Maltal on palju igapäevaseid asju teistmoodi kui meil ja see paneb mõnede asjade väärtuse üle järele mõtlema.
Hotelli vannitoas hakkas silma silt, mis keelas kraanivee joomise. Hambaid pestes ajas oksele. Vesi oli väga soolane, saadud merevee töötlemisel. Ühes toas olevat proovitud selle veega kohvi keeta – sant mekk olevat asjal küljes olnud. Katset igatahes ei korratud. Hotellis, kus elas meie giid, polnud vett üldse.
Veeprobleem on Malta suurimaid muresid, paljudes kodudes seda ei jätku ja vannivõtmine on suur luksus. Et maastik on kivine, on siinsed aia- ja põllupidajad lausa kangelased. Põllud on väikesed, lapike lapikese kõrval ja rohkete kiviaedadega üksteisest eraldatud. Kiviaiad on ühtlasi ka tuuletõke ning mingil kavalal vanaaegsel kombel koguvat nad enda alla vett, mida põlduril vaja läheb. Järvi ja jõgesid Maltal pole. Kaktused ja agaavid elavad hästi.
Koju Tallinnasse tagasi jõudes tundsime siinsest veest, mille üle küll palju jorisetud on, suurt mõnu.
Maltal on inimesed sõbralikud ja üksteisest lugupidavad. Kitsastel tänavatel tuleb ette palju liiklusprobleeme. Küll ei mahuta parkimisplatsilt minema sõitma, küll on keegi peatunud seal, kus see teisi häirib. Aga me ei näinud kordagi, et neid probleeme oleks lahendatud teise autojuhi peale karjudes, teda solvates või isegi kolkida ähvardades. Jah, autosignaalid küll kaikusid pikalt, aga konfliktsetes olukordades oldi väga rahulikud. Lausa imekspandavalt meie jõmmide liikluskultuuriga harjunute jaoks.
Maltal olevat kõige vähem vargusi Euroopas. Taskuvargaid, kellest näiteks lähinaabruses oleva Itaalia sadamalinnad kubisevad, me tõepoolest ei kohanud. Ei olnud tänavapildis ka näha kodutuid ega kerjuseid. Ei olnud seda hirmutunnet, mis Tallinna vanalinnas jalutajal tekib.
Võib-olla on see müüt, aga Maltal suhtutavat abitutesse ja eakatesse väga hästi. Vanaemad on lugupeetud inimesed ja kellelegi ei tule pähe neid penskariteks sõimata. Vanu inimesi on liikvel palju ning neid abistatakse, kui nad seda vajavad.
Maltalane märkab ka linnavõõrast. Naeratab talle sõbralikult, juhatab teed, kui vaja. Et inglise keel on seal kõigil suus, on selle oskajatel Maltal mõnus asju ajada. Pealetükkivaid müüjaid ja oma kauba pakkujaid nagu see on iseloomulik araabiariikides, mida Malta nii mõneski osas meenutab, pole siin samuti. Müüjad lasevad rahulikult kaupa vaadata ja annavad lahkelt nõu, kui vaja. See kehtib ka turul ja tänaval kauplejate kohta.
Klassivahed ja kontrastid on siiski märgatavad. Ka pisiasjades. Rikaste linnajagudes on näiteks prügikastide kaante kohale tehtud katted, mille peal on lillekastikesed, et prügi silmi ei häiriks. Kellelegi ei tule pähegi neid kaste pikali virutada või lillepanu lõhkuda. Vaesemates kantides ajab üks prügi teist taga, tundub, nagu poleks juba ammu koristatud. Nähtavasti ollakse nii harjunud.
Üks oluline asi jäi veel silma. Toidupoodides olid käibemaksuta müügil puuviljad, piim ja Malta omatooted. Ikka kõik see, mis tervisele esmalt vajalik ja omatoodangut edendav.
Minu fotod.
EDIT: 6. aug 2010. Seda teksti on kasutatud
minu artiklis ÕpL-is.
