Aastaring

Videol on aasta 40 sekundiga...

... püsi muistses kulgemises
suuna tema abil tänast
ja sa mõistad muistse algust...
Lao-zi, Daodejing.

Fotojaht - pidu

Piduseid hetki möödunud aastast ja teekondadest. Mitte kõige olulisemad ja iseloomulikumad, mitte kõige pidulikumad, lihtsalt niisama.

Üks kesksuvine jõulupood suure poeedi sünnilinnas ootamas ostjaid, keda imekombel sugugi mitte vähe ei olnud. Ju on maailmas piisavalt palju inimesi, kes jõulukingitustele suvel mõtlevad, et selliste poekeste pidamine end ära tasub.



Linnapeo lõbustuspargi kilin-kolin ja kõrvulukustav muusika paneb noorte rütmitundele ehk põntsu, aga teeb meele rõõmsaks.



Ja kuidas oleks üks pidu mõeldav ilma Windsori lõbusate naisteta?



Teiste fotojahiliste peosaal ja -saak.

"Religulous"

Nägin Bill Maheri selle aasta hittfilmi "Religulous". Saatest "Poliitiliselt ebakorrektne" ja nüüd HBO Real Time with Bill Maher kaudu erakordselt tuntuks saanud mitmekülgne koomik ja kommentaator on sarkastilise ja maailmas suurt vastukaja tekitanud religioonikriitilise filmiga maha saanud.

Ei hakka siin püüdmagi filmi sisu ümber jutustada. Filmide ümberjutustamine on tänamatu töö ka siis, kui neist pärast ümberjutustust palju vaadata jääb. "Religulous" jätab palju mõtlemisvõimalusi. Juudi- ja katoliiklase juurtega ateist Maher on teinud oma valikud, neist saab põhjalikumalt lugeda näiteks Wikipediast.

Maheri tõekspidamine on, et selle asemel, et öelda "The End is Near", tuleks öelda: "The Truth is Near".

Esimesena toodud lingilt saab praegu vaadata ka Maheri "poliitiliselt ebakorrektset" jõululäkitust.
Filmiplakat on pärit Kanadast.

EDIT// Filmisaidi Moviefone kokku pandud aasta paremate filmide nimistus on 50 loetletud filmi hulgas "Religulous" 36. kohal, vahendas ajakiri "Nädal" nr 52/2008.

Hinge pidu

Lugesin tänase Postimehe veebi esiuudist "Tallinna tänavaid kaunistavad vanad helbekesed" ja tajusin selles tagamõtet iga hinna eest Tallinna juhtidele ära panna. Et kui on vanad, siis on halvasti, sest ei austa pühi piisavalt, ja kui oleksid uued, siis ka oleks halvasti, sest kogu see krempel majanduslangusest jne. Minu arvates on see tegelikult hea uudis, et linn ei larista, vaid kasutab seda, mis igati kasutuskõlbulik.

Kodust jõulupuud kaunistades lappasin läbi kogu karbitäie vanu ehteid, mõned neist minu lapsepõlvest, mõned isetehtud, enamasti igaga mingi mälestus seotud. Miks ma siis peaksin iga hinna eest uusi ehteid taga ajama? Oleks päris patt ka hää tuttava ja omase jõuluvana asemel mingit jõulu-uut külla oodata...

Aitäh armsale jõuluvanale, kes mulle ootamatu kingituse tegi ja ei lasknud liiga pikalt kahekümne aasta taguseid kurbi jõule meenutada.

Eile olin köögis askeldamas, aken veidi lahti, kui nägin, et naabrid tulid jõulujumalateenistuselt. Väljas juba hämardus. Minu akendest mõlemal pool asuvatele akendele on naabrid pannud kolmnurksed jõuluküünlaalused. Need ilmselt särasid. Minul neid pole, sest ega need mulle eriti ei meeldi ja paljud pühade välised atribuudid pole mulle olulised. Ju vist köitis see aknasäratise puudumine tulijate tähelepanu, kuna üks neist ütles: "Ma saan niimoodi aru, et X-l polegi jõulupühi."

Minu meelest ei pea kõigi pühad olema kohustuslikus korras üht nägu ja tegu. Mulle on välisest särast, mille järgi inimesi kiputakse tihti paika panema, tähtsam see, mis mu hinges toimub.

Kuuse asemel on mul juba kümmekond aastat piduehtes suur laeni ulatuv sidrunipuu (või on see apelsin, täpselt ei teagi, juhuslikult mulda pistetud seemnest kasvanud). Pole surnud puud, on elus; pole pudenevaid okkaid, on lehtede rohelus. Telemelu mul ka tänavu polnud, sest telekas on katki ja otsustasime, et enne uut aastat selle probleemiga ei tegele. Aga raadiost saab samuti pühadejutte ja muusikat kuulata ning kui see ei sobi, pole midagi lihtsamat, kui raadio kinni panna ja lihtsalt vaikust nautida.

Tundub, et meie vana paneelmaja on muutunud järjest rohkem kõiksuguseid lõhnu ja aure läbilaskvaks. Jõululaupäeval lõhnas kogu trepikoda kõikvõimalikest lihatoitude aroomidest, eile õhtul oli joomaaurune. Eestlased olid eile märksa lärmakamad kui muud rahvused, aga see oli vähemasti mu majanaabrite juures selline hea seltskondlik lõbusus.

Paugutajaid on meie kandis jõulu ajal olnud väga vähe, needki üsna ilmselt mitte mingisugused matsid, kes jäävad matsideks, või pahategijad, vaid inimesed, kelle jaoks jõulude tähendus nende eneste jaoks pole veel paika loksunud. On ju üsna raske igaühel enda jaoks aru saada, kas jõulud on usupüha, Jeesuse sünnipäev (aga kui sünnipäev, miks siis peaks vaikne ja kurblik/rahulik olema), valguse taassünni püha (mis ka ju rõõmustamist eeldab), verivorstide söömaaeg (mille vastu mul pole midagi :)) jne.

Selle ja eelmise postituse piltidel on fragmendid minu jõulusidrunipuust.

* * *

Sära kõigi hingedesse!

Talvine pööripäev. Kokkuvõte 2008. a ilmunust

Talvine pööripäev... Tasahilju hakkab nüüd päevadesse valgust juurde tulema. See kukesamm on peaaaegu märkamatu, aga hingele hea.

Päris rahulik aasta oli. Kui loomingust rääkida, siis on oluline muidugi oma isikulugude raamatu "Eestimaa ilu" ilmumine. Inimesed, kellest raamatus juttu, on seda kindlasti väärt. Tänu sponsoritele ja kirjastusele Kentaur kujunes see ka meie kingituseks Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks. Reklaami pole suurt olnud, ka esitluse jaoks polnud mul finantse, sestap on müük edenenud rahulikult. Tagasisidena tegid mulle suurt rõõmu sõnad ühe kolmkümmend aastat tagasi kohatud ja pärast seda mitte nähtud inimese kirjast:

"Oma laupäevasel tavakülastusel raamatukokku leidsin uudiskirjanduse riiulilt Sinu raamatu. Mulle meeldis väga Sinu valitud kaanekujundus ja kui sügavamõtteline koondpealkiri aastate jooksul kirjutatu kohta. Vaat, see on tõeline EESTIMAA ILU, tema väljapaistvamad inimesed, kellest mitut tunnen isiklikult. Ja milline südamlik ja lugupidav lähenemine! Ei mingit kurjust, kadedust ega kandumist odava populaarsuse taotlemisse. Igast loost hoomas autori sügav austus intervjueeritava vastu.Aitähh Sulle, et sain sel nädalavahetusel sellise lugemiselamuse!"

Aitäh, K! Hea on teada, et see raamatumõte mõnes hinges vastu tuksus.

Oma lugusid olen tiksunud tasa teha, aga igas kuus ikka midagi. Märtsikuu Elukirjas ilmus lugu blogimisest, mille tegemine oli üks algtõuge ka minu blogimisele. Lihtsalt et proovida, uudishimulik nagu ma olen, vaadata internetivõimalusi, millest usutletavad mulle kirjutasid. Järgmise aasta jaanuari lõpul saab siinne blogi aastaseks ja küllap on aeg mõtelda, mis edasi saab, kas jätkata või ei.

Selle aasta lugudest on mulle endale olulisemad olnud taas kirjutised inimestest: lastekirjanik ja toimetaja Olivia Saar, "Prillitoosi" tegija teleajakirjanik Hille Tarto , "Päevatee" tegija raadioajakirjanik Liina Kusma, riigikogulase Peeter Tulviste mõtted ajalikust ja igavesest , Nõmme muuseumi lugu, veel mõni...

Reisikirjadest on ilmunud mullune teekond Lõuna-Portugalis ja mitu teksti läinudsuvisest Walesi ja Cornwalli poolsaare reisist: Edeni Project, Blenheimi palee, Stonehenge, Bath jt.

Omi mõtteid olen avaldanud seoses ahelkirjadega, teietamise ja sinatamisega, prüginduse korraldamisega, kodakondsuse ja Sakala keskuse teemadega, täiskasvanud laste ja vanemate kooselust, salmikute pidamisest ja mälestuste hoidmisest, muidu elust ja olust jne. Kõigile ei saa siia viidet panna, sest neid kas pole internetis või on poolikult.

Viimaseks sel aastal ilmunud looks sai "Nooruslikud märtsikuud" ajakirja Noorus märtsinumbritest aastatel 1985-1994. Kirjutasin selle kokkuvõtva loo ÕpL toimetuse soovil ja hiljem oli mul väga hea tunne, sest selle nüüd juba kaugele jäänud aastakümne märtsinumbrite sirvimist alustades ei kujutanud ma ette, et nii paljud sel ajavahemikul Nooruses esinenud nimedest, inimesed, kellest toona kirjutati, ja inimesed, kes ise kirjutasid, on praeguseks väga tuntuks saanud. Paljud tegutsevad praegugi täie hooga, mõnda enam pole... Kirjanikud, kunstnikud, sportlased, õpetajad, ajaloolased, ajakirjanikud, igasuguste alade edasiviijad – kõik nad on midagi loonud ja rajanud, et Eesti elu edeneks. Aeg kulgeb omasoodu ja meie koos temaga. Tore on, et oskasime Nooruse toimetusega neid inimesi juba toona märgata.

Mõni tänavu kirjutatud asjake ootab veel ilmumist. Mis parata, väljaanded vähendavad mahtu ja ilmumise ootejärjekord pikeneb...

Veel olen tänavu toimetanud mõnda tõlkeraamatut, mis ilmuvad tõenäoliselt järgmise aasta alguses. Aga isekirjutamine tundub mulle siiski toimetamisest rohkem sobivat.

Niisugune suhteliselt optimistlik kokkuvõte sai.
Kell tiksub edasi...

Pilt on mu mälestus selle aasta suurtuisust, pööripäevaks just sobiv, kõigile parimate jõulusoovidega.

Fotojaht - vaikus

Vaikus... vahel nii lõplik ja kurb. Need kaks pilti on ühest hoonest, mida vähe kasutatakse. Kui veel kasutati, ka siis valitses hoones lohutu vaikus. Nagu oleks uksele kirjutatud "Lasciate ogni speranza voi ch´entrate". Kui ei kasutata, siis näeb vana kabelihoone oma vaikuses välja sõbralikum, sest seda parem, mida vähem teda vaja läheb: järelikult elame veel.

Plekid kaua vaiki olnud uksekoputi pildil ei ole taotluslikud, ka mitte kogemata tekkinud - just niisugune plekiline see uks oligi.



Siin aga on okstele kogunenud laulikud. Linnulaul hommikusel põõsal häirib küll talvevaikust, aga on eelmiste piltide maailmast tuhandeid kordi elurõõmsam ja -jaatavam. Kas on linnukesel muret...?



Teised vaikuse pildistajad leiab siit.

Tervitusi sünnipäevaks!

"Eile ma tegin jõle suure jõe."
"Kui suur see jõle suur on?"
"Noh kole suure jõe."
"Mis see kole on?"
"See on - noh sa tead küll - nii suur kohe, et ma sain seda Mustaks Kevadiseks Teeks kutsuda." (1973)
x x x

"Tead, see on täitsa tõsine asi. Üks laps oksendas lennukist alla."
"Kus sina seda nägid?"
"Ma nägin okset. Porilombis. Aga üks poiss ütles, et see on linnukese sitt." (1973)
x x x

Vanaema ütles millegi puhul ähvarduseks, et sureb varsti ära. P (külmavereliselt): Noh ega sa täna või homme veel sure. Sul ikka läheb mõni päev aega." (Sept 1973)
x x x

Viisin P-le postkaardi, ütlesin, et päkapikk Tihane tõi. Koputas aknale, ütles, et väljas nii kurb ja nii pime. Ma andsin talle piparkooki. Jäi rahule, lendas ära.
P: "Ah-haa, ta vist ei teadnud, et teiselpool (aknal) pekki saada on."
x x x

"Emm, kui ma nii väike olin, et alles sinu kõhu sees elasin, kuidas ma siis süüa sain?"
"Sina sõid minuga koos."
"Kas siis seda, mis sinu maost mulle tilkus?"
x x x

"Emm, kas sul on olnud täpiline rätik?"
"On küll, siis kui sind veel polnud."
"Ära valeta, mina pole näinud."
"Sa ei saanudki näha, kui sind veel polnud."
"Aga mina nägin siis läbi sinu silmade, et sul polnud täpilist rätikut."
x x x

"Emm, anna mulle paberit."
"Sul on ju joonistuspaber, mul on ainult see õhukene."
"Joonistuspaberile joonistasin maja, see on paksem, aga magistraali mets on ju ka pehmem ja õhem." (1974, nov)
x x x

Õhtul kell kaheksa pidi olema saluut, mis oli toaaknast hästi näha. Kell seitse tulime õuest ja järsku kerkis magistraali metsa kohale kolm rohelist raketti.
P: "See on see proovipauk."
Hiljem vanaemale: "Tead, me nägime seda ennesaluutiproovipauku, kus kolm. Ei, me kolme pauku ei näinud, me nägime ühe paugu kolme raketti." (1974)
x x x

"Ema, ega sa täna tööle ei lähe?"
"Miks ma siis täna ei peaks minema?"
"Täna on jaanipäev."
"Mis siis? Kas sa mõnda Jaani tunned ka?"
"Tunnen."
"Missugust?"
"Jaani kiriku Jaani."
x x x

Pärast mootorrattavõistlust:
"P, seitse naist läks sõitma ja neli naist jõudis finišisse. Mitu metsa ära kadus?"
Vaikus.
"Mitu inimest meil korteris elab?"
"Viis."
"Viis inimest läks metsa, kaks tuli tagasi, mitu metsa jäi?"
"Kaks."
"Kuidas kaks?"
"Aga laps on ju kodus!"
"Millal ta koju tuli?"
"Siis kui teised metsas olid."
x x x

Korvpall. "Tead, ema, ma arvan, et see tuleb lehes panna sinna, kus on kirjutatud "Sport". Selle alla peab panema. Ükskord hakkasid "Kalev" ja Tbilisi "Dünamo" võistlema korvpallis. Aga Tbilisi "Dünamo" ei saanud algul korve ja selleks läks "Kalev" juhtima. Ja siis, kui mina taadi toast ära tulin, siis oli juba seis 25:20 ja viiepunktiline vahe oli. Edasi ma ei vaadanud."

Jalgpall. "Ükskord, kui ma vaatasin oma televiisorist, siis hakkasid kaks saksa meeskonda võistlema. Nad kukkusid hästi palju. Valgete särkidega mehed said hästi palju väravaid. Kirjuta siia - jalgpallis. Väravpall on ju ka. Mustad ainult said kolm väravat ja valged siis said viis väravat ja läksid juhtima. Ja edasi oli siis nii, et, et... Siis teisel poolajal läksid mustad ette kümne väravaga ja nad jätsid valged kuue väravaga maha. Kui tuli juba kolmas poolaeg, noh, tead, kui teise poolaja lõpp tuli, siis enne seda lõppu oli nii, et valged said kah kümme väravat ja mustadel jäigi kümme ja tuli viik ja jalgpall lõppes ära."

Teeme ühe võrkpalli kah. "Ja kui võrkpall algas, siis mängisid Leningradi "Spartak" ja Tartu "Kalev". Ja Leningradi "Spartakul" läks nii hästi, et nad said 20 punkti ja jätsid "Kalevi" omad maha kümne punktiga. Siis jäi kümnepunktiline vahe. Kui oli juba teine poolaeg, siis valged läksid kahekümne kaheksaga juhtima ja mustadel oli kakskümmend kuus. Leningradi spartakid said kaks punkti täis ja siis oli viik. Kui võrkpall hakkas lõppema, siis pärast viiki natuke läks üks viigist kahe punktiga edasi. Ja siis lõppeski see võrkpall ära. Kohe ma pidin minema pesema ja siis läksin ma magama peale pesemist. Mida sa küsisid? Tartu "Kalev" võitis." (5-a.)

Kõigi aegade parim tulemus

Mõnikord ostan Bingo loto pileti. Enamasti jääb mul täis saamata 10-7 ruutu 25-st. Täna oli kõigi aegade parim tulemus - lõpuks jäi puudu üks, jah just ainult üüüüks ruut!

Peavõit oli oh-kui-lähedal, aga pihud jäid tühjaks, sest ei nurkade mängu ega ka diagonaalide mängu ajal polnud vajalikud ruudud täis.

Aga selle eest tean ma nüüd täpselt, mis tunne on, kui ainult üks ruut tühjaks jääb...
Päris naljakas. :)

Majavärki

Väljavõte:
"Koosolekule ei esitatud ühtegi kandidaati juhatusse ega revisjonikomisjoni. Sellepärast jäi valimata uus juhatus ja ka revisjonikomisjon. Koosolek muutus rohkem rahvakoosoleku sarnaseks, millegipärast tuli üle rääkida ka eelmise koosoleku materjalid."

Majas on üle 100 korteri. Mõnede küsimuste aruteluks on vajalik, et koosolekust võtaks osa vähemalt 60 korteriomanikku. Koosolekutele tuleb aga 30-35 osavõtjat ja kõik koosolekud toimuvad reeglina teisel katsel umbes 16 osavõtjaga.

"Kütte hind on lühikese ajaga tõusnud 2,55 korda. Kui 2006. aasta teisel poolel 1 MWh maksis 473 krooni, siis alates k. a oktoobrist 1208 krooni. Kui peaksid korduma 2002. ja 2003. aasta talvekuud, siis ulatuks küttearve 2-toalisel korteril 1500 kroonini ja kolmetoalisel 1980 kroonini. ... Tuleb ehitada uus soojustatud katus, soojustada maja seinad, uuendada keskküttesüsteem. ... Kui koguksime remonditasu 5 kr ruutmeetrile, siis kuluks meil remondiks vajaliku raha kogumiseks 17,2 aastat ja kogu selle aja jooksul maksaksime pidevalt kasvavat küttearvet. Peame võtma laenu ja kõik need tööd korraga ja lühikese ajaga ära tegema...

Kauneid jõule ja head uut aastat!
Teie ... "

Fotojaht - vana ja hüljatud

Tegin selle pildi kevadel, kui fotoaparaadi sain ja praeguse fotojahi teemast veel aimugi polnud. Kass oli siis juba kodutu, aga päris puhta olemisega ja mitte veel täiesti kõhnunud. Oma igahommikusel kassiretkel sukeldus ta alati vana autoloksu alla, millega keegi enam ei sõitnud ja mis midagi või kedagi ootab.

Vahepeal on möödunud kolmveerand aastat. Kass pole endiselt kellelegi vajalik, on nii puhas, nagu selles olukorras olla saab, ja üsna kõhn. Hommikuti käib ta endiselt oma jahiretkel, mõnikord sukeldub auto alla, teinekord istub selle kõrval, nagu masina hüljatust mõistes ja saatusekaaslast tajudes.

Teiste fotojahiliste pildid.

"Harrison Bergeron"

"Oli aasta 2081 ja kõik olid lõpuks võrdsed. Keegi ei olnud targem, ilusam, tugevam, kiirem..."

Kõik olid tasalülitatud. Ja siis äkki oli seal üks poiss teistest intelligentsem.

Kurt Vonneguti lühijutt "Harrison Bergeron" on täiesti ilmselt üks neid teoseid, mida võib lõputult edasi arendada. Või siis kurva lõpuni. Poliitiline satiir, ulme, aga võib-olla hoopis tegelikkus, mille poole maailm on teel.

Vaatasin eile selle ainetel 1995. aastal tehtud filmi, mis 1961. aasta lühijutust paljuski erineb. Aga on kahtlemata haarav.

Missugused oleksime meie selles tasalülitatud maailmas, mille poole püüdlemisest on märke meilgi? Kas me zombistume või on meis veel mingi intelligentsiimpulss? Kas me tahaksime elada maailmas, kuhu ei sünni enam iialgi ühtki Beethoveni-taolist heliloojat? Kas me tahaksime olla tundetud, teadmatud armastusest? Kas me tahame, et keegi dikteerib, mida me tunda ja teada võime?

Väga hea film on. Noored peaosalised on hästi valitud, Harrisoni vanemad ja pruut on ehmatavalt masendavad kujud... Väga hästi mängib selles filmis Christopher Plummer - ja tal on mida mängida. (Muide, just täna on 1929. aastal sündinud Plummeri sünnipäev.)

Vonneguti juttu saab lugeda siit.
Filmi saab vaadata siit.
Ja siis edasi mõtelda...

Keelejutt

P. käis eile Helsingis jaapani keele rahvusvahelisel tasemeeksamil, mida saab teha kord aastas. Kesktaseme eksami sooritas ta paar aastat tagasi kergesti, kõrgtasemel oli nüüd teine katse. Mullu jäi väga vähe puudu. Minu arvates on see märkimisväärne saavutus, kui arvestada, et ta on keelt õppinud iseseisvalt. Seekordse eksami tulemuse saab teada millalgi tuleva aasta veebruaris.

Mulle on ka keeleõppimine alati meeldinud. Pigem oma tarbeks kui millegi suure ja vägeva kordasaatmiseks. Minu lemmikud on itaalia ja hispaania keel, aga mõlemat võiksin praegusest märksa paremini osata. Hispaania keelt tahtsin õppida noorena, aga siis polnud selleks võimalust. Millalgi 1980-ndatel käisin keeltekoolis itaalia keele õpingutel. Ülar Ploom polnud siis veel professor, aga väga kirglik keelehuviline ja hea nõudlik õpetaja. Hispaania keelt õppisin alles tugevasti pealt-viiekümnesena mõni aeg tagasi. Tore aeg oli. Kõik teised õppegrupis sobisid mulle vanuse poolest lapseks või lapselapseks, aga me saime omavahel hästi läbi. Juan Carlos oli ka väga tore õpetaja. Hispaania keel sobib mulle ja ma ei jäänud nooremate kõrval sugugi hätta, võib-olla just tänu varasemale itaalia keele oskusele. Aga igapäevases tarbimises kipuvad need kaks küllalt lähedast keelt mul suus segi minema.

Helsingis olnud eile hommikul pärast eelmise õhtu iseseisvuspidusid rahulik ja vaikne. Enne eksamit hea jalutada. Mina pole seal mitu aastat käinud, peakski vist jälle millalgi minema.

Fotojaht - taevas

Paljudest taevalaotusest tehtud piltidest valisin välja kaks. Pilvedekeerise ja lipuvärvid.






Teiste fotojahtijate taevas on siin.

"Raske on olla jumal"

A. tuletas mulle hiljuti meelde, et üks tema lemmikraamatuid on Strugatskite "Raske on olla jumal", mispeale ma seda ka ise uuesti sirvisin. Üks mõte tundus praegu eriti aktuaalsena. Rahavaesel ajal kiputakse esmajoones kultuuri ja teaduse kallale asuma. Et mis nad kulutavad...

Strugatskid kirjutavad:
"Ükski riik ei saa areneda teaduseta - naabrid hävitavad ta. Kunstide ja üldise kultuurita kaotab riik enesekriitikavõime, hakkab soosima ekslikke tendentse, sünnitab iga hetk varisere ja lurjuseid, arendab kodanikes tarbijavaimu ja enese ülehindamist ning langeb lõppude lõpuks täpselt samuti arukamate naabrite ohvriks. Võib kuipalju tahes jälitada raamatutarku, keelata teadusi, hävitada kunste, kuid varem või hiljem tuleb aru pähe võtta ja hambaid kiristades ometi avada tee kõigele, mida võimuahnus, juhmus ja harimatus südamepõhjast vihkavad. Ja kuidas ka need võimul seisvad hallid teadmisi ei põlga, ei saa nad ometi ajaloo objektiivse paratamatuse vastu, nad võivad selle käiku ainult aeglustada, kuid peatamine pole nende võimuses. Teadust põlates ja kartes on nad siiski sunnitud seda soosima, et püsima jääda. Varem või hiljem tuleb neil anda luba ülikoolide ja teaduslike ühingute asutamiseks, tuleb rajada uurimiskeskusi, observatooriume, laboratooriume, tuleb luua haritud ja mõtlevate inimeste kaader, need inimesed aga ei allu enam nende kontrollile, neil on hoopis teistsugune psühholoogia, hoopis teistsugused tarvidused, nad ei saa elada ega tegutseda vanas õhkkonnas - madala kasuahnuse, väiklaste huvide ja nüri eneseimetluse õhkkonnas. Neile on vaja uut õhkkonda - üldise ja kõikehaarava teadmishimu loomispingest küllastatud õhkkonda, neile on vaja kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, ja võimulseisvad hallid on sunnitud selleski järele andma..."

Pikk tsitaat sai, aga ajal mil kultuuriministeerium on kohati kultuurituse ministeerium ja kaht kultuuriasutust sunnitakse tengelpunga nimel linnavõimu poolt vastasseisu, on see minu arvates asjakohane mõttekäik.

* * *
Ulmevallast on ka aeg, mida näitab A. ajanäitaja pärast põrandale kukkumist. Stopperi seis on 00 minutit, 88 sekundit ja 21 sajandiksekundit veel otsagi. Vanasti oleks öeldud, et kell näitab kalossinumbreid, nüüd aga on uued ajad, uued tuuled... paraku tuleb ka uus kell muretseda.

Tänasest telekata

Lootsin, et uue kuu algusega saavad mu viimase aja "väikesed" elukondlikud ebameeldivused otsa, aga võta näpust.Täna kella 11 ajal läks meil elekter hulgaks ajaks ära ja pärast seda pingekõikumist ei hakanud mu telekas enam mängima. Mis mul sest kasu, et loen online-lehest, et pooletunnise elektrikatkestuse tõttu sai kannatada umbes 6000 mustamäelast. Tervet telekat tahaks! Aga nüüd hakka parandajat otsima...

Viimasel ajal ongi nii, et kogu aur kulub endise olukorra taastamise jaoks (ukselukurike ja -vahetus, aknaklaasi lõhkumine ja vahetus, nüüd siis telekaparandus või -vahetus). Aga võib-olla ongi hea telekavaatamises mõnenädalane paus teha...

Mulle ei meeldi halvas meeleolus blogi pidada. Milleks oma viperusi võimalike lugejate kaela kallata... Rõõmsama poole pealt siis niipalju, et selle aasta tööd näikse olevat tehtud. Sel poolaastal olen toimetanud kolm mahukat tõlkeraamatut ja ühe väiksema. Lisaks lugusid kirjutanud. Veel on kirjutada üks tellitud lugu ja siis võib mitu nädalat jutti puhata. Korrastada ja korrastuda. Kuni umbes nelja nädala pärast hakkavad päevad jälle valgemaks muutuma.

Tänase päeva kõige parema blogielamuse sain sellest blogist. Just Kristeli soovituse põhjal ma seda raamatut mõni aeg tagasi lugesin, Mumbai sündmused on ka minu jaoks nüüd avanenud suuresti läbi "Shantarami" vaatenurga.

EDIT// Õhtune täiendus. Õhtul helistas mingi sotsioloogiafirma küsitleja. Tahtis muu hulgas teada saada, mida arvan Eestis kujunenud majandusolukorrast, kas loodan seda halvenevat või paranevat; mitme kilekoti jagu nädala jooksul kaupa toon; kas lisaks kilekottidele ka riidest või paberist kotte tarvitan; milliste kauba- ja teenusegruppide kasutamist/ostmist olen vähendanud; kui kaua minu arvates kulub aega kilekoti lagunemiseks jne - küsimusi mitmest ooperist. Laiapõhjaline küsitlus, mille kokkuvõte pidavat varsti EPL-is ilmuma.