05/08/2020

Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane“


Mika Waltari
„Sinuhe, egiptlane“

Viisteist raamatut arst Sinuhe elust u. 1390-1335 e. Kr.
Soome keelest tõlkinud Piret Saluri.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mika Waltari „tellistest“ olen sel aastal lugenud „Mikael Karvajalga“ ja „Sinuhet“. Usun, et hästi paljudel mu blogi lugejatel on „Sinuhe, egiptlane“ (Sinuhe, egyptiläinen, 1945) ammu loetud, sest suur hulk minu tuttavatest on seda maininud oma noorusajal loetu hulgas vaimustava kogemusena. Teised jälle on öelnud, et „Sinuhet“ tuleb ikka ja jälle uuesti lugeda või vähemasti lehitseda, sest aastatega läheb see teos üha paremaks nagu hea vein ning ühes lugejale tarkuse lisandumisega tulevad esile romaani need tahud ja mõtteselgus, mida noorpõlves lugedes tähele ei osatud panna.

Seda hiigelromaani varem või mitmeid kordi lugenud inimesed on oma muljeid nii palju jaganud või kirja pannud, et mul on üsna raske neile midagi lisada. Mõned mõttekäigud siiski.

Sinuhe elukäik keset muutlikke aegu ja vaaraode muutlikku meelt on kahte osasse jaotatud ülimahukas romaan, mille kohta võiks oletada, et see võib olla ebaühtlane ja laialivalguv. Kuid Mika Waltari on suutnud luua algusest lõpuni köitva ja huviga jälgitava teose, milles on nii ülimat traagikat kui ka reibast nalja. Ka päris lõpp ei vaju ära, vaid suudab lugejat üllatadagi. 

Waltari keelekasutus, mille Piret Saluri on sujuvalt edasi andnud, on väljendusrikas. Kõik tegelased räägivad neile omasel kombel, mõned neist vägagi mahlakalt; kirjeldused on värvikad, arutluskäigud sügavsisukad.

Just need arutlused usust ja elust, vaestest ja rikastest, Amonist ja Atonist, südame sunnist ja tõe vajadusest, vaprast aususest ja salvavast salalikkusest, suutlikkusest ja suutmatusest, aust ja autusest on minu meelest „Sinuhe“ kõige paeluvam osa, mida juba raamatu esimestest lehekülgedest alates tahtnuksin uuesti üle lugeda.

Kui kõik enam kui seitsesada lehekülge loetud said, siis oli nende hulgas vaid üksikuid selliseid, millest lugedes üle libisema kippusin, põhiosas oli loetu ja tegelaste saatus hingeminev ning ma mõistan, miks see on paljude lemmikraamat.

„Arsti ees on ka vaarao alasti,“ teab üksildane Sinuhe oma kogemustest hästi, kuid ei oska aimatagi, et kunagi teab ta vaarao(de) saladustest liiga palju. Rahvas oma arvamustega on ülikute jaoks tühine nagu kärbes, keda ei tasu tähele panna, aga ometi on seesama rahvas ülikutele vajalik nii rikastumiseks kui sõjapidamiseks. Rikkad saavad rikkamateks ja vaesed vaesemateks.

Ja kuigi on palju jumalaid, ei pruugi neid olla piisavalt, et inimesed õnnelikuks saaksid. Jumalad on omavahel vaenulikud ja vastuoludes, samamoodi neid uskuvad inimesed. Võib-olla on siis tõesti parem kummardada leitud mardikaehet, mis tänu pidevale ülistamisele jumala aupaiste ja õnnetoova mõju omandab.

„Sinuhe, egyptiläinen“
WSOY, 1945.

Soome kirjandusteadlane Kai Laitinen nimetab Mika Waltarit (1908-79) välismaal tuntuimaks soome kirjanikuks ja tema „Sinuhet“ suureks desillusiooniks, millest kujunes rahvusvaheline bestseller. Muud Soome kirjandusteadlased on rõhutanud, et selles romaanis ei väljendu mitte ainult vaarao(de) aegne elu, vaid see analüüsib soome keskklassi pettumust ja resigneerumist pärast sõda, kui paljudel kesksetel väärtustel ei olnud enam katet ja tundus lohutav mõelda nagu Sinuhe, et kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all ja ka inimene ei muutu. Sinuhe ja tema orja Kaptahi loos väljendub idealisti ja realisti saatus ning sama skeemi kasutab Waltari ka oma järgmistes romaanides, mis kajastavad humanisti saatust ainelistest väärtustest täidetud toores maailmas. (Vt Kai Laitinen „Soome kirjanduse ajalugu“, Vagabund, 1994).

„... sest ma ei saa sõja asjadest aru ja kõik lahingud on minu silmis ühesugused ja kõik põlevad linnad ja tühjaksriisutud majad on minu silmis ühesugused ja nutvad naised ja vigastatud kehad on ühesugused minu silmis, kus ma neid ka kohtan.“

„Ma olen ju kõike seda kirjutanud iseenesele, et jaksaksin elada, ja et endale seletada, miks ma olen elanud.“


Niihästi tõlkija kui ka toimetaja on suurt ja hoolikat tööd teinud. Paradoksaalselt annab sellest hoolikusest aimu ka paksus köites leiduv omapärane apsakas: nimelt on lk 147  ilmselt üks neist või mõlemad mõtisklenud, kas õige on kirjutada paber või papüürus ja sellest on sündinud veidi segane lause, kus sees nii paber kui papüürus. Muide, vaatasin soomekeelsest originaalist, et Waltari on selles lõigus (nagu veel mujalgi paaris kohas) kasutanud paberit, aga kas egiptlased tollel ajal paberit mõistsid teha ja tarvitada on küsitav.

Nii või teisiti –  vaieldamatult on „Sinuhe, egiptlane“ meistriteosena ja meistri teosena mõjuv ka nüüdisajas.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

HOIATUS: Neile, kes kavatsevad „Sinuhe, egiptlast“ lugeda, ei soovita ma seda postitust siit edasi lugeda, sest nii nagu „Mikael Karvajala“ puhul panen siia enda jaoks ka nüüd võrdlemisi pealiskaudselt kirja iga raamatu tegevustiku.

I osa
1. raamat – „Kõrkjalootsik“. Mõtliku ja poeetilise algusega teeb maapaos olev Sinuhe teatavaks, et kirjutab endale. Vaestearst Senmut ja tema naine Kipa leidsid jõel ujuvast kõrkjalootsikust vastsündinu ja võtsid ta kasvatada.. Sinuhe on teistest lastest peenema kondiga ja ilusam, võimalik, et mõne rikka heidiklaps. Võib-olla toovad kunagi selgust  kõrkjalootsiku linnupüüdjasõlmed. Sinuhe tahab seitsmesena saada sõduriks, kuid isa viib ta kohtuma endise kangelase Intebiga, kes on inetu, vigane ja joomar, ning Sinuhe muudab meelt ja nõustub kirjatarkust õppima. Õppides hakkab lugemine ja kirjutamine talle meeldima. Ka on vana Oneh, tema esimene õpetaja, tark ja oskab kooliasju poistele huvitavaks teha. Sinuhe sõbruneb väga hästi joonistava Thotmesiga. Isa palub poisi õpetamisel abi kuninglikult koljuavajalt Ptahorilt. Pärast talle korraldatud joomaõhtut otsustab Ptahor aidata Thotmesil saada kunstnikuks ja Sinuhel õppida arstiks. Kuni selle ajani on Sinuhe õnnelik.

2. – „Elu maja“. Sinuhe läheb Elu majja, kus saab alama astme preestripühitsuse ja ka arstikoolituse. Sinuhe häda on, et ta tahab liiga palju teada, miks on nii ja mitte teisiti, miks asjad toimivad, miks üks ravi mõjub ja teine mitte jne. Tema miksidele ei vaadata Elu majas hästi. Sinuhe pettub Amonis, sest tunneb jumala hääles ära purjutanud preestri hääle. Ta kohtub templis kauni naisega, kelle nimi on Nefernefernefer ja kes kingib talle sõrmuse. Sinuhe on naise ja esimese suudluse lummuses.  Mõne aja pärast otsib ta üles lapsepõlvesõbra Thotmese, kes on kunstikoolist minema kihutatud, sest ei püsinud sealsetes raamides. Tagasi Elu majas on Sinuhe abiks Phatori koljuavamiste juures ning läheb Phatori abilisena vaarao Amenhotep III ravima. Sinuhe ei tunne pärast usus pettumist end enam õnnelikuna.

3. – „Teeba kirg“. Vaarao kolju avamine lõpeb tema surmaga. Phator ja Sinuhe saavad teenitud tasu, hea söömingu ja surma rituaali, millel Sinuhe saab uue nime: Sinuhe, kes on üksildane. Troonipärija läheb kõrbesse vaarao hingega hüvasti jätma ja saab püha haiguse (tõenäoliselt langetõvehoo), millega Sinuhe aitab tal toime tulla. Nad kohtuvad sõduriks sooviva Horemhebiga, kes koos nendega vaarao õukonda tuleb. Valitsejaks saab troonipärija ema kuninganna Teje, kes on noorena olnud tavaline linnupüüdja. Sinuhe hakkab arstiks, sisustab oma majakeses vastuvõturuumi, kuhu Thotmes temast pildid maalib. Ta saab endale ka truu ühesilmalise orja Kaptahi. Sinuhel on Teebas kaks kirge. rikkus ja lõbutsemine. Kord tuleb Horemheb talle kurtma oma rahulolematust eluga õukonnas ja armastust troonipärija õe Baketamoni vastu. Lohutuseks viib Sinuhe ta lõbumajja ja kohtab seal oma igatsuste naist Neferneferneferit, kes kasutab ära tema kirepuhangu ja jätab ta varatuks.

4. – „Nefernefernefer“. Kirg Neferneferneferi vastu sunnib õnnetut Sinuhet talle loovutama ka oma vanemate vara, nende hauakoha ja igavese elu jaoks mõeldud varanduse. Nefernefernefer  laseb ta lõpuks oma majast (Bastet – kassjumal) välja visata. Kõigest ilma jäänud vanemad tapavad enda, kuid väljendavad Sinuhele jäetud läkituses oma armastust. Sinuhe otsustab nad palsameerida ja läheb tööle Surnute majja. Surnupesijad on rämedad, ropud ja hoolimatud mehed, Sinuhe sõbruneb vaid ajueemaldaja Ramosega. 40 päeva pärast viib Sinuhe oma vanemate palsameeritud kehad salaja Kuningate orgu ja matab vaarao viimase puhkepaiga juurde. Ta leiab mardikaehte ja tutvub endise kaevandusorjaga, kellega koos röövib ühe rikkuri hauakambrit. Teebasse naastes on Sinuhe rikas, kuid tema südant täidab häbi. Ta tasub oma võla Kaptahile ja nad põgenevad koos Süüriasse.

5. – „Habirud“. Smürna linna ja Süüria elu kirjeldus. Julma Baali võrdlus Egiptuse jumalatega. Sinuhel läheb tänu Kaptahi nutikusele hästi, ta on rikas ja Süüria arstid peavad temast lugu. Amori kuningas Aziru parandab Sinuhe juures hambaid ja armub tema orjatüdrukusse. Sinuhe kingib tüdruku talle ja saab tasuks lubaduse, et Aziru on tema eluaegne sõber.   Mässavad habirud (arvatavasti heebrea hõimude eellased) tulevad röövretkedele. nende vastu sõdivaid egiptlasi juhatab Horemheb, kellel on nüüd juba kullast väejuhipiits. Sinuhe tahab näha sõda ja aidata abivajajaid arstina. Kirjeldab detailselt nähtud sõjakoledusi ja oma vastumeelsust verevalamise suhtes. Lahingumöllu armastav Horemheb teeb talle ettepaneku, et Sinuhe koguks eri maades kuulsust arstina, aga oleks ühtlasi Horemhebi silmadeks ja kõrvadeks ning annaks talle teateid võimalike vastaste kavatsustest. Sinuhe tunneb, et Horemheb on määratud millekski suuremaks ja ta otsustab Horemhebile alluda. Vaarao (kelleks juba mõnda aega on troonipärija, kes on abiellunud Nofretetega) on Horemhebile rohke verevalamise pärast pahane ja kutsub ta koos tema väega Egiptusesse tagasi.

6. – „Valekuninga päev“. Sinuhe kirjeldab Mitannimaad, mis tasapisi alla käib ja tunneb hirmu sõjakate hettide ees. Sinuhe meelest on see surev maa. Edasi läheb Sinuhe Babülooniasse, mis on rikas ja viljakas maa, mida valitseb noorukist kuningas Barraburiaš, kelle kireks on mänguasjad ja lapsepõlvest alates üles kasvatatud lõvi. Kuningal valutab hammas, Sinuhe julgustab ja ravib teda ja kui hambaarst kuninga hamba välja tõmbab, lubab ta Sinuhele suure tasu. Sinuhe palub tasuks võimalust vaadata sõjaväeparaadi, mille ajal ta loendab Horemhebi jaoks vägede suurust. Kaptah on kuninga meelest väga veider ning ta laseb Kaptahist teha valekuninga päeva pidustuste valekuninga, kes peab päeva lõpul surema. Kaptah käib valekuningana ka kuninga naistemajas, kuhu on teiste hulka toodud tantsijatar Minea, kes on oma kodumaal jumalale pühendatud ja ei taha, et mehed teda puutuksid. Sinuhe kavaldab kuninga üle ja põgeneb öö varjus Kaptahi ja Mineaga Babülooniast, kus ta omandas rohkesti uusi teadmisi ja kuulis astroloogidelt, et on kõrgestisündinud.

7. – „Minea“; 8. – „Pime maja“. Minea hakkab Sinuhele järjest rohkem meeldima. Sinuhe on tüdinenud kõikidest jumalatest, keda on palju, aga keda kummardatakse inimeste hirmude pärast. Ta lubab viia Minea Kreetale, kuid enne käivad nad hettide maal. Sõjameelsed hetid varustavad end vaarao vastu tõusmiseks. Sinuhe kogub andmeid Horemhebile ja hangib ka noa, mille materjali oskavad hetid ainsana kasutada ja töödelda. 8. raamatus jõuavad Sinuhe, Kaptah ja Minea laevaga Kreetale, Minea ei varja enam oma tundeid Sinuhe vastu ja muutub enne härgjumala majja sisenemist järjest nukramaks. Sinuhe ja Minea purustavad kannu ja kuulutavad end meheks ja naiseks, kuid Minea säilitab oma neitsilikkuse. Täiskuu ajal viib Minotaurus ta jumala majja, kust keegi pole veel tagasi tulnud. Käivad kuulujutud, et lõbujanuliste ja püsimatute kreetalaste jumal on surnud ja riiki, eriti selle merendust ähvardab allakäik. Kui Minea tagasi ei tule, sisenevad Sinuhe ja Kaptah Minotauruse labürinti, leiavad sealt tapetud Minea ja veel paljude ohvrite jäänused. Jumal on tõesti surnud ja saades aru Minea ohvri asjatusest, hakkab Sinuhe jooma. Kaptah suudab ta siiski viimasele Süüriasse minevale laevale viia.

9. – „Krokodillisaba“. Sinuhe on Süüriast eemal olnud kolm aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Süürlased on egiptlaste vastu vaenulikud. Sinuhe viiakse Amorimaale kuningas Aziru poega ravima. Pärast vaevarikast kihutamist sõjavankritega selgub, et kuningapoeg on nutnud esimese hamba tuleku pärast. See on seni kõige humoorikam koht kogu teoses. Seejärel pöörduvad Sinuhe ja Kaptah tagasi Egiptusse. Sinuhe hakkab elama Teeba vaestelinnas ja ravib vaeseid tasuta. Kaptah hoolitseb tema ja enda varanduse kasvu eest, ostab kokku kinnisvara, teravilja jm. Ostab endale ka „Krokodillisaba“ kõrtsi sadamas, kus müüakse maailma kangeimat jooki, mille retsepti teavad ainult endine kõrtsmik ja tema tütar Merit. Sinuhele hakkab Merit meeldima. Suur osa sellest raamatust kirjeldab Atonisse uskujaid ja nende lahkhelisid Amonisse uskujatega. Sinuhele hakkavad Aton ja sellega koos ka vaarao tõekspidamised mõjuma.

II osa
10. – „Taevakõrguse linn“. Amoni ja Atoni pooldajate vastuolude tõttu on rahutusi maha suruma tulnud vägedega tagasi jõudnud ka Horemheb. Ta ei ole enam kõrgem väejuht ja saab veeta Sinuhega mõned päevad, vaadates, kuidas tema võitlema koolitatud sõdurid tegutsevad käpardist uue ülemjuhataja alluvuses. Kui selle tegutsemine ei too vaaraole soovitavat Amoni langemist, saab Horemheb endale kolmeks päevaks vaarao õigused, juhatab vägesid nii, et Amoni võim kukutatakse, tema preestrid põgenevad, kuju võetakse maha. Kaoses linnas otsustab Sinuhe kätte maksta Neferneferneferile, röövib naise sõdurite abil ja viib Surma majja surnupesijatele mõnitamiseks. „Krokodillisabas“ veedab ta öö Meritiga, keda ka naiseks kosib. Merit eelistab jääda vabaks. Vaarao Amonhotep IV võtab nimeks Ehnaton, et tõestada oma pühendumist Atonile. Horemheb võtab Sinuhe kaasa vaarao Kuldsesse majja, kus Sinuhe keskusteleb vaaraoga Amonist ja Atonist ning annab kaunile Nofretetele arstinõu. Ta kohtub ka vaarao kunstnikuga, kelleks osutub tema sõber Thotmes, kes lubab teha Horemhebi kuju. Rahvas ründab vaarao kandetooli kandjaid ja Horemheb saadab rahva vastu sõdurid. Vaarao jälestab nähtud veresauna ja rahva suhtumist endasse, lahkub Teebast, purjetades kümne päevateekonna kaugusele maale, kus inimesed tunduvad talle õnnelikud ja kuhu ta rajab Ahet-Atoni linna. Tal on palju riigiarenduse mõtteid, eelkõige seoses kultuuri, hariduse ja Atoni-kummardamisega, Kuninglik koljuavaja Sinuhe suhtub neisse kriitikaga, sest teab, mis mujal maailmas toimub, kuid toetab siiski vaarao seisukohti. Ahet-Atonisse rajatakse Surma maja, kuhu teiste surnupesijate hulgas tuleb ka Sinuhe tuttav Ramose, kes räägib talle, et Nefernefernefer põhjustas surnupesijate hulgas palju segadust ja lahkus Surma majast veel rikkamana kui varem. Sinuhe kättemaks luhtus.

11. – „Merit“. Vaarao tahab sõjaväe laiali saata, kuid Horemheb takistab seda, sest Süürias on palju rahutusi ja Aziru tungib oma vägedega sinna.  Thotmes teeb Nofretetest kuju. Nofretete nukrutseb, et tal ainult tütred sünnivad. Teebat valitseb preester Eje ja see on Egiptuse majanduskeskus, kus rikkad järjest rikastuvad ja vaesed muutuvad vaesemaks. Kümme aastat Taevakõrguse linnas olnud Sinuhe pöördub Teebasse tagasi. Kaptah on mitmekordistanud enda ja Sinuhe varandust, kiitleb viljakaubaga. Sinuhe käsib vilja jagada vaestele uusmaasaajatele. Sinuhe kohtub Tejega, kes avameelitseb, et on mõtelnud välja Atoni, et kukutada Amon. Sinuhe näeb, et Teje punub vaipa linnupüüdjasõlmedega, ja hakkab midagi aimama oma kõrkjalootsiku kohta. Teje kiitleb, et vaarao teised naised ei sünnitanud ühtki poega ja seepärast sai vaarao järglaseks tema poeg Ehnaton. Sinuhe õpetab Elu majas arste ja teeb kolm koljuavamist. Käed on nõrgemaks ja nägemine viletsamaks jäänud. Amoni preester Hrihor tutvustab talle Amoni ravi ja annab „viimse arstimi“ pidevaid peavalusid kannatava vaarao jaoks. Teje sureb. Õuedaam Mehunefer räägib Sinuhele, et Teje saatis Mitanni printsessi poja kõrkjalootsikus jõele. Mehuneferi eest pagedes võtab Sinuhe Ahet-Atonisse kaasa Meriti koos nelja-aastase poisi Thotiga. Ehnaton saadab Sinuhe Süüriasse Azirult rahu ostma.

12. – „Veekell mõõdab aega“; 13. – „Atoni riik maa peal“. Horose templisse püstitatakse Horemhebi kuju. Horemheb soovitab Sinuhele läbirääkimistel Aziruga mitte loobuda Gazast, mida Egiptus vajab oma tugipunktina. Sinuhe raske teekond Aziru juurde ja rahu kauplemine.  Ahet-Atonis jätkuvad vaarao peavalud ja nägemused. Nofretetel sünnivad ainult tütred ja ta peab selles süüdlaseks oma mehe nõrkust. Kaptahil edeneb viljaäri, Merit õpetab Thoti Sinuhed isaks kutsuma. Egiptuse olukord halveneb. Eje soovitab loobuda Atonist ja anda kõik õigused jumal Amonile, keda rahvas endiselt suures osas pooldab. Horemheb soovitab vaenlasi rünnata. Vaarao valib oma tee, kuid see toob kaasa järjest suuremad rahutused. Sinuhe annab poole oma viljast ja kullast Horemhebile, poolest tehakse Atoni nimel vaestele leiba. Kaptah soovitab viia Merit ja Thot vaenutsevast Teebast minema, kuid Sinuhe ei kuula teda ja näeb, kuidas Amoni pooldajad nad tapavad. Kaptah ütleb Sinuhele, et tolle üksildus on nüüd täielik, sest Thot oli tema poeg. Sinuhe läheb Ehnatoni juurde ja kasutab Hrihori antud ravimit. Uueks vaaraoks saab Ehnatoni väimees Tuti – Tutanhamon, kes mõtleb palju surmale.

14. – „Püha sõda“. Horemhebi juhtimisel võitlevad egiptlased hettidega ja seejärel lähevad sõjakäigule Süüriasse. Horemheb võtab rikastelt poole nende varast sõjaväe jaoks, lubab tulevikus võtta allesjäänud osast veel poole ja seejärel taas allesjäänust poole. Memphis on kujunenud Horemhebi vägede väljaõppelinnaks. Tema vaprad „pasakärsad“ on saanud hea väljaõppe. Hetid kaotavad neile kõrbes oma veetagavarad ja annavad alla. Gazas on Horemhebiga kaasas ka Sinuhe, kes leiab sealt eest ootamatu üllatuse Horemhebi salakuulaja näol, keda Gazas vangis hoitakse. Selle raamatu sõjakirjeldused on julmad ja hoogsad. Aziru ja tema pere hukkamine. Arutlus väärikusest. Sõjaraskused aetakse noore Tutanhamoni süüks.

15 – „Horemheb“. Vananenud Sinuhele saab osaks ootamatu ülesanne, mis täidab ta süütundega. Eje on vaarao, Horemheb naitub kaua ihaldatud Baketamoniga. Tundelised kivimaja-episoodid. Horemheb saab vaaraoks ja lubab taastada Egiptuse võimsuse. Kibestunud Sinuhe käib linnas tõde kuulutamas. Kaptah muutub järjest rikkamaks ja lugupeetumaks. Horemheb pagendab Sinuhe, kes mereäärses üksilduses paneb kirja viisteist raamatut.

2 comments:

  1. Waltari on klassik. Just lõpetasin kahe "Turms surematu" raamatu uuesti lugemise, need on välja antud Johannes Aaviku tõlgituna 1959 ORTO kirjastuse poolt Torontos. Keelekasutuse täiega nautimiseks on muidugi hea lugeda originaalkeeles, mis soome puhul nii keeruline polegi ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mika Waltari uustõlgete tegija Piret Saluri põhjendab "Sinuhe" ümbrispaberil saatesõnas uustõlgete vajadust sellega, et "Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid." ning: ""Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?" on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt."

      Delete

Related Posts with Thumbnails