30/12/2017

Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“


Simon Sebag Montefiore
„Verev keskpäevataevas“

Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Uno Abram.

Kuigi paljukiidetud ja tunnustatud Simon Sebag Montefiore raamatuid on eesti keelde tõlgitud juba kümmekond, oli sõjaromaan „Verev keskpäevataevas“  esimene teos, mida tema loomingust lugesin.

Raamatututvustusest: „... tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Benja Golden, kes on Gulagis vangina kuritegude eest, mida ta pole teinud, ühineb kasakatest ja kurjategijatest moodustatud karistuspataljoniga, et võidelda sakslaste vastu. Temast saab ratsaväelane ning ühel 1942. aasta juulikuu palaval päeval saadetakse tema ja ta kaaslased enesetapumissioonile vaenlase tagalasse – aga kas nende seas on reetur? Ainus, keda Benja tõesti usaldada saab, on tema hobune Hõbesokk, aga armu pole tal sõjas kusagilt loota. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees Benja sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus Benja ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.“

„Vereva keskpäevataeva“ tunnustuseks tuleb öelda, et see on tõepoolest hoogne ja köitev raamat. Ratsaväelahingutest Stalingradi lähistel ei olnud ma oma mäletamist mööda varem peaaegu lugenud, võimalik, et sel teemal kirjutatakse seepärast nõukogude ja vene kirjanduses vähe, et ratsavägi oma enamikus hukkus. Montefiore romaani lugedes hakkab hobustest, eriti tema armsast Hõbesokist, tohutult kahju. Neil pole ju valikut ja ka pääsemisvõimalusi napib.

Minust noorema lugeja jaoks võib „Verev keskpäevataevas" olla väga hea sõjaromaan. Selles on kõike, mida juba raamatukaanel lubatakse: „Venemaa. 1942. Üks mees. Üks naine ja meeleheitlik sõit ellujäämise nimel.“ Kuid kohe algusest peale ei saanud ma lahti kujutlusest, et tegemist on filmilinal või näitelaval kulgevate ohjeldamatute sündmustega, mis on küll nagu päris, aga pole päris.

Kaunilt kirjeldatud stepp avarate päevalillepõldudega ja külakestega, kus vaenupooled on end mõneks ajaks sisse seadnud, on justkui dekoratsioon hästi konstrueeritud loole, millel on kõik komponendid, mis ühel heal sõjaromaanil võivad olla, aga mida selles loos on kohati minu jaoks liiga palju. Sümbioos tegelikult eksisteerinud tegelaste ja väljamõeldud isikute vahel mõjus minu jaoks liiga kunstlikuna. Lõpupeatükid olid taas kuidagi filmilikud, lõpplahendus jälle mingil kombel liiga

Üsna alguses jäin toppama kohta, kus trahvipataljoni võitlejad valmistuvad ratsaretkeks ja autor mainib, et salga vanim mees, kasakas „pakkis kohvipoti oma sadulakotti, mis oli omamoodi toidu, tööriistade ja muu moona Aladdini koobas.“ Olen lugenud vist küll tuhandeid lehekülgi Teisest maailmasõjast, mida Nõukogude Liidus Suureks Isamaasõjaks kutsuti, ja näinud hulgaliselt sõjaaega kajastavaid filme – kõigis neis on Nõukogude võitlejad lürpinud tuhandeid kruusitäisi teed ja kohv on olnud ülim haruldus. Nüüd järsku on Montefiore romaanis trahvipataljonlastel lausa kohvipott. Uskumatu! Ja ma ei saanudki sel päeval lugemisega edasi, see pisidetail häiris mind ja ma otsisin sellele üpris asjatult kinnitust internetist ja mujalt... Aga noh, autoril on õigus oma nägemusele.

„Verev keskpäevataevas“ kuulub romaanitriloogiasse. Enne selle lugemist mõtlesin, et loen kohemaid läbi ka triloogia ülejäänud raamatud, kuid pärast loobusin sellest mõttest mõneks ajaks.

Aga see ei ole halb raamat. Kaugeltki mitte.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Päris hea ülevaate „Verevast keskpäevataevast“ leidsin blogist „Loetu kaja“.

25/12/2017

Vaatamisi: „Sofia“ („София“, 2016)

Kunagistest valitsejannadest tavatsetakse ja osatakse Venemaal huvitavaid filme teha. Nägus peategelanna, kaunid kostüümid, kas ka ajastutruud, see on vaieldav. Ümber soust olulistest ajaloosündmustest, kulbitäis armastust, teine kirge, kolmas vaenu ja mürgitamiskatseid, neljandas pooleks ustavust ja reetmist, kulda ja karda… Põnev, kahtlemata põnev.

Suvel vaatasin „Katariinat“ ja selle järge, nüüd olen vaadanud „Sofiat“ („София“, Moskino, 2016). Seda kaheksaosalist seriaali näitas ETV+ ja olgu ta selle eest tänatud. Mul on lõpuosad veel vaadata, aga õnneks on olemas järelvaatamine, mis kohe varsti küll otsa saab, aga sarja osad on muide ka näiteks YouTube'is näha.

Bütsantsiajast ei teadnud ma kuigi palju, ka mitte Palaiologoste dünastiast. Bütsantsi printsess Zoe Palaiologina (1455-1503) pidi enne abiellumist Moskoovia suurvürsti Ivan IIIga vahetama oma nime Sofia Palaiologinaks (vene keeles София Палеолог). Sofia sünnitas suurvürstile üheksa last – viis poega ja neli tütart – ja oli Venemaa esimese tsaari Ivan Julma vanaema.

Sofiat mängib Maria Andrejeva, Ivan III osas on Jevgeni Tsõganov. Huvitava karakteriga on suurvürsti ema Maria Nadežda Markina kehastuses. Meeldejäävad on filmis suurvürsti vennad, kellega tal on kismasid maa- ja varajagamise pärast, Kuldhordi julm khaan Ahmat ja Poola kaval kuningas Kazimierz IV, aga ka paljud bojaarid, sõdalased jt.


Vene kriitikud on filmi kohatist mittevastavust ajaloosündmustele pahaks pannud, aga üksmeelselt nõus sellega, et seriaal „Sofia“ on nagu kena muinaslugu, millele lisavad võlu suurepärased kostüümid. Muu hulgas on „Sofias“ kajastatud veriseid heitlusi Kuldhordi purustamisel, Kremlisse Uspenski katedraali ehitamist Itaalia arhitektide kavandite põhjal jm. Aga seda võib vaadata ka kui lugu väärikatest naistest ja vägevatest meestest, miks mitte.

Pildid: filmiposter ja -kaader.

21/12/2017

Talvise pööripäeva tagasipilk 2017. aasta kirjatöödele

Talv algab ametlikult  täna kl 18.28. Küllap oleks stiilsem seoses talvise pööripäevaga pajatada millestki müstilisemast, päikese pesas tudumisest, peatsest valguse saabumisest, hingeuste paokil olemisest, avanevatest võimalustest, aga selle blogi traditsiooniks on talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Nii ka seekord.

Raamat ilmus augusti lõpus. Sinnamaani sai selle eelmisel aastal valminud teksti päris palju täiendatud ja kohendatud, korrektuurid üle loetud jne. „Nooruse loo“ kohta olen sel aastal blogis mitu korda kirjutanud, tegin ka eraldi lehekülje, kus on muu hulgas näha nii arvustuste kui ka katkendite lingid.

Ühtekokku sisaldab „Nooruse lugu“ poolsada peatükki ehk lugu. Ise ei pea ma seda elulooraamatuks, kuigi seda müüakse raamatupoodides elulooraamatute ja memuaaride sildi all. Minu jaoks on „Nooruse lugu“ ajakirjaniku raamat ajakirjast ja ajakirjandusest, võla tasumine ajakirjale, mida enam ei ole, meie ajakirjanduse ajaloo ühe mälestuse jäädvustamine, mille kohta mõnigi lugeja on tabavalt öelnud, et see on ajakirja elulugu.

Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnud. Muude tekstide toimetamistööd tegin ka päris vähe. Ahjah, olin peaaegu unustanud, et aasta alguses kirjutasin ühe teksti kursuseraamatule, mida mu ülikoolikaaslased plaanitsesid, aga see lugu oli üsna lühike ja ma ei teagi täpselt, mis kursuseraamatu ideest saanud on.

Augusti keskel jõudis minuni soov, et kirjutaksin Eesti Lastekirjanduse Keskuse väljaandesse Nukits oma raamatublogist „Tütarlaps linnast“. Mis edasi sai, sellest on lugeda siin – igatahes ilmus see lugu detsembri alguses Nukitsas 2017.

Bloginud olen sel aastal just nii palju, kui mu blogidest paistab. Põhiliselt just siin ja „Tütarlapses...“

Kolmandat aastat tegin koostööd kirjastusega Varrak ja panin siia aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Sel aastal on neid seitse:
Will Selfi „Vihmavari“,
Richard Flanagani „Kitsas tee sisemaale“,
Jean-Pierre Minaudier’ „Grammatika ülistus“,
Umberto Eco „Olematu number“,
Julian Fellowes’i  „Lõpetamata minevik“,
Stella Arbenina, paruness Meyendorffi  „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“.


Varraku raamatute kohta kirjutatu leiab siit. Neist seitsmest nautisin enim „Grammatika ülistust“, mis oli ühtaegu muhe, vaimukas ja teabeküllane arutlus keelte ilust ja võlust. Praegu on käsil seitsmes: Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“. Koostööd Varrakuga kavatseme jätkata.

2018. aastal tahaksin ka veidi kirjatööd teha – meeles mõlguvad üks pikem ja mõni väiksem, kui jaksu jätkub, aga nendest juba siis, kui miskit küpsemas on. Uusi pakkumisi olen samuti nõus vaagima.

Tähetark Mang ennustavat järgmiseks aastaks tööka koera aastat. Mina olen koera aastal sündinud, nõnda peaks mulle järgmine aasta sobima. Ja eks ma siis mõnikord käin ikka ka blogis koera saba kergitamas.

20/12/2017

Stella Arbenina „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused...“


Stella Arbenina, paruness Meyendorff
„Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“

Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Marju Randlane.

Selle 1929. aastal avaldatud ja tänavu oktoobris ka eestikeelsena lugejate ette jõudnud raamatu on eeskätt teatrisõbrad kindlasti juba avastanud. Aga oma ligi saja aasta taguse sündmustikuga võib see köita ka ajaloo- ja mälestustehuvilisi ning kõiki neid, kellele meeldivad põnevad naised.

Paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, oli ülimalt intelligentne ja emotsionaalne naine, kelle elukäik on seotud ka Eestiga. Tema abikaasa suguvõsamõisaks oli Kumna Revali (Tallinna) lähedal ja ta mängis 1920. aastate algul meie teatrite lavadel üle 100 peaosa.

Oma raamatu alguses ütleb ta:  
„Seda teemat on kohutavalt raske lahata. Tolle võimsa impeeriumi traagilisest langusest on nõnda palju kirjutatud, et tundub lausa kohatu rääkida sellele lisaks veel minu isiklikust pisikesest tragöödiast; mu lugu tundub täiesti tähtsusetu, võrreldes terve rahva ääretu, kõike enda alla matva tragöödiaga, võrreldes kõikide nende õnnetute märtrite kannatustega, kes erinevalt minust ei tulnud sellest eluga välja ega saanud veel kord tunda vabaduse õnnistust.
Ja ikkagi on suur kiusatus tolle vana aja juurde tagasi pöörduda.“


Paruness Meyendorff kirjutas sellest, kuidas ta Esimese maailmasõja ajal töötas kolme aasta jooksul Punase Risti haigla kirurgiaosakonna õena, ja endistest kõrgklassi daamidest eesotsas keisrinna ja suurvürstinnadega, kes sedasama tegid. Rohketest hukkunutest. Sellest, kuidas keiser Nikolai II loobus troonist, keisri pere vangistusest ja hukkamisest, mis mõjus ränkraskelt kõigile neile, kes keisrit lähedalt tundnud ja teda teeninud olid ning teda hästi teadsid. Bolševismi pealetungist ja sellega kaasnenud terrorist. Aadelkond, kellelt oli kõik ära võetud, pidi hakkama tegema rasket tööd.

Arbeninale oli tööleminek aga ka omamoodi võimalus, sest ta oli juba lapsena igatsenud hakata näitlejaks, kuid vanemad olid selle rangelt keelanud. Asjaarmastajana oli ta kõrgklassi kodustes etendustes siiski menukalt kaasa teinud. Nüüd aga oli tee teatrilavale avanemas. Ta kohtus Meierholdi ja Stanislavskiga ning tundis tohutut rõõmu, et nad kinnitasid, et kui Arbenina edasi töötab, saab temast üks Venemaa parimaid näitlejannasid, sest jumal on teda väga heldelt andega õnnistanud.

Rängalt mõjusid Arbeninale abikaasa ja tema enese vangistamine, sunnitud eemalolek mehest ja lastest, lähedaste surmad... Aga kõigist raskustest hoolimata pöördus ta ikka ja jälle näitekunsti poole.

Mõnevõrra on raamatus käsitletud nii Eesti, Saksa kui ka Inglismaa teatritega seonduvat. Huvitav on lugeda, kuidas Paul Pinna aitas Arbeninat tema laste Venemaalt päästmisel ja Kumnasse toomisel. Hea on teada, et Arbeninast sai maailmakuulus näitlejanna nii teatrilaval kui kinolinal. Tema osalusega filmidele on aeg olnud üsna armuline, neid saab ka YouTube'is näha.

Meeldiv on, et Arbenina mälestusi täiendab Tõnu Tannbergi järelsõna, kuigi see põhineb enamasti raamatus endas kirjutatul. Aga eks iga soovija võib praegusajal internetist ise lisa otsida.

Mina näiteks leidsin, et kirjandusteadlane Sergei Issakov (vist sama mees, kes mullegi Tartu ülikoolis vene kirjanduse loenguid pidas) on ajakirjas НЛО 2005, 71 kirjutanud sellest, et samuti Eesti ja Tallinnaga seotud tuntud vene luuletaja Igor Severjanin on Arbeninale kirjutanud luuletuse „Stella“ pühendusega „Баронессе С. Р. М-ф“. See ilmus värsikogus „Ööbik“ („Соловей“, 1923) ja hulk aega ei teatud Venemaal, kellele see pühendus on mõeldud. Nüüdseks on kindlaks tehtud, et Severjanini Stella oligi Stella Arbenina, tõeline staar.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Lisaks: Kumna mõisa kohta olen juhtumisi ka varem oma blogides kirjutanud, kuid siis ei olnud ma Stella Arbenina meenutusi veel lugenud. Vaata:
„Kumna kontrastid“
„Ootamatu kohtumine armsa sõbrakesega“

1160. 

18/12/2017

Tähtsad päevad

Mulle olulised päevad kipuvad kõik aasta lõppu jääma. Detsembris on neid väikeste vahedega kolm.

Hulk aastaid on nende kolme hulgas olnud poja sünnipäev. Ei ole teisiti nüüdki, mil ta on juba ammu täismees.

Talvine pööripäev, millest alates hakkab jälle valgemaks minema. Selleks ajaks on enamasti kõik aasta tööd tehtud, suur kiire möödas, saab kokkuvõtteid teha või lihtsalt viimaseid nädalaid vabamalt võtta.

Vana aasta viimane päev ja eriti nääriõhtu – see habras ajaline piir aastate vahel. Mis sest et inimese poolt kalendriga paika pandud, ikkagi midagi tähistav, millekski uueks kohustav, uut hoogu andev.

Vanasti oli tähtis ema sünnipäev, kevadel, päev enne naistepäeva. Naistepäev meie peres kuigi tähtis polnudki, see, mis eelnes, oli olulisem ja muutis naistepäeva tuhmiks. Aga nii ema kui isa sünnipäevad on ammu mälestusteks saanud.

Enda sünnipäeval eelistan omaette olemist, tegelemist just sellega, millega tahan. Sõbrad juba teavad, et ma tol päeval kättesaadav ei ole.

Kui olin noor, siis oli jaanipäev mulle alati hästi tähtis päev. Aga sest saati, kui jaaniajal abiellusin ja mõned aastad hiljem lahutasime, ei ole jaaniaeg minu jaoks enam endiselt tiivustav. Pealegi hakkab pärast lühikest valget jaaniööd taas pimedamaks minema.

Kõikvõimalikesse usupühadesse suhtun küll võrdlemisi leigelt, kuid enamasti rõõmustan nendega kaasa, kellele need olulised on. Pühadega kaasnevat kommertslikkust ma ei armasta, postkaarte aga meeldib mulle saata ja, vist pisut enam, saada. Eriti siis, kui postkaartidel on ingleid, kellest paljusid saab näha mu inglipostkaartide kogul põhinevas blogis Suleke.

Minu foto.

15/12/2017

Kirjatehnika minu koolitee alguses

Kui sekkuda meedias praegu hingitsevasse kirjatehnika- ja ilukirjateemalisse vaidlusse, siis mina küll ei saa öelda, et kirjatehnika õppimine oleks mul koolis tüki küljest võtnud. Kerge see päris alguses polnud, aga tulemus on end läbi terve elu õigustanud.

Kui ma 1953. a sügisel esimesse klassi läksin, hakkasime üsna kohe kirjutama nn viisnurk-sulega, mis sulepea otsas vastavas soonekeses käis. Need suled olid kõigile esimese klassi õpilastele kohustuslikud terves NLiidus ja oh kui palju tindiplekke need põhjustasid. Juba teekond tindipotini oli tindiplekkidega tähistatud, vihikulehed muidugi ka. Kuivatuspaber oli tollal hästi oluline.

Siinsel internetist leitud fotol on viisnurk-sulg esimene ja kõige suurem. Sellega tulid kõik paisud ja rõhud hästi välja, aga selle kasutamine oli päris vaevaline. Hiljem, vanemates klassides tulid riburada muud pildil olevad suled ja millalgi ka täitesulepead. Pastakatega hakkasin kirjutama alles ülikooliajal.

Aabitsas oli igal leheküljel kirjanäide õpitava tähe kirjutamiseks. Kirjatehnika esimest vihikut alustasime minu mäletamist mööda i-tähest ja sellega kaasnes minu jaoks tollal väga ülekohtune hinne. Kirjutasin väga hoolsalt ja tegelikult ka päris ilusti. Kui aga lehekülg täis kirjutatud oli, tõmbas mu pika patsi ots alles kuivava kirjatöö tindi laiali – leheküljele tekkis kaks pikka tindikriipsu. Õpetaja pani mulle hindeks „kolme“. Olin väga solvunud, sest see laialitõmbamine oli ju puhas õnnetus ning ma olin ometigi nii hoolsalt kirjutanud.

Esimest kirjatehnikavihikut ei ole mul vist enam alles, teine aga on küll. Sellest on selgelt näha, et mõne tähega olen vähem, mõnega rohkem maadelnud.



Kolmandas klassis oli mul juba päris kena kiri, arvan ma:


Oma käekirjaga olen seniajani rahul – kirjutada on mul tulnud elus tohutu palju, nii loenguid konspekteerida kui ka igasuguseid intervjuusid ja ülevaateid kirja panna.

Numbrite kirjutamine oli minu arvates tähtede kirjutamisest raskem. Esimese klassi esimesest aritmeetika vihikust on seda ka näha.



Aritmeetika vihiku kaanel on näide mu esimese õpetaja käekirjast.


Kõikide vihikute tagakaanel oli aga tollal kindlasti korrutustabel ja olulisemad mõõtühikud. Sestap kulusid need ka pähe.

10/12/2017

Vaatamisi: Pedro Almodóvarist „Doktor Martinini“ (täiendatud)

Sel nädalal olid internetiülikoolis Purdue ülikooli loengud Pedro Almodóvari loomingust, mis täiendasid mu teadmisi kitši ja campi kohta, andsid lühiülevaate lavastaja intensiivsest värvi-, muusika- ja kaamerakäsitlusest, suhtumisest naistesse ja seksuaalvähemustesse. Vähe teadsin enne ka Movida-liikumisest Madridis pärast Franco surma (1975), mil võidule pääses naudinguline ellu- ja kultuurisuhtumine. (Almodóvari pilt on detail internetis leidunud filmiplakatist.(

Kui Almodóvari filmidest olen mitut näinud, ehkki nendega erilist hingesidet ei tunne, siis uue nädala loengutes käsitletava Guillermo del Toro looming on mulle päris tundmatu. Aga eks nende loengute mõtteks olegi millegi uue teadasaamine.

Telest olen vaadanud Hercule Poirot’ asjatoimetusi – argihommikune vitamiin. Järelvaatamisest ka pühapäevaõhtuse Taani/Rootsi/Saksa krimka „Lahendamata juhtum“ osi „Naine puuris“ ja „Faasanijaht“ , mis oma masendava tumedusega (Põhjamaade crime noir) päris minu tassike teed ei ole, aga milles miski mind ometi köidab. Kolmas osa „Pudelipost“ on järgmisel pühapäeval tulekul, aga ma pole praegu küll kindel, et seda vaatan. Lahedamat meeleolu pakuvad laupäeviti „Doktor Martini“ uued osad.

EDIT 15. dets 2017. Kolmandast loengunädalast. – Guillermo del Toro rohketest filmidest olid vaatluse all ainult need, mis tal on valminud hispaania keeles. Purdue ülikooli hispaania kirjanduse ja filmikunsti professor Patricia Hart oli jutuks võtnud „Kronose“ (1993), „Saatana selgroo“ (2001) ja „Paani labürindi“ (2006), käsitledes möödaminnes ka tema uusimat linateost „Vee puudutus“. Ta tutvustas del Toro muinasjutuarmastust, vaibumatut huvi vaimude, koletiste ja... putukate vastu, mis kõik said alguse juba režissööri lapsepõlves.

Õudukad pakuvad del Torole tegemisrõõmu nii müütilisest, psühholoogilisest kui ka sotsioloogilisest küljest ja sageli seostuvad konkreetsete ajaloosündmustega (näiteks „Paani labürindi“ puhul Hispaania kodusõjaga). Del Toro hinnangul on väärt muinasjutt ühtaegu väga lihtne ja väga brutaalne. Prof Hart pööras oma sisukates ja huumorisädemega lühiloengutes tähelepanu ka del Toro kasutatud eriefektidele ja sümboolikale, tutvustas tema filmides sagedamini esinevaid näitlejaid jm.

04/12/2017

Aitäh postipäkapikkudele!

Täna sain kaugelt maalt kaardi. Ümbrikut avama hakates ehmusin, sest see oligi lahti. Aga seekord ei olnud postivedajad ja -sorteerijad süüdi.

Kaardisaatja on vägagi eakas ja oli ümbriku unustanud kinni kleepimata, isegi kattepaber oli liimiribal alles peal. Aadressi oli ta ümbrikule vist juba palju varem kirjutanud.

Ümbrikus oli ilus postkaart, suurte punaste roosidega, millest üks siin osaliselt näha. Aga... unustamise koll oli kaardisaatjal taas külas käinud, sest kaardile ei olnud ridagi kirjutatud.

Ümbrik oli teel mitu nädalat, aga keegi ei olnud kaarti ära võtnud. Kõigi maade postitöötajad, kelle kätest see lahtine ümbrik läbi käis, olid olnud nagu head päkapikud hoidvad ja hoolikad. Aitäh!

02/12/2017

Vaatamisi ja lugemisi: Luis Buñuelist Dina Rubinani

Sel nädalal on mu kultuurilised ettevõtmised olnud mõnevõrra erootilis-seksuaalset laadi.

Avatud internetiülikoolis hakkasin jälgima Purdue Ülikooli (USA) kursust Hispaania filmikunstist. Esimese nädala teema on Luis Buñueli looming, täpsemini tema suhted sürrealismi, tsensuuri, Hispaania kodusõja ja Franco diktatuuriga.

Need suhted olid keerulised ja omapärased, sest Buñuel nautis oma filmides unenäolisuse, seksuaalsuse ja fetišismi kujutamist ning ja religiooni pilkamist. Ta kasutas juba oma esimestes filmides „Andaluusia koer“ ja „Kuldne aeg“ palju sümboleid, oli suuresti mõjutatud kahest oma noorpõlve sõbrast, poeet Federico García Lorcast ja kunstnik Salvador Dalist. Viimasega koos aga avaldas  Buñuel omakorda suurt mõju USA kuulsale filmimehele Alfred Hitchcockile. Kõrvaloleval pildil on kaader Buñueli filmist „Viridiana“ (1961).

Esimese nädala põhjal võin öelda, et videoloengud ja filmikatked on väga põnevad olnud. Kahel järgmisel nädalal käsitletakse Pedro Almodóvari ja Guillermo del Toro filme.

Raamatutest loen praegu ühe mulle sageli lugemisnaudingut pakkunud Iisraelis elava  kirjaniku, loominguliselt väga viljaka Dina Rubina seni vist viimast romaani „Бабий ветер“. (Arvatavasti võiks seda pealkirja tõlkida „Vananaiste tuuleks“ vananaistesuve /Бабье лето/ eeskujul.)

Olen lugemisega alles poole peal, aga vahepeal tuli mõte, et seda võiks soovitada meie rohketele ilublogijatele, sest tegemist on vananeva kosmeetiku jutustusega oma tööst ja elust New Yorgis. Pärit on ta Kiievist. See võimaldab tal kõrvutada kõikvõimalikke juuksurite ja kosmeetikute töökohti ja -saladusi neis täiesti erinevates maailmades. Tegeleda tuleb tal oma kundedega pealaest jalatallani, näopuhastusest brasiilia bikiinipiirkonna depilatsioonini. Ja see issanda loomaaed, keda tal teenindada on tulnud ja kellega ta muidu kokku on puutunud, on igas mõttes kirev ja laialdane.

Et palju juttu on seotud piirkonnaga vöökohast allpool, on Venemaal sellel raamatul märge, et seda ei soovitata alla 18aastastele lugejatele.

Samas aga, igal juhul ei ole see raamat ainult ilublogijatele – nende laitmatu maailma võib selle lugemine koguni purustada.  Sest kirjutatud on:

„Ты напиши эту повесть, и пусть она будет ниже пояса и выше облаков – повесть о потерянных людях, которым нет места на земле. Напиши о грусти этой жизни, о неприкаянности человеческого тела, о его хрупком костяке, зябнущей бледной коже, редеющем волосяном покрове…“
Related Posts with Thumbnails