"Intouchables" (2011)

Kui sa oled rikas, aga sul pole tervist ja elujõudu, mis kasu siis sellest on?

Kui sa oled vaene, aga sul on tervis ja elujõud, siis võid saada kõik. Ja kui sul sellele lisaks ka süda õigel kohal on, siis võib seda kõike olla nii palju, et sellega võib rõõmustada tervet maailma.

Küllap ongi kogu maailm juba ammu enne mind ära näinud prantsuse filmi "Intouchables" (2011), mille eestikeelne pealkiri millegipärast mittemidagiütlev "1 + 1" on. Väidetavalt on sellest filmist saanud "... tänaseks ülemaailmne fenomen. 52% küsitletud prantslastest nimetas selle eelmise aasta kultuurisündmuseks number üks ning märtsikuus sai sellest kõigi aegade edukaim mitteingliskeelne linateos terves maailmas. Teine peaosatäitja Omar Sy võitis 24. veebruaril "Prantsuse Oscari" ehk César'i auhinna parima näitleja kategoorias..."

Ja niiöelda ametlik sisukokkuvõte: "... südantsoendav lugu rikkast, halvatud riskiarmastajast (Francois Cluzet), Prantsuse kõrgklassi musternäidisest, kelle maailm pööratakse pea peale, kui ta palkab enda hooldajaks noore, elurõõmsa, mustanahalise, moslemist eksvangi (Omar Sy). Kahe mehe koostööst saab alguse sõprus, mis ületab kõik sotsiaalsed, varalised ja muud barjäärid, mis nende vahel on....Osades Francois Cluzet, Omar Sy, Anne Le Ny, Audrey Fleurot, Clotilde Mollet, Alba Gaļa Bellugi, Cyril Mendy ja Christian Ameri. Stsenaariumi autoriteks ja lavastajateks on Olivier Nakache ning Eric Toledano."

Aga ametlik sisukokkuvõte ei ütle tegelikult midagi. Jah, südamel hakkab soe, aga olulisem on see, et film annab elamiseks jõudu juurde ja lootust ka. Ma olen vaimustunud ja soovitan seda filmi vaadata (ja korduvalt) just praegu, mil pikad pimedad sügisõhtud tulekul ja kaamose saabumist kardetakse. See on linateos kuulsas Colas Breugnoni vaimus: Saame hakkama! Elame veel ... ja üldsegi mitte halvasti!

Päev Peipsi ääres - 3.

Pärast lõunasööki Kivi kõrtsis Alatskivil vaatasime lossi ja siis sõitsime läbi Kolkja ja Kasepää Varnjasse. Kolkjas käisime Peipsimaa külastuskeskuses, kus Aime Küsson meile põhjalikumalt vanausuliste elust rääkis. Vanausuliste muuseumisse Kolkjas me aga sel päeval ei pääsenud, ka jäi liiga vähe aega Varnja koduloo- ja kalurimuuseumi vaatamiseks.

Kõigis külades silmahakkav värvikus oli vihmapäevalgi muljetavaldav, kuigi sügis polnud oma pintslitõmbeid veel kuigi palju teinud. Majad on enamasti korras, majapidamishooned samuti, peenrad iseloomulikult kõrged, lillepeenrad ääristega kaunistatud. Aga oli ka lagunenud maju. Külad pidavat noortest tühjenema, enamasti minnakse välismaale. Ka jääb vanausuliste ajaloo ja kultuuri tundjaid ajapikku vähemaks.

Lõpetuseks panen siia mõned sildid, mis kõik kokku üsnagi hästi iseloomustavad Peipsi-äärset külalislahkust. Kurja koera polnud kuulda ega näha, külastuskeskus kutsub kõiki huvilisi ja AmbulARTooriumi näitustele pääsemiseks piisab, kui helistada Mašale, kes tuleb ja ukse lahti teeb.

Igatahes tekitas kogu see pikk sisukas reisipäev minus kahjutunde, et mul pole võimalik seal kauem olla ja vanausuliste eluoluga süvitsi tutvuda. Praegused muljed jäid siiski põgusateks ja pelgalt välist vaatlevateks. Tahaksin sinnakanti kunagi uuesti minna.

Minu fotod, 8. sept 2012.

Päev Peipsi ääres - 1.
Päev Peipsi ääres - 2.

Päev Peipsi ääres - 2.

See postitus on igavikulise hõnguga. Kes lähenevast hingedeajast ahistust tunneb, ei pruugi neid Peipsi-äärsete surnuaedade ja palvelate fotosid vaadata. Mulle need surnuaiad meeldisid, sest kõik oli väga korras ja lahkunutest lugupidav. Kui palju põnevaid suguvõsade ja üksikisikute saatusi siin peitub. Koguduste liikmed hoolitsevad kalmude eest tõesti hästi.

Ja palvelad on kaunid.

Kõigisse piltidel olevatesse (Kallaste, Kasepää, Varnja) me ei sisenenud, kuid näiteks Varnja vanausuliste kirik, kus meile seletusi jagas lahke Zoja Kutkina, pakkus südamele ja silmadele palju. Zoja seletas meile kombestikku, nagu ka juba varem Rajal Ossip Jotkin, kuni pisiasjadeni välja. Ja laulis vanausuliste omapäraseid heade soovidega palvelaule.

Kallastel nautisime Peipsi ilu.

/Järgneb./
Minu fotod, 8. sept 2012.

Päev Peipsi ääres - 1. 

Päev Peipsi ääres - 1.

Tol varahommikul saatsid varesed mu bussipeatusse, lendasid lausa kodumaja juurest kaasa, justkui oleksid teadnud, et mu päevatee viib läbi ka vareste-nimelisest külast - Varnja nimi öeldakse tulenevat venekeelsest "voronast".

Kell 7 startisime Raereiside seltskonnaga Estonia teatri juurest. Eesmärgiks olid Peipsiääre linnad ja külad koos vanausuliste kultuuriga ja põikega Alatskivi lossi ning Juhan Liivi hauale. Viimastest olen blogis juba kirjutanud. Reisijutte rääkis ajakirjanikust rännumees Toomas Jüriado, mu ammune sõber juba ülikooliaastatest, kes Peipsiääre vanausuliste juurde on huvilisi juhtinud ligi 60 korda.

Kolmveerand kümme olime Mustvees, teel sai ära nähtud ka vikerkaarehakatis vihmapilvede vahel. Mustvees oli meie peatus üürike. Vaatasin vaid bussijaama juures sibula- ja küüslauguvanikutega kaubitsejaid, hapukurgipurke ja jõhvikaliitreid, aga ostud ja pildid jäid tegemata. Mustvee olevat kohanimena tuntud 1493. aastast, suurema asula moodustasid sinna 18. saj Venemaalt põgenenud vanausulised. Mustvees olevat olnud seitse kirikut, millest praegu alles viis (Nikolai õigeusu - 1864, ainuusuliste Püha Kolmainsuse -1877, luteri - 1880, vanausuliste - 1930 ja Betaania koguduse -2007). Põgusa pilgu heitsime neilegi.

Rajal tegid soovijad esimesed suured sibulaostud. Pildil olev müügikohake sai üsna tühjaks ostetud.

Edasi juhatas koguduse esimees Ossip Jotkin meid vaatama Raja palvelat (1879), 2003. a PHARE rahade toel ennistatud pühakoda. Raja on olnud kuulsa ikoonimaalija Gavriil Frolovi koolkonna tegutsemispaik, siin asub ka  maailmakuulsa ikoonikirjutaja (vene keeles "ikonopisets", nagu ikoonikunstnikud ise end tavatsevad kutsuda) Pimen Sofronovi (1898 - 1973) kodumaja.

Raja palvela oli seestpoolt tõesti kaunis, ikoonide hulgas oli näha ka mulle varasemast postkaartidelt ja kunstiraamatutest tuttavaid süžeearendusi, laes lendasid seeravite mustavad siluetid, küünlad ootasid palvetajaid. Aga palvela sisemusest ei hakka ma siia fotosid panema (kuigi neid palumise peale lubati teha, jäi mul avaldamisluba küsimata).

Rohkesti fotosid tegin sel päeval vanausuliste surnuaedadest, mis on nagu omapärased ristimetsad. See pilt siin on esimesest sel reisil nähtud rahupaigast.
/Järgneb./

Minu fotod, 8. sept 2012.

Ei midagi erilist, üksnes kalendrisügise algus

Täna kl 17.49 saavad suvepilved ametlikult sügispilvedeks, suve lõhnad ja värvid sügise lõhnadeks ja värvideks. Justkui muutuks sest midagi, kui sügise algusele ametlik diplom antakse. Tegelikult jätkub kõik endiselt - see looduse igavene ringkäik, meile armsad neli aastaaega, pilvede ränd, millega mõnikord tahaks kaasa minna, ja kogu see pillerkaar, mis looduse rütmidega kaasneb.

Aga meie, kas me muutume?

Neil piltidel on hilissuve taevast. Suve viimane vikerkaar (ei, muidugi mitte absoluutselt viimane, neid võib veel tänagi näha olla, vaid lihtsalt viimane, mida pildistasin 20. sept kl 16.39) oma lennuka tervitusega lähenevale sügisele ja inimeste maale. Ja täiesti tavalised pilved...

Minu fotod: sept, 2012.

"Fatima käsi"

Ildefonso Falconesi teise ajaloolise seiklusromaani "Fatima käsi" ("La mano de Fátima", 2009; ingl k "The Hand of Fatima", 2010) kohta käib peaaegu kõik, mida ütlesin juba tema esimese raamatu "Mere katedraal" ("La catedral del mar", 2006; ingl k "Cathedral of the Sea", 2009) kohta.

Kui peaksin tegema valiku uue eestikeelse seiklusjuttude sarja väljaandmiseks, siis vääriksid need mõlemad teosed kindlasti selles oma kohta. Laiaulatuslikud ajaloolised panoraamid vaheldumas väga intiimsete armastusstseenidega, võitluste karmus ja armastuse kirg, julmad vastasseisud ja tegusa koostöö võimalused - kõike seda on neis raamatutes küllaga.

"Fatima kätt" võiksid lugeda eeskätt need, keda huvitab islami ja kristluse ajalooline võitlus, see, kuidas maurid ja kristlased Hispaanias lakkamatutes vastuoludes üksteist hävitasid, kuidas ühe verevalamise lõpp andis vaid väheseks hingetõmbeaega, et siis veel koletumaks kokkupõrkeks üle minna. Põhitegevus kulgeb aastatel 1568 - 1612.

Tänapäevasele islamikäsitlusele annab Falcones "Fatima käega" huvitavat lisa. Kirjaniku enda sõnul on Hispaania maurikogukonna ajalugu alates Granada vallutamisest katoliiklike valitsejate poolt kuni islamiusuliste lõpliku väljakihutamiseni üks paljudest ksenofoobia episoodidest Hispaania ajaloos. Erilisel kohal on teoses mauride laste kui oma rahva tragöödia süütute ohvrite saatus.

Ligi 1000 lehekülge põnevat lugemist annab palju toitu kujutlusvõimele: Hispaania avarused ja mäed, suured mauride asulad – eriti Guadalquiviri jõe orus, Valencia rannikuplatool ja Granada mägisel alal, huvitava vaimse pärandi ja arhitektuuriga linnad (eriti Córdoba), aga ikka ja ja jälle kõigepealt inimesed.

Peategelane Hernando, kelles voolab nii araablanna Aisha kui ka toda vägistanud kristlasest preestri veri, jõuab selle ajaga noorukist täismeheks saada, oma päritolu ja ajalooarengute pärast väga suuri raskusi üle elada, kaunist Fatimat kirglikult armastada ja temaga ning kristlanna Rafaelaga hulga lapsi sigitada, kuid olulisem on tema vaadete ja tõekspidamiste areng. Hernando seiklused vahelduvad kirjeldustega valikutest islamiusu ja kristluse vahel, mida ta püüab ühte põimida, et saavutada saavutamatut: usu ja võimu nimel vaenutsejate üksmeelt ja mõistmist.

Sina ei ole taevas, sina oled Murumäe mõisas

Alatskivi lossi juures olin ma küll varem käinud, aga sees mitte. Esimest korda nägin lossi siis, kui meile viiendas või kuuendas klassis Lõuna-Eesti ekskursioon korraldati. Kolm Tallinna laste jaoks põnevat päeva... Valkjashall loss on sestsaati kusagil mu vaimusilmas terendanud.

Kõige rohkem seostub loss minu mõtetes Juhan Liiviga. Kuigi mul puudub igasugune teadmine, kui palju kirjanik selles hoones üldse käinud on, võib tema "Varjus" kirjeldatud Murumäe mõisas ära tunda Alatskivi mõisa:

"Pikad ridaspuude read. Kohavad vahtrad kahel pool laia õige tee ääres. /- - -/ Loss või lossi moodi uue aja ehitus oma tornikestega, lipukestega, akende ridadega, palkonitega. See on mõis. Ilus Murumäe mõis. /- - -/ Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimise päeva pidule naabermõisadest on tulnud."

Alatskivi lossi kodulehelt: 16. sajandi keskel rajatud Alatskivi mõisat on ürikutes esimest korda nimetatud (Hof Alleskiue) 1601. aastal. Varaseim teadaolev mõisahärra oli Johann Wrangeli, /.../ viimasteks omanikeks on olnud Stackelbergid ja Nolckenid. Luunja parun Arved von Nolcken laskis aastail 1880-1885 siia toretseva, kõrgete viilude, nurgatornide ja ärklitega uusgooti stiilis peahoone ehitada. Eeskuju olevat ta võtnud Inglise kuninganna Victoria Šotimaal olevast residentsist - Balmorali lossist. 1921. aastal mõis riigistati.

Praegu käib korda tehtud kaunis lossis vilkalt ekskursioone ja üksikhuvilisi. See tekitab tunde, et mõnes ruumis tahaks kauem olla, vaadata, mõtelda, aga juba on uus grupp tulemas. Suhteliselt kiirel ringkäigul jõudsin siiski mõned pildid klõpsata. Need viimased siin on mõisateenijate toast.

Minu fotod, 8. sept 2012. a.

Kindle'i kasutegurist, rahast ja kahest blogijast

Hulk pilte ja mõned jututeemad ootavad blogissepanekut. Kui ma Kindle'i ja Angry Birdsi küljest lahti saan, siis varsti need siia jõuavad.

Kindle'iga on nii, et sedakaudu olen juba kolmveerand aastat palju huvitavat lugemist leidnud. Kui eestikeelseid (tasuta või odav)raamatuid on e-raamatute hulgas vähe, siis muu maailma mitmekesist lugemisvara vähemasti levinumates keeltes on nii palju, et mõnikord on raske otsustada, mida võtta, mida jätta.

Igatahes on mu Kindle end selle aja jooksul tasa teeninud, sest paberraamatutena poleks ma kõike loetut kinni maksta jõudnud. Seda enam, et mõni tööandja näib arvavat, et kui ta lepingu järgi oleks pidanud ammu tehtud töö eest näiteks juunis või juulis maksma, siis võib sellega vähemalt septembrisse viivitada. Vabakutselise mured - millegipärast peavad mõned tööandjad üsna loomulikuks, et töötegija oma lepingujärgset tasu kuude kaupa lunima peab.

Angry Birds vist pikemat tutvustust ei vaja, lõdvestuseks üpris hea teine.

Aga kuni järg jälle tõsisema kirjutamiseni jõuab, mis võib juhtuda juba homme, aga ka nädalate pärast, seniks panen siia mõned pildikesed Peipsiäärelt.

Esmalt muidugi selle postituse avapilt: sibulad oma tuntud headuses. Sel päeval maksid need 50 senti kilo.

Teine fotogi ei vaja pikka selgitust, sest "sügisetuul / raputab puul,/ küürutab kõveral kõrrel / kui sandike" - reisipäeva ainsa ja väga tugeva vihmasagara saime kaela Juhan Liivi kalmul.

Kolmandal fotol on lihtsalt südamlikud tervitused südamekestena (või hoopiski sibulakestena).

Uute blogikohtumisteni!

Peaaegu oleksin unustanud, et ka kahe toreda blogipidajaga sel Peipsiveere päeval kohtusin. Kogu reisipäeva juhtis ajakirjanik ja üldse väga mitmekülgsete teadmistega Toomas Jüriado, kes juba oma blogipäevikus Kolmenimemees ka sellest reisist natuke kirjutanud on.

Üks kena inimene tegi hoolega pilte ja kirjutas nähtu ja kuuldu kohta märkmeid. Küsisin temalt, kelle jaoks, ja ta vastas, et blogi jaoks. Tuli välja, et olen tema blogi püsilugeja - Maarit Maria kirjutab huvitavalt Eestimaa mõisatest, kirikutest, linnustest ja muust põnevast blogis Estonian Manor Houses.

Vikerkaared, vihma tütred...

Veel lisa selle blogi vikerkaartele, vihma ja päikese lastele, kaarduvatele sildadele, mis meie mõttelendu kannavad ja päevi kaunistavad. Laupäev. 8. september pakkus vihmahoogude vahele palju vikerkaari.

Siinse esimese foto tegin hommikul kl 8.53 bussiaknast Peipsiveere poole vurades, vist oli see kusagil Rakvere kandis. Vikerkaarevärvid saatsid meid kaua.

Teine foto on tehtud kl 18.27 Mustamäel, kus taevas kummus taas kaks kõrget kaart, üks selge, teine vaevunähtav.

Fotojaht: Silte ja tekste Pääsküla jaamast

Need fotod ei sobi ehk seekordse fotojahi "Veidrad märgid - sildid" teemasse päris täpselt, sest ühtki omaette võetuna veidrat silti või märki neil justkui pole. Kuid kõigi nende kooslus on üpris veider, moodustades koos juurdekuuluvaga omamoodi rütme ja kujundeid. Mõjudes ühtaegu vajaliku ja ülepaisutatuna. Tähistades vana ja lagunenu lahkumist ning uue tulekut.

Aga vaadake ise (soovitavalt pildile klõpsates, et teksti ka lugeda näeks). Töötander on reisiplatvormide üleviimine eurokõrgusele, koht Pääsküla jaam.

Minu fotod, 4. sept 2012.

Teiste fotojahiliste veidrad märgid ja sildid.