13.8.17

Stephen King surmast ja kirjutamisest

Lugesin järjest kaht Stephen Kingi väga erinevat raamatut, mille ühisnimetajaks ootamatult tõusis auto alla jäämine.

„Lemmikloomasurnuaid“ (nagu see pealkiri on eesti keelde ümber pandud, originaalis siis „Pet Sematary“, 1983; mina aga lugesin seda hoopiski vene keeles) on väga lühidalt öeldes üsna mõtlemapanev raamat lastest ja surmast, sellest, kuidas saada üle või mitte saada üle sellest, kui su kallid surevad, kui su lemmikkass auto alla jääb, kui sama juhtub su lapsega. Kas leinates loobuda ja alla anda või püüda midagi teha, et neid tagasi tuua, sest õudukates, mille spets King on, on ju kõik võimalik.

Olulisel kohal on raamatus lapsed, kelle kohta King kirjutab, et kunagi arvati, et peamine on hoida lapsi teadmatuses surmast, sest surm on saladus, õudus, millest lapsed ei pea teadma. Umbes samuti, nagu kuninganna Victoria aegadel arvati, et lapsed ei peaks midagi teadma seksist ja sellest, kust tulevad lapsed. Nii näebki peategelane oma tütres klassikalist näidet lapsest, kes on üle elanud tähtsa perioodi oma elus – teadasaamise surmast, aga seda veel ei mõista. Aga võib-olla ei saagi seda mõista ei lapsed ega täiskasvanud, sest minevik on nagu kiri, mida ei saagi täiesti läbi lugeda.

Mu esmamulje Stephen Kingist oli väga hea.

Teisena võtsin käsile tema kirjapaneku sellest, kuidas kirjutada raamatuid ehk memuaarid kutsetööst. („On Writing: A Memoir of the Craft“, 2000).

Autor väidab, et sai alles neljakümnesena aru, et peaaegu igat ilukirjanikku, kes on oma elus mõne rea avaldanud, on tabanud kellegi süüdistus, et ta raiskab oma jumalast antud annet tühjale-tähjale. Kas kirjutad raamatuid või maalid või voolid või laulad, see on ükskõik, sest ikka püütakse sinusse sisendada häbitunnet selle pärast, mida sa teed.  Selle väite taustal võib öelda, et Kingi ei häbistata ka selle raamatu puhul ja „On Writing“ on pälvinud eduka raamatu maine, kuigi taolisi raamatukirjutamise õpetusi on ingliskeelses kirjandusmaailmas palju.

Huvitav on raamatu esimene osa, kus King pajatab oma eluteest, kirjanduseni jõudmisest, olulisest toest ja armastusest, mida talle on andnud tema naine Tabitha, ühest või teisest seigast, mis on põhjustanud nii või teisiti kirjutamise. Teine osa tutvustab kirjanikuameti peensusi, autori töölauda alates grammatikast, lausetest ja, mis tema meelest veel olulisem, lõikudest. Ja tasapisi kulgeb King sõnakasutuse  õpetamisest teema arenduse ja haaravuse juurde.

Kolmas osa tuli sellesse raamatuse täiesti planeerimatult, aga on võib-olla üks põhjus, miks lugejad raamatust nii haaratud on. Selles kirjeldab King üksikasjalikult, kuidas ta 19. juunil 1999 auto alla jäi ja vaevu eluga pääses. Kui ta suutis taas jätkata kirjutamist, seisiski tal kõigepealt ees vajadus lõpetada „On Writing“.

Nüüd teen Kingi lugemises väikese vaheaja, kuigi tema krimitriloogia on järge ootamas.

Siia aga panen selle blogi vikerkaarepiltide täienduseks tänaõhtuse värvikaare – taas tuli see kaunis ilming mulle ühe vihmasagara ajal koduakna taha külla. Eks ole seegi mõnedes pärimustes sild elu ja surma vahel.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails