Rohkem kui 40 aastat tagasi õppis Moskvas üks ilus eesti tüdruk. Kohtus seal sama eriala õppiva välismaalasega. Välgusähvak oli ere. Aga tüdruk oli abiellumas teise mehega ja Eestimaale tagasi tulemas. Nii tookord läkski.
Tüdrukust sai naine, ta oli õnnelik, kasvatas lapsi, tegi tööd, aga mingil ajal tuli abiellu pööre ja ta läks mehest lahku. Toonasest Moskvas kohtumisest ta enam isegi ei mõtelnud, nii kaugena tundus see aeg. Teadis küll, et too välismaalane oli vahepeal väga kuulsaks saanud, aga rohkemat mitte.
Ja siis, ühel päeval ühes võõras linnas kohtusid nad jälle juhuslikult. Ka see kohtumine oli välgusähvak. Nüüd olid nad mõlemad vabad tegema oma tahtmist mööda. Selja taga olid ilusad elud, lapsed suureks kasvanud, lapselapsedki olemas. Nüüd said nad juba mõni kuu pärast kohtumist abielluda, elavad koos oma unistuste kodus.
Mees ütleb, et naine, keda ta üle 40 aasta oma mõtetes kandis, on endiselt võluv. Naine kinnitab, et nende maailm kulgeb nüüd harmoonias. Koguni nii, et ta ei oska enam paluda, vaid ainult tänada.
(Elust)
nii ongi, mis tulema peab, see tuleb. aga ilus lugu :)
ReplyDeleteLiigutav ja unistama julgustav lugu.
ReplyDeleteOli kord välismail töökaaslane (seal oli üldse huvitav seltskond, muu hulgas olümpiavõitja), kes jutustas, kuidas käinud tudengina Prantsusmaal prantsuse keele kursusel ja pärast, nagu ikka, vahetanud aadresse. Tulnud siis mõni aeg hiljem kiri ühelt jaapani neiult, kellele ta seal silma jäänud, aga see temale mitte. Kirjutanud siis viisakalt vastu, et tore, et kirjutasid, mille peale tuli jaapani neiult uus kiri, aga seda ta enam ei avanud. Ja ei avanudki. Hiljem muutus vastamine juba piinlikuks ning sinnapaika see kirjavahetus ja tutvus jäi. Möödusid aastad, vahetusid elukohad, aga samas vana avamata ümbrikku päris ära ka ei visanud. Kuni ühel ilusal õhtul näidati telekast uudistes Jaapani kroonprintsi pulmi. Pruut na tuttav... edasi arvake ise, mis nimi oli seal ümbrikul....... :)
Vastu tulles lugejate soovidele täpsustan: see lugu ei ole minust, küll aga tunnen üht selle tegelast :)
ReplyDeleteMeenub kunagise itaalia toakaaslase vahendatud pisut vastupidine, aga see-eest koomiline lugu USAs 1990. aasta paiku olnud itaalia neiust, kes sõbrustas noormehega, kes mängis kuskil keldribändis. Itaalia neiu ei suutnud kannatada, et noormees oli luuser ja bänd tundmatu, katki jäi nende plaanipidamine ja neiu kolinud Itaaliasse tagasi. Aga siis – kas just seetõttu, ei tea – algas selle bändi – nimega Nirvana – tähelend... ja too itaalia neiu ei jõudnud ära kahetseda, et oleks pidanud ikka olema kannatlikum jne.
ReplyDeleteMa olen alati arvanud, et sellised süžeed on ilukirjanduslik fiktsioon. Mitte et mõnd inimest eluaeg südames kannad, vaid see, et saabki teoks see, mis mingil põhjusel algul ära jäi.
ReplyDeleteLohutav on mõelda, et igavesti kestev armastus on olemas.
Olen alati arvanud, et elu on rikkalikum kui kirjandus.
ReplyDelete