3.3.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.

Tallinna 28. kooli uksel, u 1958.
MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (3)

Meie maailm avardus järk-järgult

Tähtis koht oli minu ja Marina jaoks Nõmme raamatukogu Õie tänaval. Sinna läksime otse mööda Metsa tänavat kuni lõpuni, siis tegime väikese ringi, sest ei tihanud vene kooli spordiväljakult läbi otse minna. Vene poisid kippusid meid kiusama. Nõmme raamatukogu legendaarne juhataja Hilda Kallik koos oma samuti raamatukoguhoidjast tütrega lubasid meil alati riiulite vahel raamatuid uurida, vahel ka lugejaid teenindada – usun, et mu lugemisharjumustele ja -armastusele just see tublit lisa andis.

Õie tänaval üsna raamatukogu vastas oli ka maja, kus ma olevat elanud oma elu esimese aasta enne Metsa tänavale kolimist. Seda ma loomulikult ei mäleta, küll aga räägiti mulle, et praegune Kiige park olevat olnud osa selle maja suurest aiast. Käisime tüdrukutega sealsetel kaldkiikedel sageli kiikumas ja kujutlesime suurt puud, mis olevat siinmail haruldane kreeka pähklipuu, muinasjutumetsa osana. Praegu see puu enam nii suur ei tundu, ka seisab ta traatide ja trosside toel vaevu koos.

Igal nädalal, enamasti laupäeviti, sai kogu perega käidud Valdeku saunas. See oli omamoodi rituaal, millest ei puudunud ka sauna kitsukesest puhvetist ostetud külmvärske limonaad. Saunasaba oli enamasti pikk, aga seal räägiti igasuguseid põnevaid asju ja seepärast läks aeg päris kiiresti.

Tänavad minu kodust kuni Valdeku saunani olid oma mäkketõusude ja -langustega väga lahedad soome kelguga sõitmise jaoks. Tõukekelk oli tüdrukupõlves meie suur lemmik ja sõitsime sellega enamasti mööda Lõuna, Ravila, Nurme ja Mai tänavat, kus autosid siis ju suhteliselt vähe liikus ja niimoodi lustiliselt kelgutada sai. Kõige rohkem käisime siiski haigla juures Lõuna tänava mäel, sest see oli kodule lähemal.

(Autode vähesusega seoses tuleb meelde, kuidas käisime mängukaaslastega Vabaduse puiesteel Nurme peatuses möödasõitvaid autosid ja busse vaatamas. Meil olid lausa vihikud, kuhu märkisime, mitut autot nägime ja mis "nägu" need need olid. Nii võisime seal tundide kaupa vahtida. Hiljem hakkas aga ka Nõmme tänavatel rohkem autosid sõitma, tsiklid olid päris tavalised.)
 
Uisutamiseks sobisid hästi nii 27. kooli alati hästi korras liuväli kui ka Hiiu tänava äärses metsatukas asuv suur liuväli. Teistel Nõmme liuväljadel sai ka käidud, aga vähem. Siis oli auasi, et liuväli oli pea iga kooli juures.

Suvel oli tore käia haigla juures asuvas väikeses pargis (Ravila ja Lõuna nurgal), kus olid imeilusad kiviktaimlad. Seal sai basseini kopikaid loobitud ja mööda müüre ronitud, aga ka lihtsalt mõnes varjulisemas kohas raamatuid loetud. Veel oli suve põhikoht Tähe tänava metsapargi kõlakoja ümbrus. Kui veel väike olin, asus kõlakoda hoopis teises kohas, Tähe ja Rahu tänava nurgal paiknevas pargis, kus loengkontsertidel alati palju publikut oli. Eriti vahvad olid nukuteatri külaskäigud – lihtsatest käpiknukkudest oli rõõmu palju. Sageli esinesid seal ka väga tuntud lauljad alates Georg Otsast ja Viktor Gurjevist. Tallinna 28. kooli õpilasena esinesin seal ka ise mitu korda. Hiljem tehti sinna tenniseväljakud ja kõlakoda viidi üle metsa. Mäletan, kuidas metsapargis õhtuti kino näidati. Eriti hästi on millegipärast meeles "Soomuslaev "Potjomkin"". Ka sealsel laval olen esinenud, siis küll juba Tallinna 10. keskkoolis õppides. Lugesime kooli näiteringi tüdrukutega Juhan Liivi luulet. Metsapargi pingiread olid alati rahvast täis, tagapool oli noorema rahva kurameerimise koht, eespool istusid lapsed ja vanemad inimesed. Mändide all olid jalgratturid, kauni kiviktaimlaga kaunistatud mäeveerul viis Vabaduse puiestee poole ilus trepp...

Kooliteed käisin algul 28. kooli mööda Tamme, Tähe ja Rahu tänavat, hiljem 10. keskkooli mööda Tamme ja Maleva tänavat. Toona tundus koolitee üsna pikana. Mäletan, et kui väikese tüdrukuna sügisepimeduses üksi koju juhtusin tulema, kõndisin keset tänavat ja laulsin enese julgustamiseks kõva häälega. Aga lapsepõlves polnudki sügisõhtud justkui nii pimedad nagu praegu... Nüüd tunduvad toonased vahemaad väikestena, Nõmmel käies tulevad alati meelde inimesed: "Selles majas elas..., tolles majas elas..., seal tegime seda ja seal toda". Mälestuste maailm on piiritu, siia said üles tähendatud vaid mõned killud.

/Lõpp./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails