25/09/2018

Ma ei kirjutanud ajaloolist romaani

Kõhklesin hulk aega, kas kirjutada seda repliiki või mitte. Paar päeva tagasi nägin ühes raamatublogis arvamust minu aasta tagasi ilmunud „Nooruse loo“ kohta. Paraku ei saa ma seal blogis kommenteerida ja seepärast panen paar tekkinud mõtet kirja oma blogis.

Mul on hea meel „Nooruse loo“ iga lugeja üle. Veel toredam on, kui nad oma lugemismuljeid jagavad. Selle blogija arvamusel ei olnud ka midagi viga, sest iga lugeja on oma arvamustes vaba. Esimeses kolmes lõigus tsiteerib ta raamatu tagakaaneteksti, vaid viimane lõik on tema lugemismuljest. Aga mind üllatas arvamuse pealkiri, millest nähtus, et blogija osaleb lugemise väljakutses, mille ühe punktina on olnud vaja lugeda mõnda ajaloolist romaani.

Päris kindlasti ei ole „Nooruse lugu“ ajalooline romaan – selle žanri kriteeriumid on sedavõrd teised. „Nooruse lugu“ on ajakirjaniku raamat, mida võiks ehk nimetada ühe ajakirja elulooks. Ma ei mänginud ajaloolisele romaanile nii iseloomulike emotsioonide ja väljamõeldiste põneva tulvaga, vaid kirjutasin faktidel põhineva ülevaate kunagise populaarse noorsooajakirja tekkest, sisust ja põhjustest, miks seda ajakirja enam ei ole.

Ajalooline romaan on üks romaani alaliike, proosateos, mis käsitleb ajaloolisi sündmusi ja isikuid ilukirjanduslikus võtmes, enamasti värvikalt ja emotsionaalselt, sisaldades sageli ka väljamõeldud isikuid ajalooliste tegelaste kõrval, andes vaba voli seikluslikkusele ja  eksootikalegi. Ausalt öeldes on mul kahju, et nooruke blogija mõnda tõepoolest sellesse žanri kuuluvat teost ei lugenud.  Valik on ju laialdane, sest häid ja väga häid ajaloolisi romaane on maailmas kirjutatud tohutult palju.

Et lugemise väljakutses taheti eesti ajaloolist romaani, nimetan siinkohal vaid mõnda meiemaist kirjameest, kes esimesena meelde tulevad: Eduard Bornhöhe ajaloolisi jutustusi (mida vahetevahel on ka romaanideks nimetatud), Eduard Vilde „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ või sama autori kogukat „Prohvet Maltsvetit“. Andres Saali rahvusromantilisi teoseid, Mait Metsanurga „Ümera jõel“ või August Mälgu „Läänemere isandaid“. Või Enn Kippelit, Leo Metsarit, Gert Helbemäed, Karl Ristikivi, Ain Kalmust, Jaan Krossi, Tiit Aleksejevit, ajaloolisse romaani krimka põnevust toonud Indrek Harglat jpt.

22/09/2018

Ärasaatja

Suve ärasaatjaks – hommikul on ju juba sügis – panen siia mehikese, kellest päikese käes ei saanudki hästi aru, mis tujus ta on.


Ja kes sedagi teab, kas teda siis enam on, kui järgmisel aastal uus suvi tuleb. Mehed on ju muutliku meelega. Võib-olla kergitab kübarat ja läheb ära vasakule...



Pildistet 18. sept 2018 Nõmme kandis.

18/09/2018

Pajupill

Täna sain loomaaia sõpradele saadetud e-kirja, milles mind kutsutakse laupäeval loomaaeda tähistama ninasarvikupäeva ja osalema pajupillide meisterdamise töötoas. Kirjas oli ka, et pajupille hindavad loomaaia loomad väga ja lisaks ninasarvikutele peavad pajupillidest lugu elevandid, jääkarud, kaslased ja primaadid.

Mõtlesin, mida paganat nad nende pajupillidega teevad? Kas neile mängitakse muusikat? Õige hingeliseks läinud. Ise nad ju pajupilli ei puhu.

Aga mu fantaasia takerdus, kui sain aru, et olin valesti lugenud. Jutt käis pajupallidest, mitte pajupillidest.

Oh jah! Kujutluspilt pajupillihelidest lummatud ninasarvikutest ja elevantidest oli nii südantsoojendav.

(Pilt interneti vabakasutusest.)

17/09/2018

Sügisesse – jooga väljakutse, lugemised ja vaatamised

Täna algas kalendrisuve viimane nädal. Pühapäeva varahommikul hakkab pihta ametlik sügis. Sel aastal teeb sügise tulek mulle rõõmu. Väsisin suvekuumusest ära ja sellest taastumine on aega võtnud.  Tulin praegu just vihmasest õuest, nüüd krabiseb vihm akna taga – hea tunne on.

Suvi ajas sassi mu viimaste aastate tavarütmi, et sügisest kevadeni teen joogat ja kevadest sügiseni kepikõndi. Kepikõnnile ma palavate ilmadega ei läinud, hiljem tuli tunne ja laiskus, et mis sinna nüüd enam minnagi. Hakkasin juba augustis tasapisi joogat tegema ja septembri alguses leidsin endale omamoodi innustuse.

Ühes Ameerika blogis võttis minuealine blogija ette oma joogaklubi väljakutse „Jooga 100 päeva“, mis kutsub tegema 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli seni paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi tegema iga päev: nüüdseks on üle kümnendiku väljakutsest tehtud ja loobumistahet ei ole. Ameeriklanna jätkab ka hoolega.

Olen sel suvel palju lugenud ja kuidagi on niimoodi kujunenud, et lausa plaanipäraselt. Mitch Albomi seitse raamatut võtsin käsile just niisuguse ühele autorile keskendunud lugemisena ja kirjutasin kõigist raamatutest ka blogis.  Albom osutus selliseks autoriks, kelle raamatutest jäi hea tunne – nii nendest, mis on ajakirjanduslikumad kui ka üsna müstilisest belletristikast.

Teiseks, tegelikult ettekavatsemata plaanipärasuseks kujunesid Nigeeria kirjanike raamatud: kaks Varraku koostöö raames saadud romaani (Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“ ja Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“) ning Suurbritannias omaks võetud Nigeeria kirjaniku Ben Okri teosed, millest mitu veel järge ootavad. Koos mu ammuste mälestustega Nigeerias viibimisest on loetu selle suure maa mulle jälle lähedaseks ja huvitavaks teinud.

Sügisel on lugemisootuses lisaks Okrile ka mitu Alexander Genise teost. Alustasin „Уроки чтения. Камасутра книжника“ lugemisest ja parasjagu naudin neid peatükke, mida eestikeelsesse Loomingu Raamatukogu väljaandesse („Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“) ei tõlgitud.

See plaanipärane keskendumine mõne autori loomingusse ei tähenda aga, et ma muud vahepeal ei loeks. Kõigest küll blogis ei kirjuta.

Vaatamistest on praegu käsil „Noor paavst“, mis on üllatavalt paeluv, kuigi alguses häiris mind selle plakatlikkus; vana hea Hercule Poirot – need sarjaosad, mida ei ole varem vaadanud või mis kuigi hästi meeles ei ole, inspektor Banksi juhtumused, taanlaste veidi vodevillilik „Rannahotell“ ja muidugi brittide „Lahku“ (The Split), sest mulle meeldivad selle peaosaline Nicola Walker, kellega filme ikka olen vaadanud, ja ka Barry Atsma, kes filmis Walkeri tegelaskuju töökaaslane on ja teda südamest armastab. Kõik need filmid on ETV kolmelt kanalilt, kuid mina vaatan neid arvutist endale sobival ajal. Telekat ei ole mul ju juba peaaegu kümme aastat.


Ja üks vikerkaare pilt ka (14. sept '18 kl 16.35). Sel aastal olen vikerkaari vähe näinud ja veel vähem neist pilte teinud. Aga vikerkaarefotod kuuluvad selle blogi traditsioonide hulka, sestap ka selleaastane vähemalt üks. Võib-olla lisab sügis ka neid juurde. Värvikirevamad päevad on alles ees.

12/09/2018

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“


„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

Panen selle postituse ka oma raamatublogisse Tütarlaps linnast, sest nende kahe blogi lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse.

1220.

09/09/2018

Mitch Albom „The Magic Strings of Frankie Presto“


Seitsmes Mitch Albomi raamat, mida sel suvel lugesin – sellega on minu isiklikul n-ö suveprojektil joon all.

Kui eelmiste kohta üldiseloomustusena kirjutasin, et neis on palju meloodilisust ja musikaalsust, siis „The Magic Strings of Frankie Presto“ (2015) jutustajaks ongi Muusika ise. Muusika pajatab loo muusiku elust ja muusikast, loob palju huvitavaid tegelasi ja toob esile ka paljusid tegelikult elanud ja veel elavaid muusikuid.

See on Mitch Albomi viies ja kõige pikem (u 400 lk) romaan. Peategelane Frankie Presto on ühtaegu traagiline, ülev ja üliandekas. Muusika räägib tema matustele tulnute ja oma meenutuste kaudu maagilise ja müstilise loo, milles on palju tundepurskeid, üleelamisi, suurt armastust, loobumisi, niihästi rõõmsaid kui ka kurbi sündmusi ja tohutu palju kõikvõimalikku muusikat. Vana kitarri kuus keelt on täis salapära ja sel pillil tunneb Frankie end tõelise loojana. Aga moosekantide elu kipub olema keeruline, nii ka Frankie oma.

„But in each band you join, you will play a distinct part, and it will affect you as much as you affect it. And, as is usually the fate with bands, most of them will break up – through distance, differences, divorce, or death.“

Mitch Albom on ka ise kiindunud muusikasse, mänginud mitmes ansamblis ja oskab ansamblite kirevat elu kirja panna, lisaks tunneb ta hästi ka muusikaajalugu ja nii hõlmab Frankie Presto lugu põhilist 20. sajandi muusikas, klassikalisest kuni jazzi ja rockini. Frankie saab läbi raskuste tuntud muusikuks, kes mängib mitmesugust muusikat ja ka laulab imeliselt, kohtub Hank Williamsi, Elvis Presley', Carole Kingi, Little Richie' ja ka The Beatles'iga. Raamatu tegevusliinidesse on põimitud väga palju muusikapalasid,  romaani ühe väljaandega koos olevat müügil ka CD, millel neist mõniteist.

Väga huvitavaks muudab Frankie Presto elukirjelduse üks rohkem ajakirjandusse kuuluv nipp: kirjanikul on õnnestunud meelitada ja keelitada oma väljamõeldud peategelase elust rääkima paljusid tuntud muusikuid.  Suuresti tänu just neile „meenutuskildudele“ on Frankie Presto nagu tegelikult olemas ja muusikalegendides elus.

Minu arvates väga hea raamat. Muide, GoodReadsis on selle kohta kirjutatud üle 3000 arvamuse. Enamasti kiitvad.

Erilisel kohal Frankie Presto saatuse keerdkäikudes on hispaania kitarrivirtuoosi Francisco Tárrega (sünd 1852) pala „Lágrima“. See on kitarrimängijatele hästi tuntud, kuid panen siia ka lingi YouTube'ist Cesar Amaro esituses: https://youtu.be/Mlrj7mNKuYE

* * *

Kokkuvõttes võin öelda, et olen oma „suveprojektiga“ väga rahul.
Kokku lugesin Mitch Albomilt niisiis seitset raamatut, mis kõik ka muljetena blogisse jõudsid.
Kahe esimese kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies: Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“
Kuues: Mitch Albom „The Time Keeper“
Related Posts with Thumbnails