16/12/2019

Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“


Alberto Mussa
„Qāfi mõistatus“

Sari „Moodne aeg“.
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
Kujundanud Maris Kaskmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küllap on õigus erudiit Kalle Kasemaal, kes raamatuümbrisel sõnab: „Hämmastava elegantsiga on teoses põimitud elemente araabia folkloorist ning vana-aja luuletajate elulugudest. Teos meenutab kuulsa argentiinlase Borgese fantaasiaküllaseid mõtteuidanguid, samuti keskaegse müstiku ibn 'Arabi arutlusi ning on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.“

Neile, kes tavaliselt raamatute eessõnu ei loe, soovitaksin küll kindlasti lugeda autori eelhoiatust, milles ta selgitab raamatu ülesehitust ja annab üsna täpsed juhised, kuidas lugeda põhiloo peatükke ja vahepeatükkides antud parameetreid ning ekskursse. Selleta võib olla raskevõitu seda väga tihedat ja täpset teost mõista.

See on ilus raamat. Minu arvates väga õnnestunud kaanekujundus annab edasi ühtaegu olemist ja olematust, araablaste jaoks kõige tähtsamate – kaamelite – sarnasust luiteharjadega, mis omakorda võivad mõnes petlikus miraažis ükskõik millisteks soovkujutelmadeks muutuda ja nendena inimsaatusi mõjutada. Ilus on ka Alberto Mussa mõtte- ja väljenduslaadi täpsus, vanadest allikatest ja rahvapärimustest võrsunud teabe edasiandmine kõikvõimalike tähendussõnade, muinas- ja mõistujuttude kaudu.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Hästi huvitavad on kõikvõimalikud arvamused jäävusest ja olemisest kaduviku ja mitteolemiseni välja. Näiteks võib teosest leida inimese, „kes suutis järjepanu kasutada sõnu, et leida üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.“ Võib leida ka arusaama, et kõige suuremaks tõendiks millegi olemasolust on see, et „tänapäeval ei leidu sellest ainsatki jälge, samuti pole ühtegi märki, ühtegi asitõendit et /see/ üldse kunagi olemas oli.“

„Sest Aladin teadis, et igast loost saab alguse uus ja sellest järgmine ja järgmine ja nii järgemööda kuni jõutakse uuesti esimese loo jutustamiseni ja kogu tegevus kordub lõpmatult. Tegelikult on olemasolevate lugude arv lõplik, kuid mitte ükski neist ei ole esimene ega viimane.“

Autor väidab, et on õppinud „klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.“ Kuid teose kirjutamiseni jõudnud ta alles siis, kui pühendus täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased.

Ühe Brasiilia kirjaniku jaoks on need ehk mõnevõrra üllatuslikud teadmised, kuid Alberto Mussa perekonna juured asuvad osaliselt Lähis-Idas ja seetõttu on „Qāfi mõistatus“ ka lugu autori jõudmisest oma juurte juurde. Ühtlasi on märgata autori sügavaid teadmisi matemaatikast ja lingvistikast. Võib-olla on tema filigraanne täpsus sündmuste ja nähtuste kirjeldamisel just sulam nii araabia kalligraafilisest kujundlikkusest kui ka matemaatiku reaalsusele tuginemisest.

Olgu kuidas on, mina pean tunnistama, et see üsna õbluke raamat, veidi üle 170 lehekülje, on salakaval, sest selle läbilugenuna tunnen, et peaksin loetu juurde veel tagasi pöörduma, et märgata märkamatuks jäänud seoseid ja varjundeid ning saada veel suurema elamuse.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1019552/linda-jarve-araabia-maailm-jaavusest-kaduvikuni

No comments:

Post a comment

Related Posts with Thumbnails