Pierre Michon
„Pisikesed elud“
Sarjast „20. sajandi klassika“
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar.
Kirjastus Varrak, 2015.
Vist igaühel on kuhugi peidetud salapärane karbike, kus leidub südamele kalleid meeneid elust, inimestest, kohtadest, aegadest, sellest kõigest, mis meid on ümbritsenud, lihvinud ja kujundanud. Pierre Michoni romaanis „Pisikesed elud“ on niisuguseid karbikesi mälestusesemetega palju, mitmes novellis, päästes, nagu kirjanik ise ütleb,
„valla kogu sõnalise kallisvara, mis sädeleb esivanemate kummalistes nimedes, ammukuuldud lugude sajas eri variandis, abielude ja surmade hämarates motiivides.“
Meie elud on raamistatud inimestega, kuigi esialgu ei pruugi me sellest aru saada, alles aastaid hiljem tajume, et üks või teine inimene on meile mällu jäänud kas lahke naeratusega, käitumisviisiga, veidrusega, õpetussõnadega, kohtumiserõõmuga või hoopiski millegagi, mida mõistamegi niisiis alles palju aastaid hiljem, saades aru, et oleme just neis inimraamides sirgunud, virgunud, kasvanud ja iseendaks saanud. Just iseendaks saamist, palavalt ihaldatud Kirjutamiseni kasvamist Michon kirjeldabki, pakkudes neis oma elu inimraamistuste kirjeldustes kaasaelamisrõõmu oma lugejatele.
Nüüdisaeg on kiiretempoline ega soosi pakse romaane, seepärast kirjutatakse järjest rohkem romaane kirjades, romaane novellides, romaane, mille lühipeatükkidele polegi mingeid nimetusi leitud, ja peamine on see, et neid n-ö jupikaupa lugeda saab. „Pisikesed elud“ sobib nüüdislugejale oma mahu poolest igati, kuigi on kirjutatud juba 1984. a: kaheksa novelli kokku (eestikeelses tõlkes) 172 leheküljel on ühtpidi piisav kirjaniku mõtteid edasi andma, teisipidi aga jätab lugejasse soovi, et miks seda kaunilt voogavat teksti nii vähe on.
Ometigi on „Pisikesed elud“
– Michoni esimene romaan
– pikem kui tema järgmised teosed. Ta ei raiska sõnu, on oma kirjeldustes hämmastavalt tihe ja samas kohati nii pikalauseline, et lause alguses ei oska lugeja aimatagi, kuhu lause lõpp välja jõuab. See keele tihedus, samas otse lummav voogamine ja lausete lopsakus koos rohkete põigetega prantsuse ja ka maailmakirjanduse tuntumate nimede poole, kohati detailsed kunstikirjeldused, vahelduvad meeleolud masendavast tuimusest ülima kirglikkuseni, novellidesse kontsentreeritud sugugi mitte nii pisikesed elud olid tõenäoliselt tõlkijale üsna keerulised, aga lugeja saab loetust naudingu.
„... ma ei teadnud, et kirjutamine on Aafrikast veel tumedam, väljakutsuvam ja petlikum kontinent ning kirjanik maadeuurijast veel eksimisaltim; ja kuigi tema uurib düünide ja metsade asemel mälu ja selle raamatukogusid ning võib tagasi tulla sõnades kümmeldes, nagu mõni teine kümbleb kullas, või surra vaesemana kui iial – „sellesse surra" oli igatahes alternatiiv, mida pakuti ka temale, kirjutajale.“ Nii kirjutab Michon oma romaani alguses sellest teest, mis tal ees seisis, et külapoisikesest saada kirjanikuks.
„Pisikesed elud“ osutas alguses mulle vastupanu, aga mida edasi ma lugemisega jõudsin, seda paeluvamaks romaan muutus, justkui oleks keegi mind salapärasesse sõnadesilmusesse püüdnud või mu ees oma mälu meenekarbikese avanud.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
MÄRKUSED:
Loe katkendit Pierre Michoni „Pisikestest eludest“ (raamatu lühitutvustust ja algust).
Soovitan lugeda ka
Dominique Viart'i artiklit „Prantsuse nüüdisromaani muundumised“ Katre Talviste tõlkes (Vikerkaar nr 7-8/2007), mis sisaldab arvamusi lapsepõlve kajastamisest prantsuse kirjanduses ja ning sellest, kuidas Michon oma esikromaaniga pani aluse biograafilistele fiktsioonidele prantsuse kirjanduses. Viart kirjutab muu hulgas, et „Pisikestes eludes“ (
Vies minuscules, 1984) ei uuri Pierre Michon lihtsalt oma genealoogiat. „Mõningad neist eludest, millest ta kõneleb, on tema perekonna omad. Teised mitte. Vahetu ümbruse „pisikeste” inimeste külge põimib jutustus teisi nimesid, teisi kujusid, mis on kultuuriliselt tähendusrikkamad. Rohkete kirjandus- ja kunstiviidete seas, millest raamat kubiseb, torkavad silma Rimbaud’ ja Faulkneri nimi. Ning autori hilisemasse loomingusse sugenevad elulookäsitlus „Rimbaud noorem” (
Rimbaud le fils, 1991) ning mitmed viited Faulknerile „Kolmes autoris” (
Trois auteurs, 1997) ja „Kuninga kehas” (
Corps du roi, 2002). Nähtus, mis siin väljendub, on hästi tuntud: see on seesama, mis pani Victor Hugo ütlema, et ta tahab olla „kas Chateaubriand või üldse mitte midagi”, ning mis tal sealt edasi võimaldas tõepoolest saada Victor Hugoks. Kirjanik mõistab, et tahab uurida kuju, kes temas elab ja teda elustab, ning nõnda hakkab ta viljelema seda, mida mina nimetan biograafiliseks fiktsiooniks." Viart nendib, et „Pisikestest eludest” alates on see kirjandusvorm õitsele löönud ning Gérard Macé, „Eelmiste elude” (
Vies antérieures, 1991) autor, on tema edu teine suur alusepanija.
