11/01/2009

Fotojaht - müürid


Kumb on vabam, kas see, kes müüride sees, või see, kes müüridest väljas? Kumb on kartlikum, kumb tugevam? Mida müür sümboliseerib? Kes müüri ladus?

Kui kunagi ammu ehitusmalevas olin, siis panid meie rühma tudengid oma juhendajale vanale müürsepale hüüdnimeks Maestro. Ei pannud väljanaermiseks, vaid hoopis suurest austusest - müürsepp oli nii oskuslik, meisterlik ja laia silmaringiga. Mõnus mees. Tõeline Maestro. Õpetas meid kõiki tellismüüri laduma.

Mõne müürijupi puhul aga tundub, et seda on hoopiski soss-sepad rajanud.

Läinud aastal olen igasuguseid müüre palju pildistanud ja siingi blogis on rohkesti Inglismaa ja Walesi kindluste ning losside müüre. Fotojahi jaoks polnud sedapuhku aega minna uusi pilte tegema, kuigi vana Tallinn ju suisa müüride ja tornide linn on. Otsisin siis mullusuvel ja -sügisel Tallinnas tehtud müüripilte. Mõned leidsin...

Vahel võib rahvas ise lausa müür olla... Ühel pildil on mälestussammas päevale, mil eestlased nagu üks mees Toompea lossi kaitsma ruttasid. Jupp Toompea müüri on sel pildil ka näha. Teine on omamoodi "nutumüür" - mälestusmärk fašismiohvritele Rahumäel juudi kalmistul - ühtaegu müür ja kivihunnik.



Kolmas on kindlusemüür paljudele tuttavast ja käidavast kohast, suvel harjutati selle juures vibulaskmist. Neljanda pildi kohta ma ei ütle midagi, jätan mõistatada, millise müüri ja hoonega tegu on. Kommentaaridesse on kõigil vaba voli kirja panna, mis ja kus.



Viies on parasjagu kinnimüürimisel, pea on juba läinud... - kas tuleb Kitzbergi "Maimu" meelde, kus sissemüüritutest juttu oli?






Teiste müürseppade pildid on siin.

09/01/2009

Kuhu küll kõik koogid jäid...

Üle hulga aja käisin eile kesklinnas. Kõik vajalik tehtud, tahtsin minna Leiburi pagariärisse Suur-Karja tänaval. Aga võta näpust!

Uksel kiri "Suletud", aknast näeb täiesti tühja ruumi. Ei ole mõnusat koogilõhna, pirukatekuhje vitriinides, linna paremaid torte, kohvijoojaid väikeste laudade taga, tuttavaid müüjannasid, kellega vahel on peale kaubaostmise ka lihtsalt juttu aetud. Ei ole ka leivamüügipoolt. Midagi ei ole. Läinud...

Kahju on. Selle poega seostuvad toredad mälestused. Nii kaua kui ennast mäletan, on justkui ka see leivapood olemas olnud. Siit olen kümneid torte ja sadu pirukaid, kooke ja saiakesi ostnud, sadu tasse kohvi joonud. Kui pitsad alles moodi tulid, siis ampsasin siin oma esimesed pitsad. Neid sai tihti ka kaasa ostetud. Siinsed võisaiad olid aga parimad!!!

Siia oli alati hea sisse astuda, sest koht oli käidav. Teenindus oli kiire. Siin olen käinud nii üksi, kui ka lähedaste ja sõpradega. Minu poolt ainult kiidusõnad.

Mingil hetkel märkasin, et leivahind on selles poes kallim kui mujal. Leiba hakkasin mujalt ostma. Aga kooki-kohvi käisin ikka pruukimas. Mitte küll enam nii sageli, kui varasematel aegadel. Võib-olla see kallinemine oli üks põhjus, miks tavalised linnakodanikud seal vähem käima hakkasid. Ei tea.

Kahju on, et omamaine tore ja teenekas koht kadunud on. Märkamatult. Võib-olla tuleb sinna järjekordne välismaise hilbufirma kauplus.

Loodetavasti ei tähenda see, et meie Leiburil tervikuna halvasti läheb...