Raamat grokkimisest ja tinistamisest

Robert Heinleini "Võõrana võõral maal" ("Stranger in a Strange Land") on raamat, mis mind kogu aeg muigama pani. Kuidas saakski teisiti suhtuda Marsilt pärit maalase Mike´i, kes Maa elust midagi ei tea, eriskummalistesse kohtumistesse siinsete oludega ja tema mentori Jubali skeptilis-iroonilistesse aruteludesse kõikvõimalikel teemadel.

Kõik saab oma jao: valitsustähtsate otsuste tegemine astroloogia mõjujõu abil, suudlustele keskendumise kunst, kirikuelu lätted ja saladused, rituaalid ja pettused, raha kui pahe ja hüve, meeste ja naiste erinevused, usu- ja isikukultused, inglise keele elujõud jne.

Mõnus lugemine. Siin pean tunnistama, et lugesin originaali ehk ingliskeelset väljaannet ning ei tea seetõttu, kui hästi või halvasti on Heinleini teos eesti keelde tõlgitud. Ingliskeelne oli lihtsalt poes ligi 150 krooni odavam kui eestikeelne. Samas olen kindel, et mõnestki muhedast tekstinüansist sain tänu varjunditerohke originaali lugemisele paremini aru ja põhjust naerda, naeratada või lihtsalt muiata oli seda enam.

Mike'i enese- ja jumalaleidmine Maa peal ning tema kujunemine maalaste jumaldamise objektiks on põnev, Jill kui Mike'i truu saatjanna on igati omal kohal, Jubal oma pühendunud sõprus- või teenijaskonnaga meenutas mulle mingil kummalisel kombel Rex Stouti Nero Wolfe'i. Nemad ja paljud teised tuleb lugemise käigus ära grokkida, aru saada, mida nende kaudu tahetakse väljendada ja siis vastavalt sellele kas tinistada oma mõtetesse või oma mõtetest minema, nagu tinistas Mike minema need, kes teda liiga häirima kippusid.

Oleks päris huvitav teada, mis sellest mahukast raamatust välja jäi kirjaniku enese eluajal ilmunud versioonis. Tundub, et Heinleinil vedas abikaasaga ja see, et naine raamatu pärast mehe surma täiskujul avaldas, on ainult kasuks tulnud. Kahju oleks, kui mõni neist veetlevatest laia silmaringiga ning ühiskonnakriitilistest arutlustest puuduks, mille kaudu Jubal ennast vist selle teose kõige põnevamaks tegelaskujuks teeb.

Ja alles lõpuks selgub, kas naer oli seekord läbi pisarate või siiski mitte.

Aga Marsi elu? Sedagi on omamoodi nähtud. Huvitav on kaasa mõtelda, mida need kaks planeeti - Marss ja Maa - teineteise jaoks tegelikult tähendavad. Kui vähe või kui palju nad teineteisest teavad - ka aegade möödudes. Ja kas on vajagi rohkem teada. Jälle üks grokkimise koht.