Eluloolist

Raamatust:
"Soomepoiste elulood.
Soome sõjaväes II maailmasõja aastatel teeninud eestlased ja Eesti vabatahtlikud".
Grenader, 2015.
koost. Peep Pillak, Heini Vilbiks.

Stefan Klein "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"

Stefan Klein
"Da Vinci pärand
ehk
Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Kirjastus Varrak, 2015.

Ootasin Stefan Kleini "Da Vinci pärandi" ( "Da Vincis Vermächtnis oder Wie Leonardo die Welt neu erfand", 2008) eesti keeles ilmumist suure huviga. Põhjusi selleks oli mitu. Esiteks meeldib mulle väga Leonardo da Vinci kunstilooming, millest üht-teist ka originaalis näinud olen. Teiseks on mul head mälestused tema arvatava kodumaja külastamisest Anchianos ja tema tehnikaloomingu muuseumist Vincis.* Kolmandaks on eluluguderaamatutest üks mu lemmik olnud Tšehhi kirjaniku František Jíleki "Mees Vincist", mahukas raamat, millele Stefan Kleini teosest täiendust lootsin.**  Neljandaks, viiendaks, kuuendaks...

... aga Leonardo da Vinci puhul on vist küll nii, et ei peagi põhjendama, miks tema vastu huvi tuntakse, sest selle huvi ülim põhjus näikse olevat, et ta ise kõige vastu huvi tundis, elunähtusi nii laiaulatuslikult uuris ja põhjendas, jõudes oma loominguga igal alal, oma seletuste ja kavanditega kaugele üle oma ajastu piiride. Ühed on teda nimetanud universaalgeeniuseks, teised tehnoloogiaprohvetiks. Just tema vaimu liikumist ongi Stefan Klein oma raamatus uurinud ja püüdnud lahti mõtestada.

Sissejuhatuses reisib aadlimees Francesco Melzi oma perekonnamõisa, nähes vaeva sinna salapärase kasti viimisega. Selles on 10 000 lehel tema õpetaja Leonardo pärand. "Harva on mõni inimene oma vaimu liikumist nii täielikult dokumenteerinud," kirjutab Klein. Aga neis ülestähendustes oli ka "ühe üksildase mehe sisekõnet, tema hirmu, et ta ei vasta omaenda nõudmistele, ja tema teadmist kuulsuse hinnast."

Suur osa Melzile jäänud pärandist on nüüdseks kadunud, mõnda küll jälle leitud, palju rännanud kõikvõimalikesse hoiu- ja uurimiskohtadesse, aga Leonardole on aegade jooksul lisandunud jumalikkuse aurat, kuigi teda ka vastuoluliseks ja ekstravagantseks peetakse. Klein on oma raamatus püüdnud "järgneda Leonardo mõtetele", lisades oma panuse Vincist pärit mehe eluloo rohketele käsitlustele.

Leonardo da Vinci kunstiloomingust on Klein oma teoses kirjutanud üsna palju, kontsentreeritumalt mõjub esimene peatükk "Pilk", mis on pühendatud moodsa aja palverännule Louvre'i "Mona Lisa" juurde. Arutlus sellest, miks portree on nii ligitõmbav, omamoodi ikoon, mille puhul ikka veel kaheldakse, kelle nägu on kujutatud. Võib-olla mõnda kaunist ja ehk lapseootel naist, aga võib-olla peitis Leonardo pilti iseenese, võib-olla väljendas oma sügavaid teadmisi miimika saladustest, tajumise täpsusest, valguse mõjudest...

Klein püstitab juba selles esimeses peatükis palju küsimusi, mis lugejat otsekui tormitsev veevoog edasi kannavad. Samamoodi nagu Leonardo, kes, kui "oli kord juba hakanud küsimusi esitama, ei suutnud enam lõpetada."

Võtame näiteks vee, mille olemust käsitleb teine peatükk. "Mitte "Mona Lisa" või "Püha õhtusöömaaeg" ei näita Leonardo isiksuse kogu ampluaad ja tema ainulaadset mõtteviisi - seda näitab hoopis see, kuidas ta uuris vett, kuidas ta seda kujutas ning kirjeldas."

Milano lüüs on arvatavasti selle suure meistri ainus leiutis, mis on jäänud püsima meie ajani välja. Milanole lubas Leonardo palju anda ja Klein tõdebki, et lisaks visandite, projektide ja vaatluste ülestähendamisele ja elluviimisele sai Leonardost Milanos ka kirjanik. Ainuüksi vee liikumist kirjeldades kasutas ta 67 mõistet.

Läbi kogu raamatu kirjeldab Klein, kuidas Leonardo talle omase täpsuse ja püsivusega jõudis ühe või teise pisiasja märkamisest suurte avastusteni. Seda loometeed on minu meelest raamatus eriti huvitav jälgida, niisama nagu Kleini rännuteid Milanos ja mujal leiduvate Leonardoga seotud mälestiste ja mälestuste juurde.

Võib ju vaielda, kas Leonardo suhted ülikutega olid just sellised, nagu "Da Vinci pärand" neid kirjeldab, aga see intriigideküllane ajalooline taust on põnev.

Aimu saab sellest, kuidas tollased teadmised on kujunenud tänapäeva teadusharudeks ja kuidas nii mõnelgi juhul on nüüdisteadlased hämmeldunud, kui palju ja põhjalikult Leonardo neist ette jõudis.

Huvitavalt on Klein avanud Leonardo kui vägivalla eitaja poolsunduslikku-poolvabatahtlikku panust sõdadesse: relvade loomine, probleemide püstitamine, aga ka tema arusaamad teadlase vastutusest ning sellest, et "sõda teeb inimesest elaja" (ptk "Sõda").

Leonardost kirjutatud raamat ei oleks mõeldav ilma peatükita "Unistus lendamisest" - soovist anda võimalus "inimesel järele aimata linnulennu võrreldamatut elegantsi", millele suur mõtleja ja tegutseja palju aega pühendas. Klein püüab avada ka Leonardo panust insenerikunsti viijana teaduse alusele, olgu siis tegu robotitega, mis lausa tänapäevaselt mõjuvad, automatiseerimisega, tehnika anatoomiaatlasega, inseneri moodsa mõtte arendamisega või tehnilise joonestamisega. Raamatu autor on kohtunud ja vestelnud paljude Leonardo da Vinci pärandi uurijatega; näiteks kirjutab ta põhjalikult Carlo Pedretti pühendumisest suure meistri ja tema käsikirjade mõistmisele ning insener Mark Rosheimi tööst Leonardo loodud mehaanilise lõvi ja arvuti taasloomisel.

Aga tehnikamaailm oli Leonardo jaoks alati seotud inimesega, tema hinge ja kehaga. Kuigi lahkamisi peeti tollal eksimuseks kogu Jumala loomingu vastu, oli Leonardo sedavõrd uudishimulik ja veendunud, et paremini maalimiseks tuleb tunda anatoomiat, et ei peljanud surnukehade uurimist Roomas ja hiljem sealt väljasaadetuna ligi kümme aastat Santa Maria Nuova surnukambrites. Klein viib lugeja sinna, kus Leonardo uuris üht laipa teise järel, sest "tema eesmärgiks oli mõista igat üksikut mehhanismi kehas". Nii süvenes ta südame sisevaate, suguakti, looteasendi ja paljude teiste kehalise eluga seotud tõikade uurimisse, soovides seejuures - ja seda enam, mida vanemaks ta sai - mõista hinge olemust.

Lõpetuseks püüab Klein vastata omaenda küsimusele, kui tõenäoline on Leonardo taolise andekuse ilmnemine tänapäeva ühiskonnas, ja nendib, et Leonardo näitas "milleks inimene on võimeline, kui teeb end vabaks oma maailma sundidest ja näilistest veendumustest."

Klein on valinud tänapäeva mõistes superhuvitava teema ehk ülihuvitava isiksuse tegevuse ja loomingu avamise. Kuigi põneva elukäigu ja loodu eest tuleb kõigepealt tänada Leonardo da Vincit ennast, on kirjanik teinud head tööd. Seejuures on lugejal ruumi nii kaasamõtlemiseks kui ka vaidlemiseks. Samuti ei leidnud  ma tõlke kallal norimise põhjust, sest Krista Räni jaoks on see raamat  juba väga mitmes Kleini teose tõlge ja näha on, et ta autori stiili ja sõnavara hästi tunneb; küllap on oma panuse andnud ka toimetaja Terje Kuusik.

Lugejal soovitan tingimata lugeda ka lisasid. "Ajaskaala" ja "Märkused" on põhjalikud.

Aga tõrvatilga meepotis leidsin siiski. Silma hakkas see juba raamatu tekstis, kui paaris kohas oli viidatud värvitahvli piltidele, aga neid polnud. Raamatu lõpus aga on lisaks illustratsioonide loetelule ka värvitahvlite nimistu. Küsisin kirjastusest, kas värvitahvlite puudumine on üksikeksemplari või kogu tiraaži viga ja sain vastuse, mis võiks ehk ka teisi lugejaid huvitada, sest värvitahvlid on puudu kogu tiraažilt:

"Pilditahvlid pidid kindlasti sees olema, aga ... jäid need kahjuks kuhugi kirjastuse ja trükikoja vahelisse õhku pidama. Ja sellest on tõesti kahju, sest need on raamatu seisukohalt olulised pildid. Otsustasime selle asja lahendada  valmistades ette värvitahvlite vihiku, mis järgmisel nädalal trükitud saab ning siis raamatute vahele pannakse."

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Stefan Kleini raamatute kohta vt sellest blogist ka: "Loomise päevikud. Suurest paugust kloonitud inimeseni".

Märkused:
* Pärast 2004. a tehtud reisi Itaaliasse (Toscana, Umbria) kirjutasin nende kohta: "Surematu leiduri kodus Anchianos külastasime Leonardo da Vinci arvatavat kodumaja oliiviväljade vahel, seejärel käisime Vincis tema tehnikaloomingu muuseumis. Seal tundus, et ta on leiutanud kõike, mida on üldse olnud võimalik leiutada: veesuusad, tuukrimask, jalgratas, kirikukupli ehitamise vahendid, lennuaparaat, tank, oliivipress, muud kodumasinad jne. Olnud teine lapsena püsimatu ja ilmselt oli pea kõiksuguseid mõtteid täis. Kujutlust, et Leonardo on kunagi Vinci tänavatel käinud, ei tekkinud. Pigem võib kujutleda, kuidas andunud fännid tema jooniste põhjal on ehitanud makette ja mudeleid, kusjuures Leonardo oli vasakukäeline ja tema märkmeid tuleb lugeda peegelkirjas, mudelid on aga ehitatud teistpidi, nagu paremakäeliste jaoks." (Linda Järve reisikirjast "Iga kant on imeline". Elukiri nr 1, 2005.)

** Jílek, František. "Mees Vincist"[Leonardo da Vinci elust]. Kirjastus Kunst, 1988, tlk Leo Metsar.

29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

Täna keskööl lõppenud 29. Pärnu  filmifestivali peateemat "Kooselu" käsitlevatest filmidest näitas ETV nädala jooksul kuut filmi, millest televaatajad said parima valida Eesti Rahva Auhinnale. Seda blogipostitust olen kirjutanud terve selle nädala jooksul, pannes enam-vähem kohe pärast vaatamist kirja oma muljed.

1. "Alati koos" ("Stale spolu", Tšehhi 2014).
Film perekonnast, kes elab suvel Lõuna-Böömimaa mägistes metsades, talvitab aga ühe Andaluusia silla all Hispaanias. Pereisa on kasvanud habemesse, temas on midagi Tarzanist. Filmi alguses püüab ta sotsiaalametnikele selgeks teha, et kuigi ta saab 5040 kr lastetoetust, elavad ta lapsed allpool vaesuspiiri. Filmitutvustuse põhjal on see moodne kooselu väljaspool peavoolu raame ja nautides liikumisvabadust Euroliidus.

Režissöör Eva Tomanová prognoosis filmieelses teleintervjuus, et selles näiliselt idüllilises elus võib muudatusi tulla, kui mõni lastest otsustab metsaelust loobuda ja perest lahkub. Esimesel katsel jätsin filmi vaatamise ruttu katki, hiljem vaatasin siiski lõpuni. Kahju hakkas suure pere emast, kes ütleb, et tahtis pärast kolmandat last mehe juurest ära minna, kuid ei saanud lapsi jätta. Mees on otsustanud, et tema töö on olla elukutseline isa, kelle õpetuses lastele on olulisel kohal tõdemus, et kõige hullem on lollidega kohtuda, seepärast õppigu lapsed kõike, mida vanematel on nendele õpetada, sest vanemad on nende autorid.

Väikesed tarzanid on erakordselt head puu-otsa-ronijad, ka muusika ja tants meeldib neile, kuid samas näikse neil olevat raskust eneseväljendusoskusega kõne kaudu. Isa sõna kuulavad kõik lapsed justkui vastuvaidlemata, kuid suuremates on märgata ka mõningat vastuhakuvärelust.

Talveks jääb metsakodu hoidjaks vanim tütar Dorotka. Arutleb, et oleks ju võinud õppida, aga et ka tema valik on lapsed ja perekond. Kui pere Hispaaniast tagasi jõuab, on Dorotkale juba sündinud pisitilluke Viktorka. Kas ka temast saab samasugune looduslaps?

2. "Igavesti õnnelik" ("Happily Ever After", Hollandi/Horvaatia 2014).
Filmi tutvustanud Mark Soosaar nimetas seda küll "Õnnelik hiljemgi", mis ehk on täpsem tõlkevaste, veel parem oleks teadmine, et "Happily Ever After" on inglise muinasjuttude lõpus kasutatav n-ö stampväljend, mis tähendab: "... ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad õnnelikult elu lõpuni".

Režissöör Tatjana Božić ütles, et ta ei valetanud midagi, aga filmis pole ka kogu tõde. Soosaare küsimusele, mis on kõige tähtsam, et hoida armastust, vastas Tatjana, et ei ole ekspert, aga usub lugupidamisse. Nende viie armastuslooga, mida ta filmis kirjeldab, läks, nagu läks ja nüüd on ta nende meestega sõber. Mehi on viis.

Kõige romantilisem oli Tatjana jaoks neli aastat kestnud suhe Paveliga Moskvas, kus nad mõlemad perestroika-ajal ajakirjandust õppisid. Aastaid hiljem Tatjanaga filmi jaoks kohtudes tunnistas mees, et tal olnud nende suhte kestel kogu aeg hirm, et midagi ei tule välja, sest peab välja tulema. Ka oli ta naisesse hullupööra armunud ja tahtnuks temaga last, keda aga naine ei tahtnud.

Film oli eelmisest paeluvam, algusosa oli hea pingega tehtud. Hiljem muutus Tatjana ohjeldamatus ja liigne enesepaljastus tüütavaks. Sellist laadi filmid mulle ei meeldi (sama kehtib muuseas ka taoliste blogide kohta).

Lisaks Pavelile otsis Tatjana palju aastaid hiljem üles Franki Hamburgis, Jacobi Londonis, Vjerani Zagrebis ja on vahelduvates meeleoludes suhtes hollandlase Rogieriga, kellega tal on väike poeg.

Filmi pinget hajutab ja kõige igavam on sõbratar-suhteekspert, kes jagab oma teadmisi armastusest, rõhutades, et suhtes on olulisim, kes kellega manipuleerib.  Üldse on film kaootiline, tekitades aeg-ajalt tunde, et liiga paljust püütakse rääkida: lapsepõlve- ja emaduseteema, vajadus olla küllalt lõimunud, et saada armastatuks, pidev ohvriks olemine jne.

Väga ebameeldiv, isegi jube oli vaadata, kuidas naine (toosama Tatjana) annab lapsele tissi ja samal ajal muudkui tänitab ja nääkleb mehega. Ime siis, et laps palju karjub ja Rogieri töötada ei lase.

Kuidagi üleliigseina tundusid mulle filmis näidatud naistenäod, kuigi võib mõista autori püüet oma lugu nende nägude näitamise kaudu justkui üldistada, isiklikust laiapõhjalisemaks muuta.

Vahemärkus: Sattusin ühest blogist lugema, et pärast kahe esimese filmi nägemist telekas on vaatajas tekkinud rusuv tunne, mis ei lähe ka järgmisel päeval üle. Filmid on küll mõtlemapanevad, kuid tahaks midagi helget. Nii ongi.

3. "Kooselu" ("Razem", Poola 2014, Maciej Adamek).
Filmitutvustuses on öeldud: "Kui eakas inimene jääb üksi ning ta ei leia uut elukaaslast inimeste hulgast, siis miks mitte veeta ülejäänud elupäevad mõne loomaga? Tema võib ju olla isegi suurem sõber ja tugi kui meie oma sookaaslane." Aga need laused ja filmieelne intervjuu autoriga olid lahjad. Seegi film pole helge, kuigi on südamlikum kui eelmised.

Naine viie kassiga käib lisaks veel turu juures elavaid kasse toitmas; vana mees vana koeraga, kellel on samad haigused mis peremehelgi; noorem matusekultuuri uuriv naine kahe kassiga. Igapäevased tegevused: jalutamine, söömine, puhastamine, magamine, koristamine - kõik ikka nii, et neljajalgsetel sõpradel mugav oleks. Ja arvamused: vahel pole mees kaugeltki nii tundlik kui kass; kassi ei pea milleski veenma, lapsed oleksid liiga suur vastutus; ma ei võta noort kassi, sest ei tea, kauaks mind on.

Filmist jääb eriti meelde mees koeraga. Ja tema kaudu avaldub ka kõige selgemini mõte nii inimeste kui loomade elu ajalikkusest. Loomakalmistul vuravad tuulerattad...

4. "Videvik" ("Prysmerk", Ukraina 2014, Valentin Vasjanovitš).
Film, millest ma ei oska kirjutada ka järgmisel päeval pärast vaatamist. Mulle meeldis väga sellesse kätketud elutee õhtulisus, kulgemine. Kui filmifestival oleks eluõhtu teemal, siis oleks see film minu jaoks üks esikoha pretendente. Kooselu teema puhul tuleb aga nukrus, et miks lõpevad kõik filmifestivali kooselud surmaga. Nojah, aga eks elu lõppegi surmaga, saati siis kooselu.

Ukraina staniitsa vanainimese, 82-aastase Maria, ja tema pimedaks jäänud poja Oleksandri elu, lehmapidamine, heinavedu, tasapisi toksiv vanainimese puuraiumine, piimaauto ootamine, kanatapmine, kirstutoomine, rahvalaulude laulmine, ka väikese vasika tants joogiämbri ümber ning kiindumus lehma, kellest vahel tüdinetakse, aga kelleta läbi ei saada - kõik see kokku tõi mulle meelde kunagise Rajaca laulu unustatud taludest, oma ammused kauged maasugulased, midagi Eestile omast hingepõlist.

5. "Midagi paremat on tulekul" ("Something Better to Come", Poola/Taani/Vene 2015, Hanna Polak).) Filmieelses intervjuus ütles autor, et film on nähtamatutest, kes surevadki prügimäel, aga ka inimese ilust kõige raskemateski tingimustes, andekusest, sõprusest.

Kõige rohkem näidatakse filmis teismelist Juliat, kes on mõnikord emalt küsinud, miks ma nii ilusana sündisin. Ilu justkui ei sobi Euroopa suurima, Moskva-lähiste prügimäega - svalka - kokku. Sealne elu on karm, aga Julia tõdeb, et kui külas, kus ta emaga elas, ei raatsinud keegi leivapalukestki anda, siis svalkal on inimesed sõbralikumad.

"Kui ma bussis sõidan, siis vaadatakse mind nagu täisid, kirpe, prussakaid. Miks nii, meie oleme ju ka inimesed," küsib üks filmitud prügimäeelanikest. Nende elu on väga karm, ohtlik, räpane, aga nad püüavad selle kõigega toime tulla, olla terved, pidada vastu talvele ja salaviinale.

Nad näevad prügimäelt leitud telekast ja kuulevad raadiost, mis riigis toimub, kuidas näiteks rünnati "Nord-Osti" etendust Moskvas, kuidas esineb Putin, kes ütleb, et mõnikord tuleb isegi temal kraanist roostest vett. Nad arutlevad poliitika üle, nad unistavad oma elu täiesti välja vahetada, prügimäelt ära minna, sest seal pole midagi, mida igatseda.

Vanemad svalkaelanikud on lootuse kaotanud, noortes see veel hingitseb. Kui nad koos viina võtavad - kuidas muidu saaks sooja -, kui nad laulavad, siis väljendub selles nende igatsus.

Mulle meenus seda dokki vaadates kunagine menufilm, Jorge Amado raamatu järgi tehtud "Liivakarjääride kindralid" ("The Sandpit Generals", vene k "Генералы песчаных карьеров") Brasiilia kodututest lastest oma kauni muusika ja nukrate filmikaadritega. 1971. a tehtud USA film oli NLiidus tohutult populaarne. Midagi selle filmi meeleolust on ka Hanna Polaki linateoses, mille lõpulause on Maksim Gorki näidendist "Põhjas": "Kõik, kulla sõber, kõik elavad parema jaoks!"

Hanna Polaki film pani otsima rohkemat teavet selle looja kohta. Ta on Moskva tänavalapsi filminud ka varem ning olnud filmiga "Leningradi (vaksali) lapsed" (2005) Oscari nominent, samuti Emmy nominent.

6."Oodates augustit" ("Waiting for August", Belgia/Rumeenia 2014, Teodora Ana Mihai).
Pärast eelmisena nähtud prügimäelaste filmi jäi lugu Rumeenias kasvavast seitsmest lapsest, kelle ema on neile parema elu loomiseks, st rahateenimiseks tööl Itaalias ja viibib lastega koos ainult augustis, kuidagi visandlikuks. Toredad lapsed, väga tubli ja tore vanim õde, 15-aastane Georgina, kelle õlul on koolis käimise kõrval emamured. Kõnelused emaga telefoni ja arvuti vahendusel. Ja laste pidev soov, et ema koju tuleks.

Eesti Rahva Auhinna sai Hanna Polaki film "Midagi paremat on tulekul", osutudes ülekaalukalt parimaks. Olen selle tulemusega väga nõus.

Illustratsioonid on kaadrid filmidest.

Selle suve vikerkaar

Vikerkaar akna taga. Eile, 10. juuli õhtul kl. 20.30. Ilus oli vaadata, aga moblaga ei saanud seekord head pilti, väga armetuke jäi, kuigi kummus üle terve taeva. Mõned kaadrid siiski klõpsasin, ühe siia.

EDIT 18. okt 2015: Tookord pildistades ei teadnud ma veel, et sel suvel vikerkaart nii harva näen, et see jäigi kogu suve ainsaks.

Täitsa nunnu!

Kui ma kuulen hõiskamist "oh kui nunnu!", siis pean alati hulk aega mõtlema, millest jutt käib või milles tegelikult asi. Sest näib, et minu jaoks tähendab sõna "nunnu" hoopis midagi muud, kui juba mõnda aega enamiku eesti keelt kõnelejate jaoks.

Minu nunnul, võiks öelda, on teiste omaga täpselt vastupidine tähendus. See on pärit lapsepõlvest, mil mäletan, et lastele ei räägitud mitte kaka- või sitahäda tegemisest, vaid nunnuhädast. Lapsed käisid nunnul, tahtsid nunnule, tegid nunnut. Ka selle tulemusel jäänud junn oli nunnu.

Nüüd leidsin guugeldades internetist ainult ühe nunnuhäda, seevastu aga tuhandeid rõõmuhõikeid, kui nunnu miski on. Huvitav, millal täpselt see tähendusvarjund nihkuma hakkas?

Väikese mõra minu teadmisse, et nunnu ikka ja üksnes nunnuhädaga seoses on, lõi küll millalgi, kui juba suurem laps olin, Oskar Lutsu näidend "Kapsapea", mida vist umbes 1954. aastast raadios pidevalt kuuldemängitati. Seal nutsid lapsed, et Pliuhkam viib nende nunnu ära.

Aga väikese armsa asja tähendusega, mida nunnule nüüd juba paarkümmend aastat külge on poogitud, ei haaku minu meelest ka "Kapsapea" nunnu, sest oli see ju suur põrakas peakapsas, mitte mingi väike armas asjake. EKSS väidab küll praegu, et nunnu käivat ka millegi v. kellegi armsalt ümmarguse kohta, ja toob just "Kapsapea" näite: "... käivad [lapsed] teist [= kapsapead] silitamas ja paitamas, ikka et: meie nunnu ja meie nunnu. O. Luts."

Veel on EKSS-i hinnangul nunnu miski, mida lastekeelselt öeldakse heldima panevalt kena ja armsa olendi v. eseme kohta, samuti vaikse, vempudeta inimese kohta.

Eesti etümoloogiasõnastik pakub aga veel tähendusi:
"nunnu : nunnu : nunnut 'kena ja armas olend v ese'; mrd 'väike olend v ese; väike puunõu'
● liivi ņūņa '(tütarlapse) rinnanibu'
soome nunnu 'nisa; lill'; mrd 'lutt'
Aunuse karjala ńuńńu 'peenis'
Lastekeelne läänemeresoome tüvi. Võib olla eri keeltes rööpselt kujunenud. Lähedase läänemeresoome tüve vasted on lüüdi ńüńü 'peenis' ja vepsa ńüńa 'poisi peenis'."

Nii et, mida siis ikka tegelikult mõeldakse, kui jutuajamistes või lehepealkirjades vaimustunult (ja lapsekeelselt või kohati infantiilselt)  kilgatakse jälle kord nunnut taga?

Illustratsiooniks panen siia kunagi väga populaarse Taani karikaturisti Herluf Bidstrupi (1912-1988) pildisarja "Meistriteos" (raamatust "Huumorit ja satiiri", 1963), mis kenasti kokku võtab, mis kellelegi meelest nunnu on.
- - -
EDIT: 15. juuli 2015. Lisan siia detaili oma blogi ühe püsilugeja fotost, mille ta tegi "peaaegu illustratsiooniks", kui talle ühel laadal reklaami nähes meenus see blogipostitus. Aitäh!

Tehnikalainel

Kummalisel kombel olen juuli alguseks suvise lillede ja liblikate laine asemel hoopis tehnikalainele jõudnud. Arenenud tehnika, võiks öelda.

Loen jätkuvalt eelmises postituses nimetatud Michio Kaku raamatut "Tulevikufüüsika : kuidas teadus aastal 2100 kujundab inimsaatust ja meie igapäevast elu" ja olen selles parasjagu ametis peatükiga robotitest. Samal ajal olen juba paar nädalat vaadanud Inglise/Ameerika ulmeseriaali "Humans" (mida küll pealkirjas kirjutatakse HUM∀NS) kõrge teadvusega robotitest. Loetu ja vaadatava sünkroonsusse sattumine on olnud päris huvitav, sest üks nagu täiendaks teist.

"Humans" on väga ilusa peategelannaga seriaal, aga Gemma Chan Anitana pole ainus, keda on hea vaadata. Channel 4 and AMC tänavu juunis televisiooni jõudnud seriaali stsenaariumi on kirjutanud Sam Vincent and Jonathan Brackley, väidetavalt Rootsi algupäraga draama "Äkta människor" ("Real Humans", 2012) põhjal. Eesmärgiks on lahata emotsioone, mis on tekkinud inimeste ja masinate, antud juhul siis teadvusega robotite suhtlemisel. Kokku peaks tulema kaheksa osa, praegu olen näinud kolme. (Siinne poster on võetud IMDb veebilehelt.)

Tehnikalainel on aidanud olla ka kodu lähedal umbes poolteist kuud kestnud parkla rajamine, kus on ametis olnud kõikvõimalikke ja kõiksuguses suuruses teetegemise masinaid alates ekskavaatoritest, teerullidest, asfaldipanemisseadmetest kuni samuti kõikvõimalike ja kõiksuguses suuruses vahenditega nende transportimiseks. Suur tehnika väljanäitus on see olnud, justkui oleks tegu mingi suurehitusega,  ja möödakõndijatel on vaatamist olnud küllaga. Eile õhtul pakiti "eksponaadid" kokku ja viidi ära.

Fotod: 2.juuli 2015.