Juulitamine on nüüd läbi

Juuli 2010. Leitsak. Aga kuidagi puhastav. Loodus higistab välja vana. Siis ootab vihma. Puhastub ka ise.

Kõuekärgatused. Erilise, kestva soojuse võlu. Tulevad meelde Venemaa steppide kuumähmase palavuse kirjeldused kunagi ammu koolis õpitud raamatutest. Volgal laevaretke ajal nähtud stepivälgud.

Magada on selles lämbuses raske.

Tegutseda on selles lämbuses raske.

Aastate pärast räägitakse legende sellest, kui palav suvi oli tänavu.

* * *
Ähmis autoomanikud maja ees. Neljarattalised sõbrad tuleb kaugemale viia. Nendele, kes ise ei vii, tuleb puksiir ja auto teisaldatakse kohustuslikus korras. Juuli teisel poolel tehakse kvartalisiseseid teid. Omamoodi positiivne nähtus, korras teed annavad palju juurde.  Teetöö kestab kuu aega.

* * *
Kauge kirjasõber küsis, kuidas suhtun euro tulekusse poole aasta pärast. Vastasin, et mitte nii positiivselt kui koalitsiooni poliitikud. Pigem nagu tädi Maali, murega tõusvate hindade ja kaupmeeste ahnuse pärast. Madalate töötasude ja pensionide tõttu, mis meie inimestest enamiku euroala vaesteks muudavad. Panin kirja mõned numbrid kroonides ja eurodes. Euronumbritest kiirgas vastu vaesus. Tuli välja kuidagi wildika stiilis kiri.

Aga ma ei tahtnud neid tõsiasju maha vaikida.

* * *
Juuli on kõikvõimalike kokkutulekute aeg. Aga minu jaoks alati kuidagi loobumiste ja lahkumistega seotud. Võib-olla sellepärast, et juulis on enamik tuttavaid inimesi linnast kadunud. Linnakividel käivad puha võõrad näod. Augusti alguses hakkavad tuttavad tasapisi tagasi ilmuma. Aga mõnda ei tule enam kunagi.

Võib-olla viis just juulikuumus me kauaaegse majanaabri. Kopsuhaige nagu ta viimasel ajal oli. Kummalise ja keeruka saatusega mees. Sündinud segaperekonnas ühel kaugel kuumal maal, isa eestlane. Kasvanud lastekodus, olnud oma alal väga kõva sportlane. Tütarde isa. Isepäine, aga huvitav. Nüüd vaid lehes kaastundeavaldus jääjatele ja üks lohutamatult kurb koer.

Juuli viis ka ühe mu ülikooliaegse kursusekaaslase. Just sel päeval, kui oli kursuse kokkutulek ja meenutati ülikooli lõpetamist, millest üheskoos alustanute enamikul möödus 40 aastat. Ma ei teagi täpselt, miks tal minekuga kiire hakkas...

* * *
Juulitamine on nüüd läbi. Täna ei ole enam kuumust, mis laisalt sirakile sundis. Saab ringi lehvima hakata. Saab tegutsema hakata.

Algab august 2010.

* * *

 

 

 

Minu fotod tänaselt Vabaduse väljakult.

Fotojaht - rippuv

Kõik, mis ripub, ei ole veel ripakil ja juhuslik. Vastupidi, mõnikord on rippuva eest hästi hoolitsetud või on see tähelepanu keskpunktis ja hoolega välja valitud ning mõjule pääsema sätitud..

 

Omamoodi kõlksub teemaga kokku ka fakt, et eile öösel oli meie maja vihmaveetoru küljes üks viiendale korrusele ehale roniv purjus noorsandist rippuja, kelle raskust kolisev toru kuigi hästi välja ei kannatanud.  Seda pilti mul kahjuks pole, aga kujutlege ise :)
Teised rippujad.

Kui imelises kohas me elame!

Universum. Kaunis ja haaramatu. Chromoscope võimaldab seda vaadata nagu värvilist muinasjuttu, ometi nii teaduspõhiselt. Aga veendu ise!

Need vaated meie Galaktikale panevad südame laulma ja hinge vaimustuma - kui imelises kohas me elame.

Chromoscope

See vaade näiteks on saadud mikrolainekiirgusega:

Ja see röntgenikiirgusega:

Tõtake Piritale ennast jahutama - vesi 10 kraadi!

 Tänane ilmauudis on vastutulek palavusevihkajate erisoovidele:

"Eesti põhjapoolsemates randades on täna suplusvee temperatuur lausa paarikümne kraadi võrra jahenenud, mistõttu on seal ujuda pea võimatu.

Kui veel mõni päev tagasi oli Kakumäe rannas vesi soe nagu supp, siis täna on seal veetemperatuur kõigest 6 kraadi. Stroomi rannas on kraadi võrra kõrgem temperatuur. Pirita rannas näitab termomeeter vee soojuseks 10 kraadi.

Külm vesi on ka Vääna ja Võsu rannas. Nendes randades on üleval punased lipud."

Ei ole nali!

"EMHI valvesünoptiku sõnul põhjustas Soome lahes veetemeperatuuri languse eile puhunud kõva idatuul, mis liigutas külma veemassi ülespoole. Seetõttu ongi Soome lahes täna veesooja kõigest 6-9 kraadi, ütles sünoptik Delfile. 

Pärnu rannas on vesi endiselt väga soe - 21 kraadi. Kuressaare rannas on lausa 26 kraadi veesoojust."
Tekst Delfist.

Fotojaht - võti

Igal võtmel on oma saatus. See siin on rahvusvaheline seltskond.

Võtmeriputi, mis ju ka ise kolme võtmega, on Oslost klaaspalee-nimelisest odavpoest ostetud. Ammu, ammu. Huvitav tundub senini. Hea sõnumiga ka.

Vana tönts võti on vähemasti 65-aastane kuurivõti. Kuulub suure taba juurde, mida ma ei viitsinud pildistama minna. Selle taba külge on ammustel aegadel krõbeda külmaga palju uudishimulikke lapsi näppupidi kinni jäänud. Nii võti kui taba on ausad teenrid.

Pika sabaga võti on postkastivõti. Selle tavaline teekond ulatabki postkastini ja tagasi. Aga pika saba sai ta pärast seda, kui otsustas soojamaareisil käia. Puges salamisi omaniku vestitaskusse ja seikles kümme päeva Portugalis. Kodus tagasi, uhkeldas oma seiklustega kuurivõtme ees.

Mõni võtmelugu tuli veel meelde. Kunagi ammu lapsena huviringi minnes jätsin suure, minu meelest tollal lausa ülisuure, verandauksevõtme pioneeridemaja riidehoius mantlitasku. Ära varastati. Kahju oli huvitavast võtmest.

Nigeeriast tõin kord võtmehoidja, millele mu tähemärgi juurde oli kirjutatud, et selles tähemärgis sündinu omab erilisi ajakirjanduslikke andeid. Kui seda peatoimetajast ülemusele näitasin, polnud too kade mees: pani mu palgale kolm rubla juurde. Nii kergesti saadud palgakõrgendust polnud mul olnudki. Aga sealtsamast töö juurest see võtmehoidja ka ära varastati.

Minu noorusajal olid moes südamekujulised prossid, millel südame peal oli võti.  Üks poiss küsis, kas ma ei karda, et mu südame võti ära varastatakse, kui sellega nii avalikult ringi käin. Ei kartnud. Ei varastatud, pross on senini kuskil karbis alles. Ja minu südame võti ka.

Teised fotojahilised oma võtmetega.

Lõvirahu

Löwenruh´ (Lõvirahu) park on Tallinnas Kristiine linnaosas vana 17. sajandi suvemõisa asukohas.
Minu fotod

Madeleine Riffaud - neiu, keda joonistas Picasso

Vahel on nii, et inimesed, kes on meid mõjutanud, ei saa sellest kunagi teada. Ja mõnikord unustame nad mõneks ajaks, et siis avastada: oi, nad on ikka veel olemas. See on uskumatult hea tunne.

Millalgi 1960-ndate aastate lõpus ilmus Nõukogude Naises (nagu tollal ajakirja Eesti Naine kutsuti) Picasso imeilus joonistus Prantsuse tütarlapsest.  Neiu võinuks olla  pärit Lumivalgukese-munasjutust, aga juuresolev  tekst oli hoopiski karmim. See väljalõige ajakirjast on mul senini alles. Rahvusvahelise ajakirjanike solidaarsuspäeva puhul kirjutati Humanité erikorrespondendist Madeleine Riffaud´ist, avaldati ka kaks tema teksti: "Punased, valatud vere värvi kleidid" ja "Granaat".

Madeleine Riffaud oli Prantsuse Vastupanuliikumise kangelanna. Ajakirjanikuna kirjutas ta reportaaže Pariisi barrikaadidelt, võitlevast Alžeeriast, Bisertast, Lõuna-Vietnamist, kus ta tegi koos partisanidega raskeid rännakuid. Tema reportaažid Lõuna-Vietnamist ilmusid raamatuna pealkirja all "Lõuna-Vietnami partisanide juures" ja pälvisid 1965. aastal Ajakirjanike Rahvusvahelise Organisatsiooni preemia kui parimad ajakirjanikutööd rahu, demokraatia ja sõltumatuse kaitseks.
   
Lugesin ka Boris Polevoi kogus "Siluetid" (1974) ilmunud isikulugu Madeleine Riffaud´i võitlusest Vastupanuliikumises ja edaspidisest elukäigust.

Madeleine Riffaud´i eeskujul tahtsin saada sõjaajakirjanikuks. Selles soovis polnud midagi  imelikku. Pärast Teist maailmasõda avaldati palju rindekorrespondentide mõnikord väga häid kirjutisi kogu maailmast ja need olid huvitavad. Aga mul on vedanud - sõjaajakirjanikku minust ei saanud. Veel enam: olen elanud üsna pika elu ilma sõdadeta. Olen saanud kirjutada heast. Elu halbadest külgedest ei kirjuta ma kuigi meelsasti, ehkki sageli on seda tulnud teha.

Nüüd, mil Madeleine Riffaud mulle järsku taas meelde tuli, avastasin internetist, et temast on just tänavu juulikuu alguseks valminud telefilm "Madeleine Riffaud´i kolm sõda" (Philippe Rostan, esilinastus 11. juulil 2010 Prantsuse televisioonis). Madeleine Riffaud on 86-aastane, elab Pariisis, on kirjutanud mitu raamatut, esineb veel sageli noortele. Ta on täiesti olemas ja mul on selle üle väga hea meel.

Pilt: Pablo Picasso joonistus Madeleine Riffaud´ist, 1945.a

Silmailu

Palju reklaamitud Ta’qali meistrite küla. Arvasime, et see on midagi rahvuslikus stiilis, võib-olla midagi vabaõhumuuseumi taolist.. Tegelikult on tegemist endise lennuvälja suurte angaaridega, mis on kohandatud töökodadeks, ja poekestega, kus müüakse kõikvõimalikku käsitööd.

Meil siin Eestis ei tuleks kõne allagi nii halvasti korrastatud kohta turistide viimine. Maltal, tundub, elatakse võimalustele vastavalt, ei pingutata iga hinna eest üle oma võimete ja kasutatakse ära kitsamadki olud. Välimuse järgi ei saa sisemuse üle otsustada.

Igatahes on klaasitöökoda ja selle kaup lausa vapustavad, kõikvõimalikes värvitoonides ja imekaunis. "Klaasikunst" on selle kohta vähe öelda. Hiljem poodides me enam nii kaunist klaasimaailma ei kohta – õigesti teevad need, kes siit kõik ära ostavad, mida tahavad.
Minu fotod, Malta, mai 2010.

Kellel külm, kellel kuum

Austraaliast tuli täna kiri:

"Kirjutan ka mõned read selle külmaga. Meil on iga päev külm, külm, külm. Õhtul ja öösel magades kah. Eks ole talve käes...

Praegu on tuba soe. Istun suures toas ahju ees. Panin ka magamistoas ahju sooja, et kui sinna lähen, on soe magada...

Muidu olen ikka terve olnud, aga eks näe edaspidi selle külma ilmaga."

Loen kirja. Vaatan termomeetrit. Hea meelega saadaksin kirjutajale sooja.

Õues vilus on üle +31 kraadi. Õues päikese käes +44 kraadi. Minu kõige jahedamas toas on praegu +27 kraadi. Tallinnas oli 12. juulil viimati nii palav 1983. aastal.

Kui meil oleksid konditsioneerid ja kõik rohkem kui 100 korterit need korraga sisse lülitaksid, siis ütleks meie maja elektrisüsteem vist küll lõplikult üles.

* * *
EDIT 13.juuli 2010: Panin päevakohasema pildi. Termomeetri skaala hakkab varsti otsa lõppema. Köögiakna tagune kraadinäit kl 17.30, päikese käes on üle +47 kraadi.Vilus oli üle +33 kraadi.

Minu foto.

Fotojaht - pea

On avalik saladus, et päid vorbitakse kogu aeg juurde.

Kanapäid, lollpäid, oinapäid, jahupäid, puupäid, pudrupäid, põikpäid, kantpäid. Ja kaval-, tuule-, uljas- ja hallpäid. Ja igasuguseid muid päid veel.

Võib-olla sellepärast, et pea pidavat inimese kõige olulisem kehaosa olema. Inimene ilma peata hakkama ei saa - isegi oma tööde ja tegemiste kohta ütleb ta: "Peab tegema, peab olema, peab elama..." Pea ilma inimeseta saab küll. Lihtsalt on. Mõnikord ka jääb, näiteks muuseumisse, kus tema juures igavlemas käiakse,  või kirikusäilmena, mida ei tea mille pärast kummardamas käiakse.

Ma ei pidanud seekordse fotojahi jaoks taas kasutama muuseumiseintelt ja postamentidelt tehtud ammuseid pilte.  Seekordsed pead lihtsalt sattusid mulle ette ühel ja samal päeval: esimene  10.juunil 2010 Helsingi Korkeasaari loomaaias korraldatud liivaskulptuuride võistlusel ja  teised Tallinnas ühes varjatud aias. Mis otstarve neil Tallinna omadel on, seda ma ei tea. Kui keegi juhuslikult teab, võiks ta selle teadmise kommentaarina kirja panna. Võiks, aga ei pea.

Teised fotojahilised on päid üles võtnud siin. 

Hiiglaste jäetud mõistatused 2. - Tarxieni templid

Paik, millesse ma armusin silmapilkselt ja kus oleksin tahtnud kauem olla. Mitte et mulle kõikvõimalikud antiikajast pärit või veel vanemad rusuhunnikud nii tohutult meeldiksid. Aga Tarxieni templites oli tunda aastatuhandete head hingust, mingit erilist puhastavat mõju, nende kivilahmakate kohalepaigutajate töö kummalist täpsust ja kogu seda haprust, mille inimene omandab, puutudes kokku millegagi, mis on temast kordades võimsam ja tugevam. Selles kohas on midagi soovitud, loodetud, oodatud, mille saabumine on olnud õnnistus. Niisugune oli mu põgus, aga tugev esmamulje.

Tarxieni megaliittemplid Maltal on muidugi põhjalikult restaureeritud. See on imekspandav, kui palju neist järel on, sest väidetavalt on vanimad neist ehitatud 3500 - 2800 aastat e.m.a. Taas leiti need 1914. aastal.

Siin on jälle paljude seinte, käikude või lihtsalt kivide kaunistuseks spiraalsed mustrid (nagu olid ka Ggantijas Gozo saarel), mille kohta ei teata, kas need on noodsamad, mis levinud paljudes Vahemeremaades, või arenenud välja omasoodu, sõltumaltult ja maltapäraselt. Leidub ka loomareljeefe, eelkõige kitsed ja sead.

Siinsetest templitest on leitud hiiglaslikke kujusid. Arvatavasti on see, mille massiivne alaosa praegugi  Tarxieni templites seisab, Maaema või Emaduse ja Viljakuse jumalanna. Ülaosa on hävinud. Ei väiksematki vihjet anoreksiale või buliimiale, ei mingeid modellimõõte.

Sama - köitvalt eriline massiivsus ja ümarus - kehtib ka teiste Malta templite naistekujude kohta. Malta Veenus, mis leitud Hagar Quimi templist ja mille kerge vaevaga internetiotsingutes leiab, ning Hal Saflieni templist leitud väga armas korpulentne skulptuur "Magav naine" oleksid kui eestimaine maalähedane masajas talunaine. Kui neile säärtele veel meie rahvariiete paksud sukad jalga tõmmata, mis vägevad naised need küll pidid olema, kes kujuloojate fantaasiat ja loomekirge liigutasid.

Praegu öeldaks nende kohta ehk põlastavalt "paksud naised". Aga siinses kontekstis, Malta templites on need kujud kui ood emadusele, viljakusele ja ülimale naiselikkusele. Rubens oleks ennast nende hulgas ülihästi tundnud.

Malta templeid on arvatavasti kasutatud mitmeotstarbeliselt. Viljakuse rituaalideks, võimalik, et Maaema kui jumaluse austamiseks. Ilmselt oli see just maapealsete templite nagu Tarxien ja Ggantija rajamise põhjus. Mõnede templite (näit Mnajdra) puhul on võimalik olnud vanima päikesekalendri kasutamine. Päikesevalgus langeb teatud kohtadesse teatud ajal, eristatavad on pööripäevad kõigi nelja aastaaja alguses. Maa-alused templid (Hal Saflieni ja hiljuti väljakaevatud Xaghra Circle) olid tõenäoliselt matmispaigad. Tarxienis on arvatavasti korraldatud ka mitmesuguseid rituaale, mis on seotud loomade ohverdamisega, aga ka surnukehade tuhastamist.

Malta esimesi elanikke arvatakse olevat tulnud Sitsiiliast või vähemasti Sitsiilia kaudu. Kuskohast pärinesid nende suurepärased ehituskunsti ja hiigelehitiste rajamise oskused, on jäänud saladuseks. Templid olid nende elus üsna ilmselt väga olulise tähendusega, sest kes oleks hakanud midagi niisugust rajama, kui see poleks tähtis olnud. Tarxieni lõunatempli lähistelt on leitud ka kivirulle ja kivikuule, mida arvatakse olevat kasutatud hiigelrahnude transportimiseks.

Kuhu mõistatuslikud templiehitajad kadusid, miks nende tarkused ei levinud järgmistele põlvkondadele (kuigi maltalased ise on kindlad, et nende uhked linnad ja kindlused on just sellepärast nii kaunid, vägevad ja võimsalt väljendusrikkad, et nad on suutnud templiehitajate oskused üle võtta)? On arvatud, et templiehituskultuur koos oskajatega kadus umbes 2500. aasta paiku e. m. a. Keegi ei tea selle põhjust - see võis olla kliimamuutus, aga ka mingi epideemia.

Pehmemast lubjakivist templiosad on aastatuhandete jooksul rusudeks muutunud, aga üllatavalt palju on alles ja kuulub nii Malta kui ka maailma kultuuripärandi hoidjate hoolsa järelevalve ja kaitse alla.

Kasutatud kirjandus: Malta reisijuhid, internet, sealhulgas hr Mark Miceli-Farrugia uurimus Euroopa vanimast tsivilisatsioonist - Malta templiehitajatest.
Minu fotod, Malta, Tarxien, mai 2010.

Ggantija templist Gozo saarel, Malta.

Võrdluseks ka Stonehenge´ist.

Vuvuzela piiritud võimalused

Jalgpalli- ja muusikasõpradele - Brahms ja Ravel vuvuzelal!

Hiiglaste jäetud küsimärgid 1. - Ggantija templid

Ggantija templid on üks kuuest (või isegi palju rohkemast) salapärasest paigast, mida Maltal hiiglaste kätetööks peetakse. Eelajaloolised templiiludused on võrreldavad Stonehenge´ga.

Kuna niisuguseid paiku, mille loojateks arvatakse olevat hiiglasi, on maamunal palju, siis tuleb neid vaadates kiiresti arvamus, et ega meie lauluisa Kreutzwald nii väga eksinudki, kui pani leinava Linda Kalevi hauale suuri kive kandma.

Võib-olla oli see võimalik... ja kui ei olnud, siis seisavad niisuguste ehitiste uurijad alati küsimärkide ees, sest keegi ei tea enam, kuidas tegelikult oli. Seepärast vaieldakse ikka ja jälle innukalt, missugustest füüsikaseadustest ehitajad lähtusid, kuidas kivid kohale toimetati ja kõrgustesse tõsteti ning üleüldse on tollane ehituskunst meie jaoks müstiline saladus.

Ggantija asub tegelikult Malta riigi Gozo saarel. 1826. aastal sai hiigeltemplite olemasolu avalikkusele teatavaks. Ggantija koosneb kahest templist: umbes 3600. aastal  e.m.a  rajatud lõunatemplist ja umbes 3000. a e.m.a rajatud põhjatemplist. Arhitektuuriliselt on need päris kavalad ehitised. Praegu neile varemetele, tohututele teadlikult rajatud kivihunnikutele, väga lähedale ei saa, sest templeid ennistatakse võimalikult lähedasteks kunagi olnutele.

Lõunatempli kõrgeima koha kõrgus ulatunud 23 meetrini, müürid olid aga vähemalt 8 meetri kõrgused. Kaarte ehitamine oli tollal veel tundmatu - avaused on nurgelised, nii nagu kivirahnud seda võimaldasid. Mõned templite ehitusel kasutatud megaliidid on üle viie meetri pikkused ja kaaluvad rohkem kui 50 tonni.

Katusematerjaliks arvatakse olevat olnud puu või loomanahad. Templite siseseinad olevat olnud värvitud punase ookriga. Levinuim kujunduselement on spiraal. Välisseinte ja siseseinte vahe on täidetud mulla ja väiksemate kividega, mis tõenäoliselt ongi olnud üks põhjus, et need seinad nii kaua on püsinud - ikkagi üle 5000 aasta.

Milleks niisuguseid hiigeltempleid kasutati, sellest juba järgmises postituses, kus tuleb juttu Tarxieni templitest.

Kasutatud kirjandus: Malta reisijuhid, internet, sealhulgas hr Mark Miceli-Farrugia uurimus Euroopa vanimast tsivilisatsioonist - Malta templiehitajatest.
Minu fotod, Malta - Gozo, Ggantija, mai 2010.

Vt ka Stonehenge´i kohta

Rusuvad ja mõistatuslikud luukambrid

Katakombid on alati mõistatuslikud. Neis luukambrites on surma märke ja külmahingust, aga sageli on nad elusatel rasketel aegadel pääseda aidanud. Minu kooliajal olid populaarsed Valentin Katajevi raamatud Odessa katakombidest ja neis varjunud partisanidest. Need olid täis põnevust. Või võtame näiteks Victor Hugo ja Emile Zola kirjeldet Pariisi katakombid.

Mul pole õnnestunud käia Rooma katakombides, aga Maltal Rabatis asuvad  Püha Pauluse (St. Paul) ja Püha Agatha (St. Agatha) katakombid pärinevad samuti Rooma aegadest. Neisse koolnute linnadesse pandi lahkunuid nagu roomlastel tavaks. Katakombides varjusid ka varakristlased ja pidasid oma liturgiaid enne kristluse muutmist ametlikuks religiooniks. Nii et ühtekokku leiduvat siin nii paganate, juutide kui ka varakristlaste luukambreid.

Püha Pauluse katakombide praegu turistidele ligipääsetav osa olevat olnud kolm kuud selle pühamehe varjupaik ja eluase. (Teistel ja võib-olla täpsematel andmetel elanud Paulus siiski mitte seal, vaid pärast laevahukust pääsu kolm päeva Malta saare tollase valitseja Publiuse villas, mille kunagisse asukohta on nüüd Pauluse kirik ehitatud. Katakombid on seal läheduses.) Need on 3. sajandist m.a.j pärinevad põnevad labürindid ja neid peetakse esimesteks arheoloogilisteks tõenditeks kristlusest Maltal.

 

Püha Pauluse katakombidesse mahub rohkem kui 1000 surnukeha umbes 2200 ruutmeetrile. Hauad on erinevad, kohati on kiviseintelt aimata ka freskode jäänuseid. Freskoderikkamad on eravalduses asuvad Püha Agatha katakombid, kus mõned neist seinamaalidest on säilinud laua jahmatavalt hästi, aga neid me ma silmaga vaatamas ei käinud, kuigi nende sissepääs asub otse Püha Pauluse katakombide vastas.

Katakombide "peasaalis" on näha koht, kus on olnud ümar laud ja poolringikujulised pingid, mis on ainult Maltale iseloomulikud. Neid kasutati surnute auks või mälestuseks korraldatud pidustuste söömaaegadel. Üks selle lähedal asuvaid maa-aluseid ruume oli tõenäoliselt kabel, siit pääseb ka nn Luculuse haudade juurde, mis olid mõeldud laste surnukehade jaoks. Mööda pikki käike on võimalik liikuda haudade vahel alumisele tasandile.

Rabati Pauluse kirik katakombide lähedal oli mais ja on ilmselt ka praegu piduehteis. Tähtis aasta ju. Suur ümmargune tähtpäev. Püha Paulus jõudnud sellesse kanti 60. aastal m.a.j.  Siin tähistatakse suurte usupidustustega tollast kristlusele algusepanekut Maltal.
Minu fotod, Malta, mai 2010.

---
Mina, kes ma lapsepõlves kodukeldrissegi minna kartsin, olen siin blogis maa-alustest teemadest kirjutanud veel:
Cheddari koopad Suurbritannias.
Bastionikäigud Tallinnas.