Elizabeth Gilbert
„Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu“
Tõlkinud Karin Suursalu.
Kirjastus Varrak, 2016.
Tunnistan ausalt, et ma ei ole lugenud ülipopulaarset rahvusvahelist menukit „Söö, palveta, armasta“, samuti ei ole isegi kätte võtnud selle järge „Abielutõotus“.
Miks ma siis Varraku juunikuu pakkumistest just Elizabeth Gilberti uue raamatu „Suur võluvägi“ lugemiseks valisin?
Aga sellepärast, et mulle jäi väga hea, lausa ülivõrdeline mulje tema romaanist „Jumalik puudutus“.
Olen sellest varem kirjutanud siin.
Teadsin, et „Suur võluvägi“ on suuresti teos kirjutamisest, loomeprotsessist ja loomingulisusest. Ei teadnud, et kirjanik ise seda eneseabiraamatuks määratleb, pigem on see eneseanalüüsi raamat, mille aluseks on Gilberti kogemused ja kohtumised.
Eneseabiraamatuna selle sõna tavamõistes ei oleks see mulle huvi pakkunud, kuigi väga paljudele lugejatele võib noist aruteludest kasu tõusta. Kirjaniku loova elu ja loomeprotsessi uurijana oli Gilbert minu jaoks aga huvitav ja üsna veenev.
Muide, „Suurel võluväel“ on minu meelest just täpselt niisugune esikaas nagu tuhandetel eneseabiraamatutel maailma raamatukauplustes. Justkui hõllanduslikult paljulubav, aga seejuures üpris igavalt mittemidagiütlev. Kujundus ei oleks mind seda raamatut ostma kutsunud. Aga tõenäoliselt on selline kujundus autorile endale meelepärane, sest internetist nägin, et täpselt samasugune on ingliskeelne originaalväljaanne.
„Suur võluvägi“ on lobe lugemine, mis tekitab kindla peale kiusatuse see ühe sõõmuga elik ühe ööga läbi lapata. Soovitaksin lugemiseks siiski rohkem aega võtta, et mõtlemapanevatest lõikudest mitte kiirrongi kombel üle kihutada. Kõigega, mida Gilbert ütleb, ei pea nõus olema, aga kaasa mõtelda tasub.
Tal on väga ilusaid ütlemisi ja tabavaid tähelepanekuid. Sekka ka niisuguseid, mille peale ehk lugeja pole kunagi tulnud või mida lugedes teda tabab ootamatu äratundmismoment. Mulle pakkusid viimast eriti arutlused ideedest:
„... minu kõige röögatumad uskumused loomevaimu kohta võivadki olla tõsi: ideed on tõesti
elusolendid, ideed otsivad tõesti
kõige vastuvõtlikumat inim-töökaaslast, ideedel on tõesti
teadlik tahe, ideed liiguvad tõesti
hingest hinge, ideed otsivad alati
kiireimat ja kindlaimat teed end maandada.“
Seda muide ükskõik millisel elualal ja pakkudes samaaegsete avastuste võimalust.
Tsitaate võiks sellest raamatust palju välja noppida – nende lillepõld on rikkalik. Piirdun vaid ühega:
„Seda õnne ei ole, et saaks ühest helgest hetkest teise kalpsata. See, kuidas te saate endaga hakkama helgete hetkede vahepeal, kui parajasti ei lähe nii edukalt, ja see, kui hästi te olete loomingulise elu veidrate nõudmiste vastu ette valmistatud, ongi kutsumusele pühendumise mõõdupuu. Tõeline töö tähendab meelerahu säilitamist loomise kõigis etappides.“
Kahel korral (lk 136 ja 187) toob Gilbert „Suures võluväes“ näiteid oma viimasest romaanist „Kõige elava signatuur“. Ja neis kohtades oleksin ma kirjastuselt oodanud mõistlikumat ehk kommertslikumat käitumist – tõlkija või toimetaja märkust, et kuigi Gilberti viimane romaan kandis inglise keeles pealkirja „The Signature of All Things“, ilmus see Varrakult endalt 2014. aastal eesti keeles pealkirjaga „Jumalik puudutus“. Nii jõuaks lugeja kiiremini ja kindlamini ka selle väga hea teose juurde.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
