17.7.11

Mida ma täna selga panen... 2.


Selle suve kaunimad rõivad olid laste jaoks kindlasti rahvariided. Mu meelest olid rahvariided ilusad ka minu esimese ostetud pabernuku seljas.

Minu esimene ostetud pabernukk

Pärit on ta umbes 1954-1956. aastast. Ma ei mäleta, et enne teda oleks poes pabernukke müügil olnud, aga võib-olla olin mäletamiseks liiga noor. Sain ta emalt kingituseks. Ei tea, kes Eesti kunstnikest ta joonistanud oli, aga temas oli hoogu, ta ei seisnud igavalt paigal.

Mulle ta meeldis. Riided olid tal sellised nagu tolle aja lastel ikka. Niisugust pruuni kleidi ja musta põllega koolivormi kandsin teises klassis. Esimeses klassis oli mul tumesinine kleit musta põllega. See tumesinine kleit meeldis mulle palju rohkem kui pruun, aga polnud parata - just mu teise klassi mineku eel tuli koolivormide kohustuslik muutus. Õnneks ei kantud Eestis neid pruune koolikleite kuigi kaua, Venemaal küll.

Kodune riietus oli mul ka üsna samasugune nagu pabernukul. Aga niisugust kampsunit mul polnud. Mu ema kudus väga kauneid kampsuneid ja minu omad olid pildi omast palju ilusamad.

Rahvariided olid mul ka teistsugused. Valge pluus ja kirjutriibuline seelik. Stiliseeritud rahvarõivaid ja rahvarõivastele sarnanevaid kleite/seelikuid kanti noil aastatel palju. Neid õpetati valmistama nii naisteajakirjades kui ka väga ilusates värvilistes raamatutes Eesti rahvarõivaste kohta.

Madruseriietust, mis tollal väga popp oli, mul ei olnud. Seevastu kirjusid sitskleidikesi oli palju, kõik hästi kenad ja ema õmmeldud. Eestis toodeti ju nii ilusaid riidekangaid.

Siinsel pildil on suvisemad kergemad rõivad. Aga sel nukul on ka spordidress uisutamiseks, samasugune roheline, nagu minul oli. Ainult et mina käisin sellega suusatamas, sest uisutada meeldis mulle rohkem hoopis paksu seelikuga. Ka talvemantel oli nukul selline, nagu lastel enamasti.

Tol ajal, kui selle nukuga mängisin, olin ilmselt vaimustunud kergejõustikust, eriti jooksjatest. Nuku taha olen kirjutanud nime Liivia Pütsepp, mis oli tuntud saja meetri rekordinaise nimi ja ju ma selle siis ka nukule panin. Umbes samal ajal saadud poiss-nukule olen taha kirjutanud Vladimir Kuts - nii kutsuti kahekordset Melbourne'i olümpiavõitjat, ka jooksumeest. Oo jaa, tundub, et olin tollal plikatirtsuna spordivaimustuses, mida hilisemate aastate kohta küll enam öelda ei saa.

Vaata ka Mida ma täna selga panen... 1

10 comments:

  1. Nii armas meenutus. Ma hakkasin ka kohe meelde tuletama oma koolivormi. Pruunist kleidist ei tea ma midagi. Mul oli esimene triibuline pluus ja tume seelik. Must põll oli ka, aga see oli ainult korraks.Pärast oli juba rohekas pluus ja tume seelik.Juba siis armastasin ma punast värvi. Mäletan, kuidas hommikul oli koolivormi ja vahetusjalatsite kontroll trepi juures ja mul olid punased sukkpüksid. Pidin minema neid koju vahetama.
    Kodus kandsin pesusametist kleite. Enamus ka minu ema õmmeldud.Olin pere noorim ja muidugi sain kõik õdede kleidid endale. Vahel olin päris kuri ja tõstsin mässu ka.

    ReplyDelete
  2. Tõeliselt armas meenutus ka minu lapsepõlvest. Kusjuures sel ajal oli see ju nii popp ning omamoodi võistlus, kes ilusamaid riideid meistredab ning milline on kellegi fantaasia. Tehti nii paberist tüdrukuid kui ka poisse :) Armas!

    ReplyDelete
  3. Aitäh, neiud ärevil. Minul õnnestus koolis käia koolivormide vaheldusrikkal ajal. Esimeses klassis tumesinine villane (peaaegu mustjas) kleit musta põllega, teises klassis pruun villane kleit musta põllega, kolmandas uuesti tumesinine kleit musta põllega. (Venemaal ja ka meie vene koolides kanti siis endiselt edasi pruune kleite, aga mustade põllede asemel mindi üle valgetele põlledele. Eestis koolides õnneks siiski valget põlle ei nõutud.) Siis mingil ajal tulid triibulised (valge/tumesinine) pluusid ja tumedad seelikud, põlled kadusid ära. Triibu laius oli üsna rangelt kirja pandud, igasugusele lapsevanemate isetegevusele selles suhtes vaadati viltu. Keskkooli lõpuklassis aga tegime endale oma klassi vormipluusid - nii oli iga klassi abiturientidel kombeks, kuigi neid ka igati keelata püüti. Mäletan, et meie klassiorganisaator käis seetõttu ka koolidirektori juures peapesu saamas. Meil olid sinised, paralleelklasside omadel aga mingit teist värvi pluusid, õigupoolest kõige moodsamad (vist "Sangari" vabriku) särgid.

    ReplyDelete
  4. Aitäh, Anni. Seesinane nukk jäigi mu ainsaks poest ostetud pabernukuks, teised kõik olid ise (minu, ema, ühe tädi...) joonistatud ning eks see nende riietamine üks moeloomingu ja fantaasia mäng olnudki.

    ReplyDelete
  5. Mõistagi polnud pabernukud just päris minu mängumaa. Mäletan aga seda kui Punase risti vahendusel tekkisid esimesed kontaktid neljakümne neljandal põgenenutega. Sealt saadetud esimeste abipakkide hulgas olid ka pabernukkude vihikud-raamatud õdedele. Pean tunnistama, et päris huvitav oli...

    ReplyDelete
  6. Hundi ulg, see etapp, millest kirjutad, on minu elus ka olnud. Kaugelt maalt sain kaks pabernukku, ema ja tütre uhkete riietega, aga ma ei teagi praegu, kas need ka veel alles on.

    Muide, Sa võiksid ehk oma blogis kunagi kirjutada tolleaegsete poiste õuemängudest. Need olid ju põnevad. Praegu aknast linnapoisse vaadates tundub, et nad ei oska õues midagi peale hakata. Ka kõiksugused lapsepõlveuurijad väidavad, et õuemängud on kadumas.

    ReplyDelete
  7. Ma olin vist nii ebanaiselik tütarlaps, et ma enda lapsepõlvest küll neid paberist nukke ei mäleta.
    pigem mäletan, et tütar mängis nenedega ja joonistas riidei selga, kuni tulid päris nukud. Eriti meeldis talle pisike paljas nukk, millele pusserdas riideid teha. Riideid oli suured kilekotitäied.
    Hiljem hakkaski endale ise õmblema, praegu küll enam ei tee.

    Koolivorm jah - kõike mäletan!!!

    ReplyDelete
  8. Vabandan vigade pärast.
    Ühtlasi täiendan, et meile õmbles ja kudus vanaema riided selga.
    Minu tütre ajal Barbisid veel väga palju ei olnud, aga mu ristilapsel oli neid terve koloonia koos igasuguste atribuutidega. Milline traagika oli, kui ühel nukul kadus pikk saabas ära! Terve pere otsis, laps oli lohutamatu.

    ReplyDelete
  9. Sjgelle, Sul on siis võimalus endale paberist nuku maailm avastada :) See on päris kindlasti fantaasiaküllasem kui Barbide oma ja arendab joonistamisega igas eas ka käelist tegevust.
    Huvitaval kombel pole minul Barbie-nukuga elu jooksul mitte ühtegi kogemust.

    Lihtsalt uudishimust küsin, kas Sa Tartus mänguasjamuuseumis oled käinud? See on just niisugune koht, kus igaüks võib leida mõne oma või endale tuttava mänguasja kõiksugusest materjalist ja igasugusest eluajajärgust ning head meenutused tulevad mällu.

    ReplyDelete
  10. Olen käinud lastega ekskursioonil. Tore on.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails