Tervitused

Maa ja ilm panid täna välja tervituse homsetele kooliaasta alustajatele, näidates ennast kogu ilus ja hiilguses, kuni üks vihmasagar vikerkaare ära katkestas. Siinsed pildid on ajavahemikust 18.40-18.42. Päris tervet kaart ma ei näinud, muist jäi maja(de) varju ja rahapajapealsed otsad olid ka peidus, aga ilus oli ikkagi.

Nii ilus, et pärast mõnenädalast gripis vindumist lausa elus olemine tagasi hakkas tulema ja siinkohal tervitan kõiki oma blogi(de) lugejaid ja sõpru tänase rahvusvahelise blogide ehk õigupoolest blogijate päeva puhul. Lugemiseni ja kirjutamiseni!

Minu fotod.

Kunstilaks

Kavatsesin esialgu siia panna oma 20 aasta tagusesse päevikusse kirjutatu ehk mida ma tegin 19. - 21. augustil 1991. Aga ümber mõtlesin, kui vaatasin seda mälestusteküllust, mis ajakirjanduses meie taasiseseisvumise aastapäevaga seoses valitseb. Ei tahtnud selle üleüldise oma saba kergitamisega ühineda.

Hoopis eilsest kirjutan. Tore päev oli. Kunstilaks. Käisin koos hea kaaslasega KUMUs, Kadrioru lossi kunstimuuseumis ja Mikkeli majas. Kõik sai põhjalikult üle vaadatud, kui kord juba mindud. Sestsaati, kui kunstimuuseum Kadriorus on, käin seal harvemini, Toompea-aegadel sai seda tehtud väga tihti. Nüüd oli ajendiks, et septembri alguses saavad mõned toredad näitused läbi. Vene avangardist näiteks poleks tahtnud ilma jääda.

Pavel Filonov. "Maslenitsa" (1913-1914.) - palju põnevaid detaile, nagu Filonovi avangardistlikele maalidele üldse omane on.

Riikliku Vene muuseumi kogudest pärineva näituse keskmes on Pavel Filonovi (1882-1941) looming ja käekäik kuni surmani Leningradi blokaadis. Lugu sellest, kuidas silmapaistvalt andekat kunstiloojat püüti suruda sotsrealismi ehk sotsialistliku klassika loojaks, nagu oli seda Isaak Brodski. Filonovit täiendasid Kasimir Malevitši, Vassili Kandinsky, David Burljuki jt maalid. Aga meile meeldis peaaegu et kõige rohkem Svjatoslav Voinovi "Püha õhtusöömaaeg", mis, looduna küll 1918. a, on ka praegu futuristlikult ulmeline ja särav teos.

Svjatoslav Voinov "Püha õhtusöömaaeg" (1918) - maal, mis särab.

KUMUs on praegu palju vaadata, sest näiteks on väga huvitavad flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker, kelle piltides on hästi palju sarkasmi elutegelikkuse ja väljendusviiside suhtes ja armastust oma kodumaa ja kodulinna vastu, mis väljendub igasugustes põnevates pisidetailides.

On, mida uurida. Meie 1970. aastate kunstist on põnev Ludmilla Siimu ja Jüri Palmi näitus "Üksi linnas", mis valmistab noorematele kunstivaatajatele üllatusmomendi: kas tõesti ka nõukogude aastatel sai Eestis maalida nii, nagu tegid seda parimad välismaa kunstnikud.

Rahvusvahelisse meediakunsti näitusse "gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur", suhtusin algul skeptiliselt, aga see osutus päris kaasahaaravaks ja põnevaks.

Muudes muuseumihoonetes nähtust ehk kirjutan mõnel teisel korral.
 
Avangardinäitusel oli pildistamine keelatud. Siinsed reprod on internetist.

Täna Vabaduse väljakul

Sellest sündmusest on täna Vabaduse väljakul kindlasti tehtud sadu, kui mitte tuhandeid pilte alates kõrgkvaliteetsetest profifotodest ja lõpetades uduste seebikapiltidega. Mõned minu omad on siin.

Kell 13.50 . Rahvas koguneb...

Ma ei hakanud kõnelejale lähedale trügima. Kui dalai-laama käis Tallinnas kümme aastat tagasi, siis õnnestus ootamatult teda näha väga lähedalt ja need olid minu jaoks ilusad isiklikud suhtlushetked. Kuulasin tookord teda ka Raekoja platsil. Täna oli Vabaduse väljakul rohkem inimesi, aga sündmuse erilisuse tunne ei läinud siingi kaotsi.

Kell 14.24

"16-aastaselt kaotasin oma vabaduse, 24-aastaselt jäin ilma oma riigist. 50 aastat olen kuulnud halbu uudiseid Tiibetist, ent olen ikka rahuseisundis. Need emotsioonid ei häiri mind sügavalt, sisemiselt." (Dalai-laama tänasest kõnest.)

Kell 14.29

Minu fotod. 17. aug 2011, Tallinn. 

Dalai-laama kodulehekülg.

Lilled iseendale

Igasuguseid nostalgilisi tagasivaateid ja mõttemõlgutusi blogisse pannes olen ühe enesele olulise daatumi hoopiski ära unustanud. Umbes kuu aega tagasi, 12. juulil möödus nelikümmend aastat päevast, mil alustasin tööd kutselise ajakirjanikuna.

Kümme päeva varem olin lõpetanud TRÜ. Esimeseks töökohaks sai "Noorte Hääle" toimetus. Kõik, mida praegusel ajal karjääriks tavatsetakse nimetada, oli alles ees.

Toimetusepraktikatel olin küll varemgi pikalt viibinud ja lehelugusid kirjutanud, aga palka polnud selle töö eest enne saanud. Ajakirjanikutööd tegin 36 aastat ja edasi jätkasin vabakutselisena. Tagasivaatena võin öelda, et see on olnud õnnestunud elukutsevalik.

Need lilled siia panen iseendale. Miks ka mitte.

Minu foto.

Vanad rahvamatkad on meeles tänini

Eile tegelesin mälu ergastava tegevusega. Skännisin arvutisse vanu, 1963. - 1966. aasta trofeesid - rahvamatkade käiseembleeme. Neid on mul alles paarkümmend, kõigiga seotud nostalgilised mälestused. Mõned on kunagi olnud käisele õmmeldud ja veidi kortsus, teised päris niisugused, nagu nende saamisehetkel. Pärit ajast, mil käisin keskkoolis.

Meil oli väga tore tootmisõpetuse õpetaja Aime (kelle perekonnanime kipun aeg-ajalt unustama) - suur matkaentusiast Tallinna Toidukaubastust. Nakatas meid kõiki matkamispisikuga ja nii olime klassikaaslastega peaaegu igal nädalavahetusel matkamas. Käisime vist noil aastatel kõikidel laialdase ulatusega rahvamatkadel. See oli imetore traditsioon! Osalesime ka Eesti ja Balti matkajate kokkutulekutel.

Käiseembleemid olid enamasti ajendatud loodusest või humoorikad, 1965. ja 1966. aastal oli ka poliitilise sisuga käisemärke näiteks Võidupüha või mõne muu tähtpäevaga seoses, aga ega matkasellid suurt neist poliitilistest tähtpäevadest hoolinud. Tähtsam oli matk heas seltskonnas hea tujuga ja rõõmsa meelega ära teha. Tervisele ka kasulik. Rahvamatkajaid võis tollal lugeda tuhandetega.

Toonases Tallinna 10. keskkoolis (Nõmme Gümnaasiumis) köitis matkamine mitte ainult meie klassi. Kooli matkajatel oli ka oma käisemärk. Kui Tartusse ülikooli läksin, jäi matkamine soiku. Meie rõõmus seltskond oli Tallinnasse maha jäänud, uued tegemised tulid peale.

Panen siiagi mõned käiseembleemid. Rohkem saab neid näha minu reiside pudi-padi-blogis.

Juhuste ja vahejuhtumite summa

Aeg lõhub ka mürakaid puid. Minu foto.

Huvitav, mismoodi oleks kulgenud NSVL ajalugu, kui nooremleitnant Viktor Iljini lastud kuulid oleksid Moskva Kremli Borovitski väravate juures 22. jaanuaril 1969 märki tabanud?

Sellest vahejuhtumist, mida kirjeldab Leonid Mletšin oma raamatus "Brežnev", teadsime me toona vähe. See lihtsalt summutati.

Iljin oli oma sugulaselt varastanud miilitsavormi ja relvastunud kahe Makarovi püstoliga. Ta tahtis oma laskudega tabada partei peasekretäri, aga eksis, arvates, et esimesena sõidab kosmonautide auto ja teisena Brežnevi oma. Ta hakkaski tulistama autokolonni teist autot, aga Brežnev oli temast juba mööda sõitnud.

Teises autos sõitsid Valentina Tereškova, Andrian Nikolajev, Aleksei Leonov ja Georgi Beregovoi. Kuueteistkümnest kuulist tabatud "Tšaikas" said haavata kaasassõitnud tšekist ja autojuht, kes järgmisel päeval haiglas suri. Ainult Beregovoi kiire tegutsemine suutis ära hoida kõige halvema. Kosmonaudid pääsesid vigastusteta. Iljin oli 20 aastat sundravil Kaasani ja Leningradi vaimuhaiglas.

Aga kui?

Kui keegi kosmonautidest oleks haavata või koguni surma saanud, oleks maailmale olnud raske selgitada, kuidas sai nii juhtuda. Ju oleks teatavaks tehtud mingi versioon autoavariist, sest päris maha vaikida kogu lugu poleks saadud - kosmonaudid olid maailmakuulsad.

Kui Brežnev oleks atentaadi tõttu hukkunud, oleks ehk Nõukogude Liidu ajalugu teistsugune, kui seda praegu teame. Võib-olla oleks võimupukki saanud mõni temameelsetest kaaslastest, võib-olla keegi hoopis ettearvamatu. Kui palju üldse mõjutab üksikisiku osa ajalugu, selle üle on aegade vältel palju vaieldud. Tõenäoliselt poleks Brežnevist järgmised mehed olnud Andropov, Tšernenko ja Gorbatšov, vaid hoopis teised ja teistsugused riigijuhid.

Kas Nõukogude Liidu lagunemine oleks tulnud kiiremini ja suuremate ajalooliste vapustustega või poleks seda üldse tulnud; kas tugevama positsiooni oleks saanud kõikvõimalikud natsionalistid või suurvene šovinism... Kõikvõimalikele kas-küsimustele vastates võime ainult arvamustega spekuleerida, teadmata, mis oleks olnud, kui...

Niisamuti on tänase päevaga. Me ju tegelikult ei tea, kui palju üks või teine katse ajalugu mõjutada seda  mõjutab ja mis suunas. Me ei oska täna ette näha, milline on erinevate vahejuhtumite mõju: mida näiteks tähendavad meie tulevikule hiljutised lasud Norras  ja mida õpetavad meile Londoni sündmused. Sel kombel on ajalugu lihtsalt juhuste summa, soovitud eesmärkide asemel võib ajaloo käigus saavutada hoopistükkis ettenägematuid ja ebasoovitavaid tulemusi. Muutlik maailm ei pruugi muutuda suunas, mida me temalt eeldame ja loodame.

Mis oleks, kui...?

Mida ma täna selga panen... 3.

Mängime nii, et jälle on õues päike, toaakna alla õuemurule tõstetud mu kollane lastelaud ja meie kahekesi sõbrannaga lapsepõlves tagasi seal oma paberist moedaamidega askeldamas ning mõtlemas, mida neile nende rohkearvulisest rõivistust selga panna. Seekordse osa pealkiri võiks olla:

Minu moeteadlikud nukud

Need kaks pabernukku joonistas mulle umbkaudu 1956. aastal tollal mu Nõmme kodu ülakorrusel elav tädi Liia. Tema oli moekunstnik ja hiljem sai temast kunstiinstituudis tulevaste moekunstnike õpetaja ja väga tuntud moelooja. Ta joonistas palju pilte moeajakirjadele, Siluett alustas ilmumist küll minu mäletamist mööda veidi hiljem ja muutus väga populaarseks, aga ka sellele eelnenud Eesti moeajakirjad olid väga ilusaid rõivaid täis. Tallinna Moemaja oli asjalik asutus.

Heledapäine nukk meeldis mulle rohkem, tumedapäine veidi vähem. Mõlemad kandsid kombineed: blondiin sinist ja brünett punast. Klassikaline värk. Kombineede ja alusseelikute kandmine oli tollal tavaline, mingil perioodil olid alusseelikud ka uhkesti kaharaks tärgeldatud. Kleidipikkus oli veidi allapoole põlve. Mini tuli moodi palju aastaid hiljem.

Nendele noortele daamidele joonistasin kleite suure hoolega, ikka moeajakirjade eeskujul. Nüüd tagasivaataja pilguga meeldib tollane mood mulle, selles on naiselikkust ja elegantsi, oskust varjata seda, mis esmapilgul ei peaks näha olema, ja head maitset olla oma välimuses harmooniline.

Joonistused: Lygia Habicht (1925-2019) ja mina.
Pabernukulood on sellega ammendunud, kuigi nende lugude võimalikke peategelasi ka rohkem säilinud on. Võib-olla ronib mõni neist veel kunagi blogisse, võib-olla mitte. Aga praegu saab samal teemal lugeda ka siit:
Mida ma täna selga panen... 1.
Mida ma täna selga panen... 2.

Päikeseloojang korstnaga

Päeva viimased hetked. Päikeseloojang korstnaga.

Algul tundus, et korsten segab. Aga siis hakkas ta päikesega mängima, pakkus oma mõõtkava vaatemängu järgimiseks. Niisamuti võib elus mõni segav asjaolu anda harjumuspärasele uue dimensiooni. Vaatad ja täheldad varjundeid, mida ehk muidu märganudki poleks.

Suveõhtu sumedus asendus loojangujärgse jahedusega. Oli üks esimesi selle suve jahedaid õhtuid.
Minu fotod, 2. aug 2011.

Tagasivaade juulile - virvendused ja vastuolud

Juulis loetud blogidest kajasid minus eriti vastu aa - andrus arvab viimase sissekande algusesõnad:
"Saa ligipääsu minu piltidele ja nii edasi…. sellise sisuga kirju saan ma pidevalt aga kahjuks ei vaja ma ligipääsu nende inimeste piltidele ja nii edasi…. Ja mida see jne üldse sealkohal peaks tähendama?  Üldse püüan ma otsi kokku viia ja ära lõpetada selliseid suhtlusringe mis midagi ei anna. Aga nagu ütles vana Ristiisa, just when I was getting out they pulled me back in.
Jääda sidemeheks vähemate vendade ja suuremate vendade vahel. Inimsuhted mida iseloomustab rivaliteet on aga reeglina toksilised."

Veel ei teadnud ma, et see postitus jäi kirjutajale viimaseks. Oli 22. juuli 2011, tema viimane kalapüügipäev ja viimane elupäev.

Aga maailma ulatuses oli see viimane päev, mil kehtis vanarahva tarkusesõna: kõik on korras nagu Norras. Sest Norras läks äkki kõik segi. See, et hukkunuid ei suudetud kokku lugeda, oli kogu selle rahvusliku tragöödia juures vist kõige mõistetavam asi. Pommiplahvatus Oslos valitsusehoone juures tekitas tunde, et just seal on sündmuste sõlmpunkt, sellele ruttu järgnenud veretööd noortelaagri saarel ei osanud keegi oodata, paraku ka mitte ära hoida, takistada või vähemalt selle kestust ja ohvriterohkust vähendada.

Üks ebard võttis Norras sadadelt inimestelt väga kauaks rõõmu ja kümnetelt igaveseks kõik selle, mida nad oma edasise elu jooksul oleksid loonud ja korda saatnud. Ning väga ebameeldival kombel suutis see mees segi ajada ka meie meediavahendites töötajate mõtlemise - on väga vastik näha Eesti online-ajakirjanduses päev päeva kõrval ilmuvaid mõrvari paraadfotosid. Eriti palju pakub neid Postimees. Nagu oleks toimetuses keegi, kellele mõrtsuka fotode sage väljapanek perversset naudingut tekitab.

Eelpool tsiteeritud blogi viimased kirjutised kannavad pealkirja "Minu maa" ja neis on juttu armastusest Eestimaa vastu, oma kodu ja pere vastu. Need on igatahes palju lugemisväärsemad, kui suur osa sellest, mida meie meedia pakub. (Loodan väga, et need veel mõnda aega lugemiseks internetis püsivad.)

Aga kui näiteks raadio terve tunni vait on, nagu ERR-is eile veeuputuse järgselt juhtus, siis tuleb mulle meelde, et vanasti õpetati koolis, et revolutsioonides on strateegiliselt tähtis saada enda kätte raadio, telegraaf ja telefonikeskjaam. Loomulikult ei anta neid ära võitluseta. Aga meil jääb raadio lihtsalt vait.

Meil ei saada enam hakkama aastakümneid teatud tingimustel ja juba teadaolevates kohtades suurest vihmast tekkinud veeuputustega.

Meil ei suudeta inimestele vajalikult edastada teavet liiklusummikute suurusest ja levist isegi siis, kui osa liiklejaid peab lennujaama lennukitele kiirustama, aga jalgrattavõistluste tõttu tekkinud ummikus teosammul edasi pääseb.

Meil teatatakse rahulikult, et kõik Eesti päästekopterid on rivist väljas...

Meil on nii palju asju ripakil-räpakil, et see kõik annab põhjust rääkida nõrgast riigist. Võib-olla ei olegi juulikuumus kõige hullem asi, mis meid võib tabada? Võib-olla tuleb august targem.

Minu foto, raba, 14. juuli 2011.