Jõuludega, näib mulle, on midagi väga valesti. Millegipärast meenutavad paljude blogipostitused mulle uudiseid lahingutandrilt. Kirjutatakse, et jõulud on õnnelikult mööda saanud ja nüüd saab rahulikumalt hingata ja normaalselt olla; esitatakse raporteid võitlusest sunniviisilise kodustega koosolemisega ja sellega kaasneva kõhuorjusega või millegipärast justkui kohustuslikuks muutunud ettekandeid teemal, kes rohkem ja paremaid kingitusi sai.
Korraks üritasin Postimehest jõulujumalateenistuse netiülekannet vaadata. Kusagilt keskpaigast. Videole tuli esimesena reklaam, et lotopiletid on ikka õige õnne alus. Seejärel oli väga pentsik kuulata kirikuõpetaja sõnu "Palvetagem nüüd!" Nii et sellest üritusest loobusin kähku.
Kirikulised teleekraanil istuvad ka enamasti igal aastal üsna masendunud nägudega. Jõulud peaksid ju rõõmuaeg olema, ikkagi suur sünnipäev, ja edaspidiseks eluks jõudu andma. Rahuaeg on see ka, aga sel aastal paugutati vähemalt meie kandis kesköö paiku taeva poole ikka väga ohtrasti.
Ise tundsin end jõuluajal pingevabalt. Jõulukaardid said saadetud, see traditsioon meeldib mulle, aga kingitusi otsustasime ühisel nõul mitte teha. Nii sai Jõuluvana puhata, ei pidanud ühelgi ostutramburail käima.
Tuba ehtisime parajal määral, kuuske pole meil juba aastaid olnud, selle rolli on potis kasvav laeni ulatuv tsitrusepuu täitnud. Aga ta hakkab väsima, sestap koormasime teda minimaalselt.
Söögikaart oli lihtne. Verivorste sõime, head olid. Rannarootsi omad. Ei läinud isegi pannil katki. Muude jõuluroogadega pidasime kõigiti piire.
Vaimutoitu valis igaüks ise, lähtudes sellest, mida eelistab. Loen praegu väga head Tiziano Terzano raamatut "La fine è il mio inizio". Läbi peaks see saama aasta lõpuks, aga blogis kirjutan loetust vist pärast aastavahetust.
Aga jõulutaadi silma all oli kaardis vaevumärgatav nõelaauguke, tagaküljeni välja. Valgus paistis läbi.
Vaatasin ümbrikku. Sellelgi oli läbiv nõelaauk.
Seda, et ümbrikke postis läbi torgatakse, et neist ehk midagi väärtuslikku leida, olin seni pidanud linnalegendiks. Aga noh, igatahes tabas mind nüüd paranoiapisik ja igaks juhuks vaatasin hoolikamalt ka teisi ümbrikke ja neis olnud kaarte. Ühtekokku sain täna kolm kaarti.
Teine ümbrik Austraaliast oli samuti augukesega, tagaküljel A tähe kohal on seda eriti hästi näha.
Kaart selles ka.
Nüüd võiks ju mõtelda, et pikal teel juhtub kirjadega nii mõndagi. Võidi ju juba Austraalias need nõelaaugukesed ümbrikesse torgata. Või tee peal, näiteks postilennukis käis mõni kirjade torkamise maniakk nõelaga ringi. Või...
Aga vaat, ei ole seekord pikk teekond või kauge maa süüdi. Kolmas jõulukaart oli Tallinnast. Võite kolm korda arvata, kas selleski oli auguke. Te ei eksi, torkaja oli siingi platsis. Järelikult on torkaja Tallinnas, täiesti kohalik, sorteerimiskeskuses või postkontoris.
Tallinna ümbrikuauguke ka.
Omniva peaks üsna ilmselt oma töötajaid enne tööleasumist kontrollima, kas neil terariistu kaasas pole. Nõelu näiteks!
Nii et Omnivale ma häid jõule ei soovi.
Ja jõuluvanale aitäh, et auguke ta silma all mind tähelepanelikuks muutis.
Mõtlesin, et võib-olla katkestaksin sel aastal selle blogi üsna pikalt kestnud traditsiooni teha talvise pööripäeva paiku kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest. Pole ju midagi tehtud. Aga mõned read siiski kirjutan.
Artikleid ma sel aastal ei kirjutanud, järelikult neid ka ei ilmunud. Aga järgmine aasta tuleb ehk ses osas parem. Endiselt võin korrata eelmisel aastal samal ajal kirja pandud lauset, et "teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud". Kirjutamisetahtmine on tagasi tulnud, aga see asjatamise soov puudub endiselt.
Nii et kallid kolleegid, kui mõnel toimetusel on soovi mult lugu saada, siis tellige. Kui teema mulle sobib, kirjutan. Sulg ehk arvuti pole roostes, blogides teen pidevat trenni kah.
Kahel eelmisel sügistalvel kesisevõitu tervis on mõneti paranenud, ses suhtes on luuslank kasuks tulnud. Keskenduda aidanud. Ja kui tervis on parem, on ka kirjutamistuju tugevam.
Bloginud olen enam-vähem pidevalt, küll veidi vähem kui varasematel aastatel.
"Tütarlaps linnast" on kirjutanud umbes-täpselt 200 raamatust. Neid meenutusi loetakse huviga ja tõenäoliselt nendega ka jätkan. Aitäh neile blogilugejatele, kellele on meeldinud "Tütarlapse..." FB lehekülg!
"Suleke" sai tuhat postitust suvel täis, siis pidasin pausi kuni jõuluaja alguseni, nüüd olen taas mõne postituse sinnagi teinud, aga pidevat jätkamist esialgu ei plaani.
"Kruusateel" siin peaks varsti ka tuhandes postitus kätte jõudma.
Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama - kellel soovi on, võib pakkumise teha -, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan seda, kus laituseks põhjust näen.
Kavatsusi on muidki, aga ei hakka neist siin enne pajatama, kui võimalusi nende teokstegemiseks tekib, ja kui Suur Looja nende jaoks veel aega annab.
Talv saabub sel aastal ametlikult 22. detsembril kl 6.48. Mu sõprade aedades õitsevad lilled. Avapildiks panin lumikellukesed, blogipõhjaks lumehelbed...
Taas mõnest huvitavast blogist, mida üsna tihti loen.
Kui tundub, et enam kuidagi ei saa, siis ikka kuidagi saab, kinnitab vast kõige paremini Väga väga naise blogiMaha äng!, mille moto on "Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik". Ootan selle blogi iga uut postitust, elan kaasa, mõtlen kaasa, soovin, et blogipidajal hästi läheks.
Üks tekstinäide ka: "Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga. Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad."
Teine mu suur lemmik juba pikka aega on Toidutegu. Ehk küll selle blogi tutvustus ütleb, et "söömine on ainus töö, mis toidab", on Sille blogis väga palju muud peale söömise ja retseptidega seotu: suurepärased fotod, väga häid käsitlusi muusikast (eriti "Me armastame ooperit" teemal) ja kirjandusest, väga kauneid mõtisklusi elust ja inimestest. Minu jaoks nauditav lugemine.
Üks jõulueelne ütlemine sellest blogist: "Kingitusel on ainult siis mõte sees, kui see on südamest tehtud, just see asi, just sellele inimesele. Minule meeldib kõige rohkem, kui kingitakse oma aega. Kvaliteetset aega. Jagamatut tähelepanu. Ühiseid elamusi ja emotsioone, millest saavad ühised mälestused."
Veel nimetan seekord Maarja blogi See kõik ei loe. Maarja kirjutab oma tutvustuses, et tal on igapäevablogi, kus kõik on lihtne: abikaasa, koer, kass. 2014. a kolis ta Jaapanist Nõmmele. Kirjutab niihästi kaugetest kui ka lähedastest teemadest lahedalt ja head tunnet jätvalt. Niisama tore kui blogi, on ka Maarja raamat "Minu Tokyo", mis mulle on Minu-sarja omadest vaata et kõige rohkem meeldinud - eriti sellepärast, et Maarja suhtub inimestesse väga hästi ja oskab seda suhtumist ka kirja panna.
Raamatud on ilmunud ka kahel esimesena nimetatud blogijal. Mõlema kohta olen kuulnud kiitvaid hinnanguid. Raamatuviited leiab nende blogidest.
Eelmiste blogirändude lugemissoovitused on siin ja siin Minu foto, 2015, sügis.
Ühel hiljutisel ööl tormituule tõttu ärganuna tuli mulle järsku meelde, et ma noorena armastasin uisutada, nii et tuul tuhises.
Esimesed uisud sain umbes kaheksaselt. Jalad käisid all risti, aga suuremad tüdrukud vedasid mu kohe oma kooli liuväljale. Kui sealt tagasi tulime, oli mul uisutamine selge. Mitu korda ma sel õhtupoolikul liukal kukkusin, seda ei mäleta. Igatahes ei olnud need kukkumised vist väga valusad, sest muidu oleksid need ju meeles.
Sestsaati kuni keskkoolini käisin talviti kogu aeg uisutamas. Mu Nõmme kodust oli seda imehea teha, sest lähikonnas oli umbes viis liuvälja, võib-olla rohkemgi. Hiiu jaama juures 28. koolis, kus ma tollal õppisin; 10. keskkoolis (praegu Nõmme Gümnaasium), kus käisin keskkoolis ja kus ma oma esimesed uisuristsed ka saanud olin; 27. koolis Õie tänaval, kus oli Nõmme parim liuka, mida kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja õpilased nii hästi hooldasid, et see oli igati tasemel; Hiiu ja Kase tänavate ristumise lähedal aga paiknes n-ö üle-Nõmmeline üldrahvalik liuväli, kus uisutajaid oli igas vanuses ja hästi rohkesti. 30. keskooli juures oli ka väga hea liuväli, aga seal uisutasid enamasti vene hokipoisid, seepärast käisin seal harva.
Aga need viis lähikonna head liuvälja, kuhu võis igal ajal minna ja kus õhtutundidel läbi valjuhääldi mõnusat muusikat lasti, olid suur rõõm. Koolis ma võimlemistundidega sõber ei olnud, aga uisutamist igal võimalikul pärastlõunal ja õhtupoolikul nautisin. Võib-olla sellepärast, et uisutamise eest hindeid ei pandud. Ka oli uisutamine hea suhtlemisvõimalus. Ja uisuväljal ei teinud keegi kellelegi liiga, korrapidajad olid iga hetk valmis sekkuma. Aga ükski pahategija ei tahtnud ju, et talle liuväljale tulemine ära keelataks.
Tollal olid kõige levinumad uisud pantsid. Ma ei teagi, kas neil mingit n-ö ametlikumat nimetust ka oli. Võibolla oli see samasugune uiskude üldnimetus, nagu olid enne seda olnud tritsud. Minu vanemad olid oma noorpõlves Snelli tiigil tritsutamas käinud. Minul olid pantsid mustade saabaste küljes, poisid sõitsid sageli ka hokikatega ja tüdrukud iluuiskudega. Viimaseid siiski ei raatsitud igapäevaselt väga kulutada.
Tollal aga ei pildistatud ju nii sageli, nagu nüüd, mil igast hetkest on kümneid võtteid. Nii ei olegi mul mu kooliaegsetelt liuväljadelt ühtki fotot. Siinse pantside foto leidsin interneti ostu-müügikeskkonnast.
Tom Perrotta „Allesjäänud“
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2015.
Seoses Tom Perrotta romaaniga „Allesjäänud“ („The Leftovers“, 2011) rõhutatakse igal pool, ka eestikeelse väljaande kaanel, et raamatu põhjal valmis 2014. aastal samanimeline HBO telesari. Sari on osutunud menukaks, aga ma otsustasin seda enne raamatu lugemist mitte vaadata. Lihtsalt selleks, et lugemisel tekkivad kujutluspildid oleksid esmased, mitte ekraanikangelaste välimusest ja olemusest tingitud.
Raamatu kaanel on ka üks lause, mis kogu romaani eriti hästi iseloomustab. „Meie oleme ikka veel siin…“ Kui su kõrvalt, su oma silme alt lähedased ja tuttavad inimesed ootamatult kaovad, kui sa ei tea, millal ja kas nad tagasi tulevad, kus ja kas nad üldse veel olemas on, mida sa siis edasi teed? Kas hakkad ootama maailma lõppu, tunned end süüdlasena, et nemad võeti – aga kuhu? – ja sina jäid? Miski ei ole enam endine, aga mida edasi teha, on ebaselge.
„Õhk oli täis peaaegu talumatut pinget ja äreva ootuse meeleolu, kuigi keegi ei paistnud teadvat, kas oodatakse mingisugust loogilist selgitust või teist kadumiste lainet. Jäi mulje, nagu oleks kogu maailm seisma jäänud, et tõmmata kopsud õhku täis ja teha süda kõvaks selle millegi jaoks, mis pidi juhtuma järgmisena.“
Sa otsid lahendusi, pöördud kõikvõimalike sektide poole, ootad, kas midagi halba on kohemaid veel tulemas, aga võib-olla üritad edasi elada nii, nagu ei oleks üldse midagi juhtunud – jätkates või taas alustades sellest tühjast kohast, mis su ellu jäi. Ja nii nagu sina üksikisikuna kõhkled, kahtled ja vaevled, püüdes oma elu ometigi juba ellujäämisinstinktist – või tuleks öelda allesjäänuinstinktist – ajendatuna võimalikult hästi elada, nõnda heitleb ka ühiskond su ümber tervikuna.
Minu meelest on „Allesjäänud“ lausa maiuspala neile, keda huvitab isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia. Väike Mapletoni linnake on justkui muust maailmast eraldi ja peab lahendama oma probleeme, aga samal ajal Mapletoni sajakonna inimese kadumisega on n-ö ülesvõetud miljoneid inimesi terves maailmas. Tegevus ei toimu kauges tulevikus, vaid suisa meie ajal, nagu kinnitab raamatus vilksatav Vladimir Putini nimi. Tundub, et kirjeldatu võib juhtuda igal ajal, ükskõik kus ja kellega.
Romaani peategelasteks on Garvey’de perekond, kus kõik alles jäid ja justkui võiksid samamoodi elada nagu enne. Aga nad ei saa, sest neidki vaevab allesjäänute üldine „hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged“. Pereisa Kevin on linnapea ja peab tasakaalustama linnakeses pulbitsema kippuvat rahutust hoolimata sellest, et ta oma perekond on lagunemas.
Tema naine, seni „liiga tiheda päevakavaga eeslinnaema“ Laurie ühineb süüdlastest mahajäänute sektiga, uskudes „et ülesvõtmisjärgne maailm nõuab uutmoodi eluviisi, milles puuduvad vanad ja ennast diskrediteerinud vormid – selles ei ole enam abielu, perekonda, tarbimishullust, poliitikat, tavausku ega sisutühja meelelahutust, need päevad on möödas. Inimkonnal ei ole jäänud üle muud, kui ennast tõsiselt kätte võtta ja paratamatut oodata.“ Ka pojal Tomil ja tütar Jillil koos sõprade ja sõbrataridega on kõikvõimalikke üleelamisi, enne kui taas "pöörata nägu päikese poole".
Perrottal on palju toredaid ütlemisi (millega tõlkija ja toimetaja on kenasti toime tulnud), täpseid, kohati detailideni ulatuvaid, kuid mitte tüütavaid kirjeldusi, hea oskus oma romaani tegelasi iseloomustada ja tegevust ladusalt edasi viia nii, et lugedes on kogu aeg põnev. Hoolimata masendavast sündmusest ja selle tagajärgedest on raamatus palju helget ja head. Mapletoni linnakeses on alles nii armastus kui ka lootus, nii pehmepallimängud kui ka teismeliste seksiõhtud, nii jõulude tähistamine kui ka valentinipäeva kohustuslik pidusöök kallimaga.
Romaanis on mitmel korral nimetatud muusikapalasid, mida Mapletoni elanikud kuulavad ja mis neid lohutavad. Jõuluajal kuulab Kevin Garvey Bing Crosby esituses populaarset laulu "The Little Drummer Boy", mis otse seostub ka raamatu ühe tegevusliiniga, prohvetist kultusejuhile järglase saamise ootusega.
Aga telesarja vaatan küll ka, sest tean nüüd, et see erineb raamatust palju.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Märkus: Eesti lugeja tunneb suhteliselt halvasti kõiksuguseid maailmalõputeooriaid, mis „Allesjäänute“ autori kodumaal ikka ja jälle levinud on ning on üsna ilmselt mõjutanud ka romaani kirjutamist. Mõningat aimu neist annab ka kaanel tsiteeritud Stephen Kingi raamatututvustus „The Eerie Aftermath of a Mass Exit“ (The New York Times Book Review, 25. aug 2011).
