtte "Samsara" n-ö ametlikust tutvustusest meie kinokülastajatele: ""Samsara" autoriteks on režissöör Ron Fricke, kes oli omal ajal legendaarse „Koyaanisqatsi“ (1982) operaatoriks, ja produtsent Mark Magidson. Meeste eelmiseks koostööks oli sarnases vormis teostatud „Baraka“ (1992). "Samsara" mõttekaaslasteks on Godfrey Reggio monumentaalne Qatsi-triloogia ja Yann Arthus-Bertrand´i „Home“, 2009."

Lugenud olen ka. Pean tunnistama, et Leonid Leonovi ülimahuka "Püramiidi", mida siingi kord tutvustasin, jätsin pooleli (kunagi ehk jätkan), aga selle asemel lugesin põnevusega teist "Püramiidi" - krimikirjanik Henning Mankelli oma, Rootsi politseikomissar Kurt Wallanderi juhtumistest. Wallander on sümpaatne tegelane, keda ma küll kinolinal pole sattunud nägema, kuid kellest palju filmegi tehtud on. Ja Mankell on soravalt ning kaasahaaravalt kirjutaja.

Praegu loen esimest korda Paulo Coelhot. Olen küll mõnda tema raamatut varem lehitsenud, aga need pole mind kuigi palju köitnud. Märksa rohkem on mind huvitanud tema oskus oma paljude lugejatega suhelda, võib isegi vist öelda, et manipuleerida, sest nii tema blogil kui ka Facebooki-ridadel on miljoneid jälgijaid, nagu vist ka Twitteril.

Raamat, mida loen, on "Valguse sõdalane", mille ingliskeelset tõlget "The Warrior of Light" internet tasuta e-raamatuna pakub (ja täiesti legaalselt). Lühidalt öeldes sisaldab see eri rahvaste ja autorite mõistujuttude ümberjutustusi, millele Coelho on ka oma tõlgendusi ja arvamusi lisanud. Näiteks targutab ses raamatus mulla Nasreddin, ka esitab Coelho lühivaate Castaneda seisukohtadest. Konspektiivselt, olulist haarates. Ja üsna kiiresti sain aru, miks Coelho raamatud nii populaarsed on. Ta on osanud tabada mõjumise kunsti.

Maikuu on muide ka just niisugune kuu, mis oskab mõjuda ja inimesi köita, kuigi neid õisi suurel toomepuul, millest laulud laulavad, sel aastal veel puhkemas pole. Aga lootust on!

Kui jõed on kullast...

Mõtlesin sellele pildile lisaks midagi kirjutada. Jäägugi see mõte mõtteks. Panen siia hoopiski veel kaks fotot. Uitamise hooaeg on alanud. Kuis võikski teisiti, kui jõed on kullast ja teed kutsuvad...

Fotod: 19. aprill 2013.