Seiklused Pariisis

Olgu kohe öeldud, et Graham Robbi "Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes" (Varrak, 2012) on minu meelest vägagi sarnane kunagisele menuraamatule, Jefim Tšernjaki "Tuntuks tagantjärele. Viis sajandit salaluuret" (e. k 1971). Ja kuna Pariisil on salaluures alati otsustav koht olnud, siis on ka paljude lugude tegelased neis kahes teoses samad.

"Pariislaste" lugemine on nauding. Selles on suur osa kujutlusel. Kujutled, kuidas Napoleon astus oma esimesi samme tema jaoks esialgu kõlbeliselt väga võõras suurlinnas või Marie Antoinette eksles põgenedes oma lossi lähedastel tänavatel. Kui oled ise Pariisis käinud, siis koged äratundmisrõõmu, et oot-oot, ma olen ju samadel tänavatel käinud, samas kohvikus istunud, vist isegi seda või teist rõdu näinud... Ja kui ei ole käinud, võid alati võtta abiks kaardi, vaadata tänavate vinkavonklemist, kõik teekonnad kaasa teha. On mõtte- ja mänguruumi ja sa oled seiklustes osaline.

Graham Robb kirjutab kaasahaaravalt. Mis sest, et oled lugenud näiteks "Krahv Monte Cristot" - pigem vastupidi, seda huvitavam on teada saada peategelase prototüübi elukäigust. Või kaasa teha salapolitsei Sûreté ülema Vidocqi jahiretki kurjategijatele, kelle hingeelu ta tunneb sama hästi kui iseenese oma. Või jagada koos madame Zolaga kirjaniku elu või seista erakliku Marcel Proustiga pommirahe all. Või jälgida juudi laste põgenemist haarangu eest.

Neile, kelle lemmiksari on olnud "Seiklusjutte maalt ja merelt", meeldib "Pariislased" tõenäoliselt vägagi. Ja ka neile, keda huvitab linnaplaneerijate, kaardistajate ja fotograafide töö, mida Robb kohati lausa peensusteni lahkab.

Ootamatult võib leida, et lugedes ollakse allunud Robbi kirjeldatud moodsa elu seadusele, "mille järgi inimese vahetu ümbrus jääb talle mõistatuseks, samas kui kauged reisijuhtides ja maalidel kohatud paigad on tuttavad nagu vanad sõbrad, kelle füüsilist kohalviibimist enam sõpruse alalhoidmiseks vaja ei olegi".

Tee joodud, päev alanud

Kui sõber mulle lihavõteteks Juhan Liivi sadade luuletuste valimiku "Lumi tuiskab, mina laulan" kinkis, ei osanud ta vist aimatagi, et see üks nõiaraamat on.

Ei, ma ei räägi seekord koostaja mahukast ja suurest tööst, mis tunnustust väärib, ega ka kujundusest, mis esmapilgul Liiviga haakumatu tundub ja mille veidi raskepärase iluga tuleb harjuda, vähemasti minu meelest.

Räägin lumelauludest ja tuisuträhnidest raamatukaanel, sellest lumeloitsust, tasa tasa langevast lumehelbest, mis meile aprilliski on kevade asemel lumehanged ja tuisu nõidunud, nii et aeg-ajalt näib kevad isegi praegu veel väga kaugena. Kuigi, jah, kuigi päike soojendab ja lõunapoolsetelt külgedelt lund üsna kiiresti sulatab. Talvelummus kestab siiski.

Suur kruusitäis auravat teed ja mõttekillud teekotikeste sabadelt:

"Üks tark riigitegelane ütles, et arvudega võib tõestada kõike." (Thomas Carlyle)
"Ma soovitan teil muretseda minutite pärast, sest tunnid muretsevad enda eest ise." (Philip Chesterfield)
"Õnne suured koostisosad on: teil peab olema midagi teha, midagi armastada ja millelegi loota." (Allan Chalmers)

Loodame siis kevadele! Tee joodud, päev alanud.

Minu foto, 7. aprill 2013, kevadõhtu, mil tuisk jooksis võidu tuisuga...

Varvaste järgi olen ma kreeklane

Varvaste järgi olen ma kreeklane. Täiesti klassikaline. Vähemasti saab seda järeldada Facebookis ringleva varvaste järgi juurteotsimise pildi põhjal. Ju tuleneb seegi varvastest, et Vahemeremaad mulle väga meeldivad.

See pilt tõi mulle meelde mõne aasta taguse rõõmsa äratundmise Tuneesias Bardo ja Kartaago muuseumeis - nägin kujudel ja luukeredel oma varbaid! Meie suguvõsas ainulaadseid. Kirjutasin sellest ka oma Tuneesia reisikirjas Kodutohtris. Tõenäoliselt pole mu blogilugejad toda reisilugu lugenud, seepärast kopin "varvaste osa" ka siia.

Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene. 

Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
 
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
 
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
 
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
 
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
 
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
 
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
 
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.
(Osa minu  reisiloost "Tuneesia päikeses ja varjus", ajakiri Kodutohter, sept 2007)

Ka sellel 2010. a ühes Malta muuseumis pildistatud, ajahammastest üsna räsitud jalal on vist olnud kreeka varbad...

Minu foto, 2010.