Juuni on seni kujunenud põhiliselt krimkade vaatamiskuuks. Tavaliselt vaatan neid vähe, aga seekord on mulle võib-olla mõjunud teatud väsimus vanemaks saamisest ja ka liigne palavus. Kuu lõpuni on palju aega, tõenäoliselt see postitus veel täieneb, kuigi ma kõigest, mida vaatan, ei kirjuta, eriti siis, kui millegi vaatamine poole pealt katki jääb. Alustan siiski mitte krimkast, vaid palju väga head vaatamiselamust pakkunud põnevussarjast.
„Salateenistus“ („Le Bureau des legendes“; 2015-2020, Prantsuse).
1. juulil saab ETV2s otsa see jaanuarist alates teleekraanil olnud 50osaline põnevussari, mis mind sel aastal nähtust on kõige rohkem köitnud. Paeluv mitmes mõttes, sest ühtpidi on huvitav teada, kuidas ja milleks meie maailma telgitagustes igasugused varikujud tegutsevad ja oma plaane sepitsevad, teiseks annab ettekujutuse nendesamade varikujude väljaõpetatud kalkusest ja neis sellest hoolimata sügaval peidus olevast hirmust, valust ja kahtlustest. Tegevus toimub vahelduvalt mitmesugustes praegusaja olulisemate konfliktide sõlmpunktides. Keegi ei usalda kedagi, ei võõraid ega ka omasid, ometi sünnib luurebüroos kooskõla ja ühistegevus. Võimumängude ja luurepoliitika liini on täiendatud veetleva süürlanna ja prantsuse tippagendi sõna otseses mõttes hukatusliku armastuslooga, lisaks veel mitmesuguseid pikantseid ja ka valulisi armuepisoode teistelt tegelastelt. Näitlejate mäng nii üksikult võetuna kui ka meeskonnamänguna on hea, sageli isegi väga hea, aga päris oma lemmiknäitlejat mul selles sarjas ei tekkinud ja nii oligi ehk parem, sest see võimaldas kaasa elada kõigile tegelastele ja tegevusliinidele. Kümnepallisel skaalal saab see sari minult maksimumhinnangu ja ka soovituse neile, kes seda veel vaadanud pole: Jupiteris on selleks mõni aeg veel võimalus.
„Surm purjede all“ („Смерть под парусом“, 1976, Riia Filmistuudio).
Eesti vaataja jaoks tore nostalgiline leid, sest kaheosalises minisarjas on hästi olulistes rollides meie Lembit Ulfsak
(kes on ka kõrvaloleval filmiplakatil) ja Kaljo Kiisk. Näha saab ka hulka meile nõukogude ajast nägupidi tuttavaid läti näitlejaid (näiteks Girts Jakovlevsi). Ma ei mäletanud, kas olen seda sarjakest kunagi ammu näinud, igatahes ei olnud mõrvar mulle kohe teada, kuid miski tundus tuttavlikuna. Filmi muusika on Raimonds Paulsilt. Ekraniseeringu aluseks on inglise krimikirjaniku Charles Percy Snow samanimeline romaan (1932). Vaatasin Jupiterist.
„Sadovoje ringtee“ („Садовое кольцо“, 2018).
12osaline Vene seriaal psühhopaatidest. Tahaksin loota, et nähtu on ülepaisutatud, sest väga kurb oleks, kui perekonnas niisugused suhted valitseksidki. Vene tuntud produtsent Valeri Todorovski tahtis teha filmi naisest, kes lülitab oma elust välja kõik, mis ta elu keeruliseks võib teha, ja pöördus stsenarist Anna Kozlova poole. Eesmärgiks oli kujutada moskvalaste keskklassi elu ja näidata seda julmalt ja sotsiaalselt teravalt. Režissöör Aleksei Smirnovi jaoks on seriaal debüüt. Ta kavandas sarja selliselt, et vaatajates kerkiks esimese poole jooksul pahameel moskvalaste vastu, aga teises pooles muutuks kõik. Esimesed kolm osa pidid tekitama vastumeelsuse tegelaste vastu ja soovi neid hävitada, kolm järgmist osa kavandati detektiivlugudena, seejärel kolm osa dramaatilistena. Aga kolm viimast osa näitavad, kuidas kõik on justkui lolliks läinud. Tuleb nentida, et moskvalaste keskklass mõjus selles sarjas vägagi jõukana ja elupõletajalikult. Vaatasin Jupiterist.
EDIT: Unustasin ennist kirjutada, et päris omapärane osa on Julia Augil, keda varem olen näinud keisrinna Jelizavetana „Katariinas“ ja koolidirektorina „Seltsimees lapses".
„Kes sa oled?“ („Хто ти?“, 2018).
Ukraina 16osaline teleseriaal. Jälle psühhopaatne film, sedapuhku ahistajast, kes tahab kontrollida politsei mõrvarühma nõustaja Inga Stefani elu. Ingat asuvad aitama major Mištšenko koos oma „kolme musketäriga“. 16 osa on tüütavalt palju, põnevust siiski jagus ja Mištšenkol on ilusad silmad. Kui lugesin arvamusi selle seriaali kohta, jäi kõlama, et vaatajatele meeldis enam-vähem üksmeelselt koer Motja ehk Matilda, kellel on kleenukesest kogust hoolimata üsna kandev roll, aga sarja sisu ja näitlejate kohta olid arvamused vägagi vastakad. Vaatasin Jupiterist.
„Kamenskaja“ („Каменская“, 1999-2011, Venemaa).
Kultusseriaal, mis omal ajal oli väga populaarne. Krimilugude autor Aleksandra Marinina on olnud Venemaa enimloetavaid kirjanikke, oma autorinimele ja tuntuima tegelaskuju Kamenskaja nimele on ta vormistanud ainukasutusõiguse, et vältida Kamenskaja-nimeliste seepide ja kosmeetikasalongide tekkimist, nagu ta ise on öelnud. 
Kamenskajat mängis Jelena Jakovleva (
fotol kaader filmist), kes on tuntud ka 27 aastat Moskvas Sovremenniku teatris töötanud näitlejannana. Kamenskaja on sümpaatne, kuigi filmiliselt on seriaal vanaks jäänud. ETV+ näitab seda jupikaupa, lühikese järelvaatamise ajaga, aga on jalgpallilahingute ajal vaheaja teinud, Loodan, et pärast EM-i jätkab. Vaatamisvõimalus on ka YouTube’is ja mujal internetis.
„Lunastuse tee“ („Landgericht“, 2017, Saksa). Juudiperekonna saatusest Saksamaal enne ja pärast sõda. Inglismaale sõja eest varju saadetud lapsed võõrduvad emast ja isast, vanematel omakorda on tükk tegemist, et üldse ellu jääda. Hoolimata sellest, et pereema Claire ise ei ole juut, tuleb ka temal tunda rohkeid mõnitusi. Pereisa Richard jõuab pärast sõda Saksamaale tagasi, jättes maha vahepeal Kuubal sündinud tütre ja teise naise, kuid katsed vana töökoht tagasi saada takerduvad bürokraatiasse. Kokkuvõttes nukker film. Materjali olnuks siin ilmselt korraliku pikema sarja jaoks, praegune kaheosaline tulemus mõjub fragmentaarsena ja plakatlikuna. Vaatasin ETVst, enam pole järelvaatamise võimalust.
9. juunil 2021 teatas Euroopa Parlamendi pressiteenistus, et 2021. aasta LUX publikuauhinna pälvis Alexander Nanau dokfilm
„Kollektiiv” („Colectiv“; Rumeenia, 2019, Sellest filmist ja ülejäänud kahest LUX publikuauhinna nominendist olen
kirjutanud siin.
Pildid internetist. (Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.)
