Minu lapsepõlves oli levinud salmike: „Pese puhtaks oma käed, siis sa nägus välja näed!“ Nägusad tahtsime kõik olla ja kätepesemine kujunes igapäevaseks harjumuseks. Hästi sagedaseks seejuures.
Ja hea oli, et kujunes, sest praegu tuletatakse kätepesemist jälle palju meelde. Veel sagedamini kui mu lapseeas. Ja teises, karmimas kontekstis: et sa koroonasse ei nakatuks.
Aga ometigi ajavad tuntud näitlejate kätepesukaadrid vaatajale muige suule. Näiteks Jack Nicholson ja tema seebivirnad:
https://youtu.be/0Y8EyIY-_I0
Või nooruke Leonardo DiCaprio nii kätepesu kui uksenupu puudutamise kartusega:
https://youtu.be/JPGhlevhMFU
Kuigi me ise neist suurt ei erinegi.
Nicholson peseb käsi filmi „Enam paremaks minna ei saa“ („As Good As it Gets“, 1997) algustiitrite taustal, DiCaprio stseen on filmist „Aviaator – valguses ja varjus“ („The Aviator“, 2004).
Head vaatamist!
31/03/2020
25/03/2020
Vaatamisi: südamlikud rebaselood ja piltlik selgitus aktuaalsel teemal
YouTube soovitas mulle vaatamiseks head selgitavat peaaegu multikat koroona kohta. Vaatasin ära ja soovitan oma blogi lugejatele ka:
https://youtu.be/BtN-goy9VOY
See Kurzgesagt'i video on valminud mõned päevad tagasi, 19. märtsil ja seda on vaadanud ligi 20 miljonit inimest. Piltlikult selgitatakse, mis on koroonaviirus, mida ja kuidas mõjutab, mida saab selle vastu ette võtta ja miks need ettevõtmised on vajalikud, miks püütakse koroonanakkuste lainet aeglustada jms, mille teadmine praegu kogu maailmas ja meil ka aktuaalne on. Videol on eestikeelsed subtiitrid ja minu arvates sobib see vaatamiseks ka koolilastele. Nende vanematel aga aitab selgitada, miks on kodus püsimine vajalik.
Neile, kes koroonauudistest väsinud on, ja kõigile teistele ka võivad aga sobida rebase Alice ja tema peremehe Ivani lood – Alice the Fox –, mis on samuti YouTube'i videod, mida on üle saja ning mida saab näha siit:
https://www.youtube.com/channel/UCiEFbQHfI-iiez0NBr6ZV1g/featured
Rebaselood on vene keeles, aga ka keele mitteoskajad tajuvad videopiltidel kindlasti seda kooskõla, mis rebase ja ta peremehe vahel valitseb. Hea, lahe ja hingesoojendav suhe. Mulle tõid need kanaliha suhtes allergilise rebase videod meelde Väikese Printsi koos oma rebasega. Mäletate ju: „... kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas.“
Pildil on kaader täna üles pandud videost. Viie tunniga kogus see üle 69 000 vaatamise.
1320.
https://youtu.be/BtN-goy9VOY
See Kurzgesagt'i video on valminud mõned päevad tagasi, 19. märtsil ja seda on vaadanud ligi 20 miljonit inimest. Piltlikult selgitatakse, mis on koroonaviirus, mida ja kuidas mõjutab, mida saab selle vastu ette võtta ja miks need ettevõtmised on vajalikud, miks püütakse koroonanakkuste lainet aeglustada jms, mille teadmine praegu kogu maailmas ja meil ka aktuaalne on. Videol on eestikeelsed subtiitrid ja minu arvates sobib see vaatamiseks ka koolilastele. Nende vanematel aga aitab selgitada, miks on kodus püsimine vajalik.
https://www.youtube.com/channel/UCiEFbQHfI-iiez0NBr6ZV1g/featured
Rebaselood on vene keeles, aga ka keele mitteoskajad tajuvad videopiltidel kindlasti seda kooskõla, mis rebase ja ta peremehe vahel valitseb. Hea, lahe ja hingesoojendav suhe. Mulle tõid need kanaliha suhtes allergilise rebase videod meelde Väikese Printsi koos oma rebasega. Mäletate ju: „... kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas.“
Pildil on kaader täna üles pandud videost. Viie tunniga kogus see üle 69 000 vaatamise.
1320.
21/03/2020
Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni
16. märts.
Olin eile õhtul üsna häiritud uudisest, et Suurbritannia tahab kohustada kõiki üle 70 aasta vanuseid inimesi, ka terveid, neli kuud kodudes püsima. Toit toodavat ukse taha ja arsti nõuandeid saab videosilla kaudu. Mõnedki meie meediaväljaannete ja blogide kommentaarid näisid tahtvat, et sama ka Eestis tehtaks. Et siis olevat riskirühma kokkupuuted noorematega ja võimalus neilt nakkust saada täienisti välistatud. Täna ütlesid aga nii Tallinna linnapea kui ka valitsuse kriisikomisjoni juht, et meil sellist absoluutset liikumispiirangut ei tule. Tunneksin ennast väga halvasti, kui peaksin neli kuud kodus passima ilma v õ i m a l u s e t a minna mõnikord harvagi välja jalutama, kui mul ometi lausa koduaknast mets paistab. Kontakte inimestega väldin niigi. Poeskäike teen haruharva ja kõiki ohutusnõudeid järgides. Täna käisin niisugusel kellaajal, kus peale minu ühtki ostjat poes polnud ja nüüd ei lähe meil kodust keegi poodi enne kui nädala pärast. Ja terve tahan ma vaatamata kõigele püsida.
17. märts.
Oleme sõpradega arutanud ja täna panin FB-sse küsimuse, kas ei oleks Eestil (ja kogu Euroopal) mõttekas jätta ära suveajale üleminek 29. märtsil, arvestades seda kui paljudel inimestel kellaaja muudatusega kohanemine on varasematel aastatel põhjustanud mitmesuguseid tervisehäireid. Vastuseks hakkasid paljud FB-lased teatama, missugune aeg neile meeldib. Täiendasin siis postitust: küsimus ei ole selles, kellele meeldib suveaeg, kellele talveaeg, vaid selles, kas nakkusohtlikul ajal üldse on vaja organismile lisakoormust muutuva kellaajaga kohandumiseks. Mulle endale meeldib ka suveaeg rohkem, kuid teades, kuidas mõne inimese organismi häirib kellaaja nihutamine (mõjutades nii talitlust kui ka immuunsust), võiks kellanihutamine minu arvates seekord siiski ära jääda. Seekordne kellaaja mittenihutamine oleks ajutine ning siis, kui koroonast on võitu saadud, võib ju jagelus kellaaja teemadel täie hooga edasi minna.
18. märts.
Mõtlesin, et koroonaviirus on nagu maailma ümberhäälestaja. Mis varem tähtis tundus, pole seda enam, väärtused nihkuvad, otsused muutuvad, midagi tuleb teisiti teha...
Sain meeldiva e-kirja TÜ-st. „Viimastest vaba juurdepääsuga programmeerimise e-kursustest (MOOCidest) on möödunud hulk aega ja sobiv aeg on uurida, kuidas on Teil läinud. Meie eesmärk on aru saada, kas ja mil moel on meie MOOCid Teie elu pärast kursust mõjutanud.“ Paluti vastata küsimustikule, sest vastused annavad ülevaate MOOCide panusest ühiskonnas ja võivad anda ka põhjuse taas programmeerimise e-kursuseid korraldada. Muidugi ma vastasin küsimustele, sest sellest programmeerimiskursusest on mul ainult head muljed, sain targemaks ja kui nüüd otsustatakse taolist kursust uuesti korraldada, soovitan seda kõigile neile, kel on aega ja kes praegu n-ö kodus istuvad ja igavlema kipuvad. Üldse on internetist imetore näha, kui paljud ülikoolid nii meil kui maailmas e-õpivõimalusi pakuvad ja kui palju on laienenud kõikvõimalike (tasuta) kultuuripakkumiste osa.
Venemaa Kosmonautikaagentuur teatas, et 17. märtsil suri 84aastasena Valentina Gagarina, maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini lesk. 1961. a sai ta oma mehe kosmoselennu järel väga kuulsaks. Mäletan oma plikapõlvest tema fotot, mis kiiresti üle maailma levis, ja hiljem, juba noore ajakirjanikuna sain tuttavaks ka selle foto pildistajaga. Kirjutasin sellest nüüd oma blogis ja seda teksti saab näha ka ERR kultuuriportaalis.
19. märts.
Jõudsid kohale kaks kirja Austraaliast. Ilmselt käib riikidevaheline post üsna suvaliselt, mis ka mõistetav on. Üks kiri oli kirjutatud jaanuaris, teine veebruaris. Need on mu 97aastase tädi elu-olust. Olen mõtelnud, et tema pika elu lõpuaeg on täis igasuguseid katsumusi nii Austraalia suurte metsatulekahjude kui ka nüüdse koroonapuhangu näol. Aga need kirjad on rahulikust ja vaiksest kulgemisest, juuksuri juures käimisest, sellest, et vanainimese jalad enam hästi ei kanna, et mõnikord on tore marketis istuda ja inimesi vaadata, et fish and chips maitseb nii hästi ja veel paljudest lihtsatest inimlikest asjadest.
Õhtul, kui parasjagu pärast joogaasanaid mediteerisin, käis mitu tugevat prantsatust – läheduses lammutatavalt hoonelt kukutati maha mõned paneelseinad. Kümnendalt korruselt kukkudes tekitasid need iselaadse maavärina ilmingu. Kes ei tea või ei taibanud, milles asi on, võis ikka parajalt ehmatada.
20. märts.
Ametlik kevade algus.
„Kevade on sala tulnud,
liigub linnu südames,
vilgub sinivõlvilt silmi,
õhkub tuuleõhu sees!“
Kes muu kui Lydia Koidula.
Kevad on lootus. Päike. Pildil on selle kevade esimene päikesetõus. >
Kodumets on päeval nooremat rahvast nii tihedalt täis, et piirdun aknast vaatamisega. Paljud tuttavad saadavad e-kirjaga kevadlillede pilte.
Alustan Kreeka müütide lugemist, nende ajatute lugude ümberjutustuse on kirja pannud koomikust kirjanik Stephen Fry, kelle raamat, millest varsti blogiski kirjutan, ilmus Varrakult hiljuti ka eesti keelde tõlgituna.
Vt ka: „Märtsipudemed – 1.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html
„Märtsipudemed – 2.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html
Olin eile õhtul üsna häiritud uudisest, et Suurbritannia tahab kohustada kõiki üle 70 aasta vanuseid inimesi, ka terveid, neli kuud kodudes püsima. Toit toodavat ukse taha ja arsti nõuandeid saab videosilla kaudu. Mõnedki meie meediaväljaannete ja blogide kommentaarid näisid tahtvat, et sama ka Eestis tehtaks. Et siis olevat riskirühma kokkupuuted noorematega ja võimalus neilt nakkust saada täienisti välistatud. Täna ütlesid aga nii Tallinna linnapea kui ka valitsuse kriisikomisjoni juht, et meil sellist absoluutset liikumispiirangut ei tule. Tunneksin ennast väga halvasti, kui peaksin neli kuud kodus passima ilma v õ i m a l u s e t a minna mõnikord harvagi välja jalutama, kui mul ometi lausa koduaknast mets paistab. Kontakte inimestega väldin niigi. Poeskäike teen haruharva ja kõiki ohutusnõudeid järgides. Täna käisin niisugusel kellaajal, kus peale minu ühtki ostjat poes polnud ja nüüd ei lähe meil kodust keegi poodi enne kui nädala pärast. Ja terve tahan ma vaatamata kõigele püsida.
17. märts.
Oleme sõpradega arutanud ja täna panin FB-sse küsimuse, kas ei oleks Eestil (ja kogu Euroopal) mõttekas jätta ära suveajale üleminek 29. märtsil, arvestades seda kui paljudel inimestel kellaaja muudatusega kohanemine on varasematel aastatel põhjustanud mitmesuguseid tervisehäireid. Vastuseks hakkasid paljud FB-lased teatama, missugune aeg neile meeldib. Täiendasin siis postitust: küsimus ei ole selles, kellele meeldib suveaeg, kellele talveaeg, vaid selles, kas nakkusohtlikul ajal üldse on vaja organismile lisakoormust muutuva kellaajaga kohandumiseks. Mulle endale meeldib ka suveaeg rohkem, kuid teades, kuidas mõne inimese organismi häirib kellaaja nihutamine (mõjutades nii talitlust kui ka immuunsust), võiks kellanihutamine minu arvates seekord siiski ära jääda. Seekordne kellaaja mittenihutamine oleks ajutine ning siis, kui koroonast on võitu saadud, võib ju jagelus kellaaja teemadel täie hooga edasi minna.
18. märts.
Mõtlesin, et koroonaviirus on nagu maailma ümberhäälestaja. Mis varem tähtis tundus, pole seda enam, väärtused nihkuvad, otsused muutuvad, midagi tuleb teisiti teha...
Sain meeldiva e-kirja TÜ-st. „Viimastest vaba juurdepääsuga programmeerimise e-kursustest (MOOCidest) on möödunud hulk aega ja sobiv aeg on uurida, kuidas on Teil läinud. Meie eesmärk on aru saada, kas ja mil moel on meie MOOCid Teie elu pärast kursust mõjutanud.“ Paluti vastata küsimustikule, sest vastused annavad ülevaate MOOCide panusest ühiskonnas ja võivad anda ka põhjuse taas programmeerimise e-kursuseid korraldada. Muidugi ma vastasin küsimustele, sest sellest programmeerimiskursusest on mul ainult head muljed, sain targemaks ja kui nüüd otsustatakse taolist kursust uuesti korraldada, soovitan seda kõigile neile, kel on aega ja kes praegu n-ö kodus istuvad ja igavlema kipuvad. Üldse on internetist imetore näha, kui paljud ülikoolid nii meil kui maailmas e-õpivõimalusi pakuvad ja kui palju on laienenud kõikvõimalike (tasuta) kultuuripakkumiste osa.
Venemaa Kosmonautikaagentuur teatas, et 17. märtsil suri 84aastasena Valentina Gagarina, maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini lesk. 1961. a sai ta oma mehe kosmoselennu järel väga kuulsaks. Mäletan oma plikapõlvest tema fotot, mis kiiresti üle maailma levis, ja hiljem, juba noore ajakirjanikuna sain tuttavaks ka selle foto pildistajaga. Kirjutasin sellest nüüd oma blogis ja seda teksti saab näha ka ERR kultuuriportaalis.
19. märts.
Jõudsid kohale kaks kirja Austraaliast. Ilmselt käib riikidevaheline post üsna suvaliselt, mis ka mõistetav on. Üks kiri oli kirjutatud jaanuaris, teine veebruaris. Need on mu 97aastase tädi elu-olust. Olen mõtelnud, et tema pika elu lõpuaeg on täis igasuguseid katsumusi nii Austraalia suurte metsatulekahjude kui ka nüüdse koroonapuhangu näol. Aga need kirjad on rahulikust ja vaiksest kulgemisest, juuksuri juures käimisest, sellest, et vanainimese jalad enam hästi ei kanna, et mõnikord on tore marketis istuda ja inimesi vaadata, et fish and chips maitseb nii hästi ja veel paljudest lihtsatest inimlikest asjadest.
Õhtul, kui parasjagu pärast joogaasanaid mediteerisin, käis mitu tugevat prantsatust – läheduses lammutatavalt hoonelt kukutati maha mõned paneelseinad. Kümnendalt korruselt kukkudes tekitasid need iselaadse maavärina ilmingu. Kes ei tea või ei taibanud, milles asi on, võis ikka parajalt ehmatada.
20. märts. Ametlik kevade algus.
„Kevade on sala tulnud,
liigub linnu südames,
vilgub sinivõlvilt silmi,
õhkub tuuleõhu sees!“
Kes muu kui Lydia Koidula.
Kevad on lootus. Päike. Pildil on selle kevade esimene päikesetõus. >
Kodumets on päeval nooremat rahvast nii tihedalt täis, et piirdun aknast vaatamisega. Paljud tuttavad saadavad e-kirjaga kevadlillede pilte.
Alustan Kreeka müütide lugemist, nende ajatute lugude ümberjutustuse on kirja pannud koomikust kirjanik Stephen Fry, kelle raamat, millest varsti blogiski kirjutan, ilmus Varrakult hiljuti ka eesti keelde tõlgituna.
Vt ka: „Märtsipudemed – 1.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html
„Märtsipudemed – 2.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html
19/03/2020
Valentina – naine kuulsalt fotolt
Üleeile teatas Venemaa Kosmoseagentuur, et 84aastasena suri Valentina Gagarina, maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini lesk, kes elas pärast oma mehe hukkumist veel 52 aastat. Tähelinn leinab.Valentina Gagarina sündis 15. detsembril 1935 Orenburgis, tema sünninimi oli Valentina Gorjatšova. Juri Gagariniga abiellus ta 1957. a. Kui Juri Gagarin maailma esimese kosmonaudina 12. aprillil 1961 oma õnnestunud kosmoselennu sooritas, sai ka Valentina maailmakuulsaks. Õigupoolest sai maailmakuulsaks foto, millel naine Juri õnnelikust maandumisest teada saades pisaraid pühib. See foto, mille tegi Venemaa tuntumaid ajakirjanikke Vassili Peskov, ilmus noil päevil vist küll kõigis maailma olulisemates väljaannetes.
Kui Juri 1968. a lennuõnnetuses hukkus, jäi Valentina üksi kasvatama nende kaht tütart. Ta elas ja töötas Moskva lähedal Tähelinnas (Zvjozdnõi Gorodok), kus oli kosmonautide ettevalmistuskeskuse laborant, kuni pensionile jäi. Iseloomult tagasihoidlikuna ei suhelnud ta ajakirjandusega, küll aga on avaldanud ühe mälestusteraamatu Juri Gagarini kohta, kellele ta kogu eluks truuks jäi. Tema surma põhjust pole ametlikult teatatud.
Tsiteerin Vassili Peskovi artiklit „Tee tähtede poole“, mis ilmus Komsomolskaja Pravdas 12. aprillil 1961 (vt V. Peskov „Sammud kastes“, Eesti Raamat 1967, tlk Otto Samma):
„Kogu maailm kuulab praegu Gagarinit. Kogu maailm peab teda omaks. Ta on Maa poeg. Maa kuulab ja ootab teda. Selles toas aga on tema naine ja kaks last: Leena ja Galja. Naist kutsutakse Valjaks. Me õnnitleme teda. Ta kohmetub, rõõmustab, närvitseb. Kümned keerulised tunded on praegu selle naise hinges, ja kõik need peegelduvad tema näol. Mees on kosmoses! Ta räägib, et kõik on hästi... Väriseva käega kirjutab naine koolivihikusse tunde ja minuteid. Ta ootab, ta ei saa rääkida. Tuba on täis naabreid, kes ka kuulavad.
„Isa...“ ütleb väike Leena ja jätab õuna söömise katki.
„Lend jätkub! Piloot-kosmonaut Juri Gagarin tunneb end hästi.“ Naine keerab raadionuppu, pühib peoga pisaraid ja naeratab...“
Ja veel samast loost, Gagarinite perekonna pildialbumis olevate fotode kohta:
„Veel üks leht, ja me kohtume esimest korda Valjaga. Valja on meditsiiniõe valges kitlis. Selle kõrval veel üks foto – tal on ilus kleit seljas. On näha, et see pilt on just Juri Gagarini jaoks tehtud. Valja loal märgime bloknooti fotole kirjutatud read: „Jura, pea meeles, et oma õnne sepad oleme meie ise. Ära lase saatuse ees pead norgu. Pea meeles, et ootamine on suur kunst. Hoia seda tunnet kõige õnnelikuma hetkeni. 9. märtsil 1957. Valja.““
Ja pärast maandumist:
„„Elus! Mu kallis!“ Üle naise põskede voolavad pisarad, ta suudleb tütart. Naabrid suudlevad ja õnnitlevad teda. Me teeme viimased pildid. Kui järjekord meieni jõuab, surume õnneliku naise kätt.
Gagarin... Kui palju kordi nimetatakse nüüd maa peal lihtsat vene nime! Major Gagarin... Naise jaoks on ta lihtsalt Jura. Ja Leenakesele lihtsalt isa. Aga Maa nimetab teda oma Pojaks ja on tema üle alati uhke...“
Raamatus „Sammud kastes“ on foto allkirjaks: „Valentina Gagarina. Foto on tehtud sel hetkel, kui teatati: „Hakkas maanduma.““
Lühidalt ka kuulsa foto autorist Vassili Peskovist, kellega noore ajakirjanikuna Moskvas tuttavaks sain ja kellele veidi hiljem, 1978. a vahendasin Noorte Hääle lugejate kollektiivse intervjuu küsimusi ning toimetasin ja tõlkisin tema vastuseid, mis ilmusid ajalehes 5. mail 1978 ja on ka 1980. a ilmunud kogumikus „Meie sõbrad, meie tuttavad III“, lk 489-499.
Vassili Peskov (14. märts 1930 – 12. august 2013) oli aastakümneid Komsomolskaja Pravda erikorrespondent, kes kirjutas suurepäraseid lugusid ja tegi huvitavaid fotosid. Ka juhtis ta palju aastaid populaarset telesaadet „Loomariigis“. Ta armastas oma elukutset, armastas ringi liikuda ja uudseid muljeid saada: „Mina aga liigun oma õngekesega mööda jõge ja ootan, kuni saak näkkab. Minu kalakesed on tillukesed, kuid see-eest saak alatine ja sellel kalalkäigul, mida eluks kutsutakse, näen ma palju huvipakkuvat.“ Väga tuntuks sai Peskov ka oma kirjutistega 1990ndatel aastatel taigaüksinduses leitud muust maailmast rohkem kui viiekümneks aastaks eraldunud Lõkovite perekonna kohta.
Foto on repro raamatust „Sammud kastes“.
https://kultuur.err.ee/1065950/linda-jarve-valentina-naine-kuulsalt-fotolt
15/03/2020
Märtsipudemed – 2. ...Depeche Mode'ni
Kavatsesin märtsipudemeid kirjutada kümne päeva kaupa, aga siis veniksid blogipostitused liiga pikaks. Seekord on ajavahemikuks 11.-15. märts '20.
11. märts.
WHO teatas, et koroona on pandeemia.
12. märts.
Eelmises postituses kirjutasin, et koroonast kirjutamine tasulisena on kuritegelik. Ilmselt oli nii arvajaid palju, sest nüüd teatas Postimees, et vabastab kõik koroonaviirust puudutavad lood maksumüüri tagant. Sama tegi ka Eesti Meedia.
Donald Trump keelustas kuuks ajaks lennud Euroopast USAsse. Eestis võttis peaminister sõna erakorraliseks avalduseks ja rääkis loodavast valitsuskomisjonist ning hädaolukorrast.
Kodus olid piim ja leib otsas, käisin neid hommikul suhteliselt vara poest toomas – kaubapuudust ei hakanud silma. Naabrimees tuli teisalt, ütles, et Prismas olnud palju tühje riiuleid. Õhtul näidati mitme kaupluse tühje riiuleid nii teles kui ka muus meedias.
Õhtul kehtestati Eestis eriolukord koos sellest tulenevate piirangutega.
13. märts.
Hakkavad saabuma meilid mitmesuguste ürituste ärajäämisest. Ka ajakirjanike liidu aprilli kavandatud kongress lükkub edasi. Tundub, et üks näitus, mida lähiajal vaatama kavatsesin minna ja mille lõpptähtaeg on aprillis, jääbki minust nägemata, sest ega näituse lahtiolekut vist kunagi saabuvasse koroonavabasse tulevikku ei pikendata.
14. märts.
Magasin öösel väga rahulikult. Hommikul oli lumi maas. Mitte keegi polnud sellele veel jälgi teinud, isegi mitte koerajalutajad.
Eriolukord ei muuda mu elus kuigi palju. Olen juba aastaid elanud seltskondlikust elust suhteliselt kõrvale tõmbununa, sedasi harjunud ja oma peretki harjutanud. Et enesetunne parem oleks, hakkasin eelmisel sügisel jälle iga päev kodus paarkümmend minutit joogat tegema ja nädala pärast saab niimoodi kakssada järjestikust päeva täis. Tunnen, et see on mind teinud ühtaegu nii paindlikumaks kui ka tugevamaks. Mediteerin. Enamasti kaks korda päevas. Aga olen sedagi juba aastaid teinud. Kätepesus pole minu jaoks midagi uut. Poeskäimise paanika mind kaasa ei ole haaranud, käin siis kui vaja, umbes kaks korda nädalas, ja ostan enamasti seda, mis kodus otsakorral on. Väike tagavara mõnedest kauem säilivatest toodetest kestab loodetavasti paar nädalat. Loodetavasti suudetakse toidukaupluste ja apteekide varustamist vajalikuga jätkata ka siis, kui haigestumiste hulk veelgi suureneb.
Mõtlesin, et praegu peaks e-raamatute jaoks hea aeg olema. Ise olen neid lugerisse aeg-ajalt ikka varunud. Ajal, mil nakkust kardetakse levivat, on e-raamat väga hea nakkusevaba kultuuri- ja meelelahutusvahend.
Martin Fourcade lõpetas vägeva võiduga oma laskesuusatajakarjääri. Ilus sõit oli, kahjuks tühjade tribüünide ees.
Platsi puhtakstegemine tulevase vaimuhaigla jaoks (millest olen siinses blogis korduvalt kirjutanud) käib suure hooga, Ka täna, laupäeval, tehakse tööd. Praeguse seisuga on ettejääva hoone peaaegu kogu madalam osa juba lammutatud. Kui see maja oleks alles, ei peaks PERH praegu püstitama abitelke, vaid saaks seda hoonet koroonatõrjeks kohaldada ja kasutada. Aga „oleks“ on paha poiss...
15. märts.
On päikeselise päeva varahommik. Öösel lõppes valitsuse ligi viis tundi kestnud erakorraline istung. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks taastatakse piirikontroll alates 17. märtsist. Seda oli oodata, sest paaril viimasel päeval on lukkuminekust teatanud paljud riigid, meil pandi esimesena lukku saared.
Vaatasin ETV2 järelvaatamisest USA 2019. aasta filmi „Depeche Mode: „Hinged metsas““ (Spirits in the Forest).
https://etv2.err.ee/1034920/depeche-mode-hinged-metsas
Usun küll, et see on kõigil Depeche Mode'i fännidel juba ammu ära vaadatud, aga kordamine pole kurjast ning järelvaatamine annab selleks tänase seisuga veel 12 päeva võimalust. Panin arvuti kõige tugevamale helile – päevane aeg, kedagi ei sega. Suurepärane muusika, hea, ühtaegu lõõgastav ja tiivustav film ansambli lõppkontserdist 2015. a juulis ning kuuest fännist, kes on pärit eri riikidest, kuid kelle kõigi saatust on Depeche Mode tugevasti mõjutanud.
Vt ka
„Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html
„Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html
11. märts.
WHO teatas, et koroona on pandeemia.
12. märts.
Eelmises postituses kirjutasin, et koroonast kirjutamine tasulisena on kuritegelik. Ilmselt oli nii arvajaid palju, sest nüüd teatas Postimees, et vabastab kõik koroonaviirust puudutavad lood maksumüüri tagant. Sama tegi ka Eesti Meedia.
Donald Trump keelustas kuuks ajaks lennud Euroopast USAsse. Eestis võttis peaminister sõna erakorraliseks avalduseks ja rääkis loodavast valitsuskomisjonist ning hädaolukorrast.
Kodus olid piim ja leib otsas, käisin neid hommikul suhteliselt vara poest toomas – kaubapuudust ei hakanud silma. Naabrimees tuli teisalt, ütles, et Prismas olnud palju tühje riiuleid. Õhtul näidati mitme kaupluse tühje riiuleid nii teles kui ka muus meedias.
Õhtul kehtestati Eestis eriolukord koos sellest tulenevate piirangutega.
13. märts.
Hakkavad saabuma meilid mitmesuguste ürituste ärajäämisest. Ka ajakirjanike liidu aprilli kavandatud kongress lükkub edasi. Tundub, et üks näitus, mida lähiajal vaatama kavatsesin minna ja mille lõpptähtaeg on aprillis, jääbki minust nägemata, sest ega näituse lahtiolekut vist kunagi saabuvasse koroonavabasse tulevikku ei pikendata.
14. märts.
Magasin öösel väga rahulikult. Hommikul oli lumi maas. Mitte keegi polnud sellele veel jälgi teinud, isegi mitte koerajalutajad.
Eriolukord ei muuda mu elus kuigi palju. Olen juba aastaid elanud seltskondlikust elust suhteliselt kõrvale tõmbununa, sedasi harjunud ja oma peretki harjutanud. Et enesetunne parem oleks, hakkasin eelmisel sügisel jälle iga päev kodus paarkümmend minutit joogat tegema ja nädala pärast saab niimoodi kakssada järjestikust päeva täis. Tunnen, et see on mind teinud ühtaegu nii paindlikumaks kui ka tugevamaks. Mediteerin. Enamasti kaks korda päevas. Aga olen sedagi juba aastaid teinud. Kätepesus pole minu jaoks midagi uut. Poeskäimise paanika mind kaasa ei ole haaranud, käin siis kui vaja, umbes kaks korda nädalas, ja ostan enamasti seda, mis kodus otsakorral on. Väike tagavara mõnedest kauem säilivatest toodetest kestab loodetavasti paar nädalat. Loodetavasti suudetakse toidukaupluste ja apteekide varustamist vajalikuga jätkata ka siis, kui haigestumiste hulk veelgi suureneb.
Mõtlesin, et praegu peaks e-raamatute jaoks hea aeg olema. Ise olen neid lugerisse aeg-ajalt ikka varunud. Ajal, mil nakkust kardetakse levivat, on e-raamat väga hea nakkusevaba kultuuri- ja meelelahutusvahend.
Martin Fourcade lõpetas vägeva võiduga oma laskesuusatajakarjääri. Ilus sõit oli, kahjuks tühjade tribüünide ees.
Platsi puhtakstegemine tulevase vaimuhaigla jaoks (millest olen siinses blogis korduvalt kirjutanud) käib suure hooga, Ka täna, laupäeval, tehakse tööd. Praeguse seisuga on ettejääva hoone peaaegu kogu madalam osa juba lammutatud. Kui see maja oleks alles, ei peaks PERH praegu püstitama abitelke, vaid saaks seda hoonet koroonatõrjeks kohaldada ja kasutada. Aga „oleks“ on paha poiss...
15. märts.
On päikeselise päeva varahommik. Öösel lõppes valitsuse ligi viis tundi kestnud erakorraline istung. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks taastatakse piirikontroll alates 17. märtsist. Seda oli oodata, sest paaril viimasel päeval on lukkuminekust teatanud paljud riigid, meil pandi esimesena lukku saared.
Vaatasin ETV2 järelvaatamisest USA 2019. aasta filmi „Depeche Mode: „Hinged metsas““ (Spirits in the Forest).
https://etv2.err.ee/1034920/depeche-mode-hinged-metsas
Usun küll, et see on kõigil Depeche Mode'i fännidel juba ammu ära vaadatud, aga kordamine pole kurjast ning järelvaatamine annab selleks tänase seisuga veel 12 päeva võimalust. Panin arvuti kõige tugevamale helile – päevane aeg, kedagi ei sega. Suurepärane muusika, hea, ühtaegu lõõgastav ja tiivustav film ansambli lõppkontserdist 2015. a juulis ning kuuest fännist, kes on pärit eri riikidest, kuid kelle kõigi saatust on Depeche Mode tugevasti mõjutanud.
Vt ka
„Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html
„Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html
11/03/2020
Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini
Samuti soovitaksin ajakirjanikel meeles hoida tõika, et sõna võib küll vaba olla, aga sõna eest tuleb vastutada. See, kui Liisu Lass raadiosaates Uudis+ koroonast nakatumise küsimusele vastates lubas üle õla sülitada, oli küll naljakamate seikade hulka liigitatav (vaata mu eelmist postitust), aga mõne teise ajakirjaniku (või poliitiku) üleskutsed sõita nakatumisohtlikesse piirkondadesse, kas siis suusatama või lihtsalt odavate piletite võimalust kasutava turistina, on tõeliselt vastutustundetud.
Vanuse poolest riskigruppi kuulujana on mulle ka täiesti vastu hakanud rõhutamine, et „meie oleme noored, surevad vanemad ja nõrgemad“. Teate, kullakesed, ka need vanemad ja nõrgemad on inimesed kõigi inimõigustega ja nende seadmine nakatumisohtu kellegi mõtlematu käitumise tõttu on hoolimatu ning vastutustundetu.
Samal ajal, kui osa neidsamuseid „turiste“ ikka veel oma suusareisidele suunduda otsustas, oli viirus jõudnud esimesse kooli ja üle 800 õpilase ei saa kaks nädalat kooli minna ja on hirmul nakatumise ees. Sellepärast, et lapsevanemad vastutust ei tundnud.
Kirjanik Aidi Vallik kirjutas 8. märtsil oma blogis asjalikult koroonaviirusest. Asjalikumalt kui nii mõnigi ajakirjanik. https://aidivallik.wordpress.com/2020/03/08/nagu-lubatud/
Muudest asjadest ka. 1. märtsil pahandas mind ERR-i uudis, et kümmekond aastat tagasi pankrotti läinud õmblusvabriku Klementi umbes 9000 tootele pole suudetud ostjat leida ja need lihtsalt hävitatakse. Klementi kvaliteet oli märksa parem kui igasugustel „hinnakatel“ ja kindlasti on palju inimesi, kes sobivalt madala hinna eest või tasuta neid endale hangiksid: vanainimesed näiteks, kes seda kvaliteeti mäletavad, need ka, kes näiteks töisemaid riideid vajavad jne. Aga üksikisikutel seda võimalust pole, on ainult võimalus neid riideid kollektiivide, näiteks MTÜde kaudu saada. Igati tobe olukord.
Eile sai see uudis siiski rõõmustavama lahenduse, Maksu- ja tolliamet andis Saarde vallale üle 479 pluusi, kampsunit ja kleiti, mis jäid pärast Klementi õmblusvabriku pankrotistumist tollilattu seisma. Saarde oli üks üheksast omavalitsusest, kes pakkumisele abivajajatele rõivaid saada kohe reageeris.
Märts on mu vanemate sünnikuu. 7. märtsil saanuks ema 101aastaseks. Tema eluajal oli see päev meie kodus lillepäevana tähtsam kui naistepäev. Varsti tuleb isa 110. sünniaastapäev. Lisaks on sünnipäevad veel mitmel mu sugulasel ja sõbral. Naistepäev oli sel aastal pannkoogipäev.
Huviga vaatasin Nove Mestost laskesuusatamise maailmakarika etappi tühjade tribüünide ees. Harjumatu vaikus teleülekandes. Tore oli, et meie meeskond tegi päris ilusa teatesõidu, olles veel kolmanda vahetuse alguses esiviisikus.
Eile vaatasin ETV2 järelvaatamisest Kanada dokumentaalfilmi „Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim“ (Margaret Atwood: A Word after a Word after a Word Is Power, 2019). Atwoodi looming pole mu lemmikkirjandus, aga film andis tunnistust, et tegemist on väga teravapilgulise ja nõtke meelelaadiga ning inimlikult sooja isiksusega. Tekkis huvi Atwoodi luule vastu. Huvitama hakkas ka Atwoodi kauaaegse elukaaslase Graeme Gibsoni looming. Film näitas, kui südamlik, teineteist hoidev ja mõistev kooselu neil oli. Seda saab järelvaadata veel ligi kuu. https://etv2.err.ee/1055012/atwood-sona-parast-sona-parast-sona-on-voim
Vihje sellele dokfilmile leidsin Tartu Linnaraamatukogu töötajate blogist (https://raamatukava.wordpress.com/), millel soovitan pilku peal hoida, sest seal on tihtipeale osutatud huvitavatele leidudele tele- ja kinokavadest.
9. märtsil oli väga ilus päikesetõus, aga seejärel tõmbus kohe halliks. Natuke päikese tulekust jäi siiski ka siinsele moblafotole.
Vt ka:
„Märtsipudemed – 2“
https://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html
„Märtsipudemed – 3“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html
05/03/2020
O sancta simplicitas!
Eile kuulsin, kuidas äsja Tenerifelt puhkamast tulnud Liisu Lassilt küsiti Vikerraadio saates Uudis+, kas ta on koroonast terve pärast tagasitulekut. Vastuseks ütles ta, et enesetunne on hea ja:
"Sülitan kolm korda üle õla. Loodetavasti nii ka jääb."
Ei noh, vanarahva tarkused on enamasti paslikud, aga see sülitamise jutt piisknakkuste ajajärgul mõjus puhtakujulise püha lihtsameelsusena.
"Sülitan kolm korda üle õla. Loodetavasti nii ka jääb."
Ei noh, vanarahva tarkused on enamasti paslikud, aga see sülitamise jutt piisknakkuste ajajärgul mõjus puhtakujulise püha lihtsameelsusena.
Subscribe to:
Posts (Atom)