Pulmad, taplus ja puhas kunst

Täna hommikul helistas sõbranna, kes elab Rootsis, aga oli üle hulga aja oma Tallinna kodu väisama tulnud. Kutsus jalutama Toompeale ja Kadriorgu. Et seekordseks fotojahiks metallipilte vaja on, olin meelsasti nõus, sest Tallinna kesklinn on sel nädalavahetusel paksult igasugust metallikola täis. Trollid sõidavad linnasuunas ainult Kaarli kirikuni, Tõnismäe on lõpp-peatus. Kaarli puiestee, Vabaduse väljak, Estonia puiestee Estonia juurest on erinevate tee-, kaevamis- jm tööde tõttu suletud. Busside tavamarsruudid ka häiritud. Autoga ei maksa sinnakanti üldse trügida.
Kaarli puiestee nägi välja niisugune:



Läksime üles Toompeale. Vene kirikus oli parasjagu laulatus lõppenud, uus juba sees ja kolmaski järge ootamas. Kiriku ümbrus pulmalisi täis. Limusiinid ootel. Pruutpaarid kõikjal pilte tegemas. Taani Kuninga Aias, linnusepargis, Saksa saatkonna sammaste all. Üks paar otsustas minna linnuseparki vibu laskma. Värske abielumees õpetas vastsele noorikule, kuidas Amori nooled lendavad. Pildile jäi see hetk, kui nad alles rahaasju klaarivad:



Vaateplatvormidel oli suhteliselt vähe rahvast. Vene tütarlapsed sõidutasid kohale Sipsiku-nukke täis käru, muid nukke ka. Kõndisime Toompeal ringi, vaatasime põnevaid nurgataguseid, siis laskusime Lühikesest Jalast alla, sõime trepialguse juures kohvikus kooke, mida Tallinnas kui mitte kõige paremateks, siis vähemasti väga headeks peetakse.

Mõtlesime, et rohkem nagu ei tahaks turiste ja linnarahvast täis vanalinnas uitada. Sõitsime Kadriorgu, lootuses, et summerdajad on õllefestivalil, turistid meist vanalinna jäävad ja park on suviselt laupäevalikult meeldiv-rahulik. Võta näpus, tiigiümbruses ja Kadrioru lossi juures oli rahvast nagu linnas tipptunnil.

Noodsamad pulmaautod, mida Toompeal vene kiriku juures olime näinud, olid nüüd Kadrioru lossi juurde jõudnud. Taas pulmaliste seltskonnad. Ootel limusiinid. Nende meelispildistamiskohaks oli nüüd lossi lilleaed.

Rootsi sõbranna ütles seepeale, et vanasti käisid vene noorpaarid ainult pronkssõduri juures, nüüd on linna parimad turistipaigad vallutanud. Tegelikult hakkas silma ka mõni eesti noorpaar, aga nemad polnud nii rohketest pulmalistest ümbritsetud ja poseerisid malbelt ning vaikselt. Vaikus Kadrioru pargis oli küll täna väga suhteline, sest pulmaautod sõitsid pikalt signaalitades ja taamalt kostus Õllesummeri melu ja musa.

Vaatasime roosiaeda, siis otsustasime, et kui juba Kadriorus oleme, käime ka KUMUs ära. Mõeldud-tehtud. Liiatigi, nii kummaline kui see ka pole, olin mina vist senini üks väga vähestest eestlastest, kes KUMUs veel käinud polnud. Seda sellepärast, et pelgasin kogu aeg KUMU sarnasust Helsingi uuema kunsti muuseumi Kiasmaga, mis mulle üldse ei meeldi. KUMUga jäin rahule. Inimsõbralikum kui Kiasma.

Mulle meeldis seekord eriti Viljandi naivisti Paul Kondase maalide väljapanek. Palju helget rõõmu, päikeselisi värve, vahvaid pildistseene. Siin tema "Maasikasööjad".



Muuseumist lahkuda otsustasime Lasnamäe kaudu. Suhteliselt lähedal on ju KUMU bussipeatus. Läksime treppidest üles vaiksele tänaval. Sõbranna vaatas, et tal on haige jalaga kergem mööda sõidutee äärt käia, mina käisin treppidest kõnniteel. Ja siis sõitis otse sõbrannale vastu tiira-taara kihutav mootorratas, sõitja täis kui tinavile, kiiver viltu peas, käed vehkimas ja ise kisamas venekeelseid roppusi.

Kõnnitee ja sõidutee vahel on seal kitsas müürike, nii umbes vöökohani. Nii ei saanud sõbranna teelt ära astuda ja pidi kohe üle elama uue ehmatuse, sest motokutile kihutas järele punane väikebuss, samuti ühest teeservast teise paiskudes. Aitasin sõbranna kähku müüritisele ja kõnniteele. See oli päris õigeaegne, sest meil oli ju vaja jõuda bussipeatusse. Sealt, kuhu kihutajad sõitsid, edasi ei pääsenud, pargijärsak tuli vastu. Aga nad taplesid seal omavahel, kostis kisa ja siis hakkas mootorrattur kiivrit käes hoides vaarudes meie poole jooksma, ise endiselt vandudes ja mingit Sankat appi hüüdes. Seda muidugi tehti hästi, et talt motikas ära võeti, sest ta oleks võinud palju paha põhjustada.

Õnneks tuli meie buss varsti.

Nii pikk postitus sai, kuigi algul polnud plaanis täna üldse kirjutada :)

Summer Bay on palju muutunud

Olen üks neist umbes 100 000 Eesti televaatajast, kes vaatavad draamasarja "Kodus ja võõrsil" ("Home and Away"). Seejuures päris algusest, ajast, mil Summer Baysse tulid Pippa ja Tom oma kasulastega. Ja praegune õpetajanna, hetkel küll koduperenaine Sally oli siis umbes kuueaastane.

Töötasin tol ajal ajakirja Noorus toimetuses ja mulle oli väga huvitav, kuidas sarja paljulapselistes keerukates peredes kasvatusküsimusi lahendati. Kuidas Pippa ja Tom kõik lastega läbi arutasid ja neid väärikateks inimesteks pidasid. Niisugused kasupered olid tollal Eesti suhteliselt uus ja väikesearvuline nähtus, aga ka tavaperede elu jaoks andis sari palju mõtteainet.

Tollest ajast on möödunud palju aastaid. Sarja filmimisega alustati ju 1987. a. Kümnete kaupa on sarjast läbi käinud kõikvõimalikke tegelasi, aga tähelepanu keskpunktis on ikka olnud laste ja noorte arenemine. Nüüd küll juba rohkem noorte ja keskealiste. Pole parata, vananeme meie, vananeb sari. Algusaegade tegelastest on alles (praegu Eestis nähaolevates osades) Sally, Alf, aeg-ajalt Morag, palju rohkem polegi.

Kodus on imestatud, et viitsin läbi aastate üht ja sama seriaali vahtida. Tegelikult pidasin viis aastat vahet, sest sel perioodil polnud mu telekal häält. Viga otsiti, aga ei leitud, uut ka ei tahtnud siis osta. Vaatamisel polnud mõtet, sest kahjuks loetakse "Kodus ja võõrsil" teksti eesti keeles peale ja subtiitreid all polnud.

Nüüd on taas häälega teler, aga ega mulle see pealelugemine praegugi hästi ei meeldi, sest armastan vaadata kõikvõimalikke filme nende algkeeles. Tegelaste hääled lisavad pildile palju juurde, üsna monotoonne pealelugemine jätab ilma emotsioonidest ja ka võimalusest sarjavaatamise ajal võõrkeelt kuulata ja õppida.

Viimasel ajal on niisiis Summer Bay palju muutunud. Ehk nagu Jesse ühes osas Alfiga mere kaldal arutas: "Miski ei ole siin enam kunagi nii nagu enne". Sisse on murdnud narkomaania, sellega koos aidsioht, vägivald, tapmised, alkoholism - kõik samasugused asjad, nagu mujal maailmaski.

Maakoht Austraalias pole nende eest kaitstud isegi mitte filmis. Muide, ka see, et olen kunagi Austraalias käinud, on üks põhjus, miks seda filmi vaatan. Et, kuidas seal kuklapoolel siis on kah...

Ei salga, et rahulik ja õdus Summer Bay meeldis mulle praeguste osade omast rohkem. Aga keerdkäikudeta ei saa vist ka elu ise, liiatigi siis ekraanilugu.

Pilt: Kate Ritchie mängis sarjas 20 aastat Sallyt. Channel Seven´i foto.

Idiootlik muruniitmine

Hommikul tuli muruniitja.

Olime just mõned vihmajärgsed päevad saanud nautida akna alla kasvanud taimkatet - rohuks seda ei nimetaks, pigem niisuguseks kenaks madallehiseks taimevormiks, millel ka kollakad õied olid avanenud. See haljus rõõmustas pilku, sest mitu aastat olid meil (remondimeeste lohakuse tulemusena) kortermaja akna all muruplatside asemel mustama kippuvad mullaplatsid, kuni tänavu kevadel mingeid seemneid külvati.

Aga nüüd tabas meid taas iga-aastane eestlaste moehaigus - murupügamine. Millegipärast pügatakse muru just sealt, kust pole vaja. Paarkümmend meetrit majast eemal laiutab räpakas rohuala, mis jaanipäevaks alati nii kõrgeks kasvab, et sealt ei saa naljalt läbigi käia. Selle asemel niidetakse rohtu kord kuus sealt, kus seda peaaegu pole.

Esimesel pildil on hiljuti kujunenud haljus. Mitte just haljastuse musternäide, aga mitte ka hirmutav lohakus, hoopis rõõmus rohelus. Püga palju tahad, inglise muru sellest küll kunagi ei saa, tegu on teistsuguse taimekooslusega.



Teisel pildil siis pügaja.



Kolmandal pildil platsi praegune väljanägemine. No kas see nüüd on esimesest pildist ilusam? Mu meelest kaugeltki mitte.



Neljandal pildil on "pügatud muru" teiseltpoolt maja. Pildi ülaosas on natuke näha, kui kõrge oli rohi enne niitmist. Viimaste aastate kogemus näitab, et kui nüüd mitu päeva päikesepaistet saab, siis kujuneb siia tõeline "kõrbenud maa".
Heinaaeg mulle meeldib, aga linnas võtab see aeg-ajalt väga masendava ilme.