Taas mõned ääremärkused Anatoli Tšernjajevi päevikule "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008). Siit ei maksa otsida mingit põhjalikku ülevaadet raamatust, kirjutan lihtsalt enese jaoks mõnest sellisest kohast, mis mulle toda aega meenutas või minu kogemustega tollase elu mitmepalgelisusest haakub, ning sedamööda, kuidas lugemine edeneb.
Jah, ma tean, et see blogipostituseks liiga pikk on ja et nii tuleb siia raamatu 20 aasta põhjal ligi kümme postitust, aga las olla ja tulla nii nagu kujuneb.
* * *
24. septembril 1975 kirjutab AT, et Egiptuse president Anvar Sadat,
"kes praegu haugub meie peale iga päev, teatas hiljuti oma intervjuus: "Nõukogude liidritega on võimatu asju ajada, nad puhkavad kolm kuud Krimmis ja pärast puhkavad veel poolteist kuud oma puhkusest." Ameerika Hääl, BBC jt kandsid need sõnad maailma laiali ja need levivad ka meie suurel, mõõtmatul maal. Häda on selles, et tal on õigus." Suurriigi poliitikat tuleb juhtida süstemaatiliselt ja igapäevaselt, kuid Brežnev ei juhi juba üle aasta. Ta on säästval reziimil nii info kui ka tegevuse osas. Aga kõik põhiline, põhimõtteline ja poliitiline riigi igapäevaelus on tema juhtida, seega juhita.
Oktoobris 1975 on selles pikas päevikus esimest korda juttu SEOSES EESTIGA. (Lätist on kirjutatud tunduvalt rohkem, sest AT osales Läti NSV nn vabastamises fašistidest Suure Isamaasõja ajal.) AT kirjutab, et oli koos loomerahvaga Uspenkal, kus joodi palju ja oli tore. Tema sõber ja sugulane David Samoilov (Eestis väga hästi tuntud Moskva kirjanik, keda AT oma päevikutes Dezkaks kutsub) luges oma luulet ja kurtis talle, et tahab Pärnus maja osta, aga talle ei müüda seda, kuna ta ei taha loobuda oma Moskva korterist.
"Täna helistasin sel põhjusel Vaino Väljasele (EKP KK sekretärile), kellega tutvusime möödunud aastal Soomes. Ta lubas teha "erandi reeglitest"."
Muide, David Samoilovi kohta on Jaan Kross kirjutanud nii:
"Aga David on jäänud minu jaoks inimeseks, kelle olemasolu kinnitab ta sõprade usku hea ning targa maailma olemasollu." Nii et see, et ta reeglitevastaselt Pärnus maja sai, ilmselt ei olnudki halb.
16. oktoobril 1975, AT:
"Kaua võib nii jätkuda? Mina ju tean ainult sellest, mis on seotud rahvusvaheliste asjadega ja enamasti nendega, millest praktiliselt midagi ei olene. On veel siseasjad, mis on igapäevaselt seotud rahva eluga. Kuid riigi juhtkond on faktiliselt halvatud. keegi ei saa tegutseda ja midagi olemuslikku ette võtta ning otsustada, sest on olemas vaieldamatu liider, kelle käes on kogu võim. Kuid need käed on juba jõuetud."
Mõned päevad hiljem nendib AT, et igal pool, isegi tänaval valitseb millegi ootus. Räägitakse avalikult valitsuse nõtrusest. Tõepoolest ei ole kogu inimkonna ajaloo kestel veel üheski tsiviliseeritud riigis olnud nii eakaid valitsustegelasi.
Speechwriter'itest - huvitav on, et juba noil aastatel riigi ladvikus seda terminit kasutati. Need on tegelikud poliitikakujundajad, põhiliselt NLKP KK välisosakonnast, aga ka kirjanikud ja ajakirjanikud. AT kurdab, et käies rahvusvahelistel üritustel, kus nende (ka tema) tehtud kõnesid ette kantakse, on tal tunne, et teeb suurt poliitikat, samas kui igapäevasuhtluses KK juhtidega taandatakse ta pelgalt väikeseks kõnekirjutajaks.
Samas on N.Liit osutunud kaotajaks ka seoses rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumisega, mida peetakse neil aastatel põhiliselt üheks välispoliitika tööriistaks (kusjuures rohkemaks polegi seda vaja), kuid mis suures osas tegelikkuses enam sellekski ei kõlba. Palju on juttu eurokommunismi tendentsidest, sellest, kuidas itaallased ja prantslased tahavad minna teist teed mööda, sellest, kuidas vaieldakse nõukogude põhiprintsiipide nagu "proletariaadi diktatuur" ja "proletaarne internatsionalism" üle.
AT ei tee saladust Brežnevi vanaduse ja halva tervisega seonduvast juhtimissuutmatusest, tema labasustest kohtumistel alluvatega ja suhetes naistega. Näiteks 1976. a alguses kirjutab AT põhjalikult Brežnevi suhtumisest kaastöötajatesse (Suslov, Kossõgin, Ponomarjov jpt), tema lemmikutest ja talle vastumeelsetest.
Minu arvates avaneb Brežnevi olemus AT vahetult sündmuste toimumise ajal ja järel tehtud ülestähenduste kaudu huvitavamalt, kui hiljuti ilmunud populaarsest
Leonid Mletšini käsitlusest (välja antud ka eesti keeles), kus temast on juttu mitmesuguste allikate kompilatsioonina.
Esmakordselt 1976. a novembris Inglismaal Margaret Thatcherit kohates iseloomustab AT teda sõnadega "
krasavitsa i sterva" (iludus ja lipakas või raisk), mis näitab et NLKP KK töötajad oma väljendustes välismaa ühiskonnategelaste kohta vänged olid.
Hea ütlemine:
"Paljurääkimise ajastul ei ela isegi eredad poliitilised aforismid kauem kui üks ajalehepäev."
Vähemasti poodides kuuleb AT rahva nurinat:
"Panevad oma kujusid püsti, riputavad endale marssalitähtesid, nagu läheksid sõtta, aga õgida pole midagi. On viinud riigi nii kaugele, et talupojad seisavad linnakauplustes järjekorras rohelise sibula järel." Palju tähelepanu pöörab ta oma päevikus ka juudiküsimusele ja teisitimõtlejatele.
(Järgneb.)
Vaata ka:
Kahe ajastu päevik.
Kaugete aastate konspektist -1. (1972-1974)
