3.4.16

Vaatamisi: dokumentalistikat Tarkovskist ja Dovlatovist Tallinna-ajal

Vaatasin eile õhtul ETV+ kultuurisaadet "25. kaader", milles saatejuht Nikolai Karavajev vestles Ella Agranovskajaga. Ellat tunnen sellest ammusest ajast, kui alustasin  ajakirjanikuna tööd Noorte Hääles. Noorte Hääle toimetusel oli palju tuttavaid samuti Pikk tän 40 ja hiljem Ajakirjandusmajas asunud venekeelse noortelehe Molodjož Estonii toimetuses. Sealt mäletangi eriti hästi kultuuriajakirjanikke Eteri Kekelidzet, Jelena Skulskajat ja Ella Agranovskajat, kes agarasti suhtlesid kultuuritippudega nii Eestis kui ka Moskvas ja Leningradis. Ella sai hiljem väga populaarseks teleajakirjanikuna, kelle jutusaadet kultuuritegelastega vaadati palju.

Aga eileõhtuses telekavas näidati Ellat seepärast, et pärast jutuajamist temaga jõudis järg  tema ja Nikolai Šarubini kahe dokumentaalfilmi kätte. Üks neist oli kuulsa filmimehe Andrei Tarkovski ja teine tuntud kirjaniku Sergei Dovlatovi seostest Tallinnaga.

Mõlemad nad otsisid Tallinnast omamoodi loomingulist paradiisi. Ella arvab, et see tulenes suuresti Tallinna lähedusest Leningradile kui hiiglaslikule kultuurikeskusele. Mõlemad tulid siia suurte lootustega, et saavad suurema loominguvabaduse kui mujal NLiidus. Mõlema soovid läksid luhta.

Ella ja Nikolai on teinud Tarkovskist kolm filmi, Dovlatovist ühe. Tarkovskist tuleb ka nende järgmine film. Eileõhtused Ella ja Nikolai filmid on üsna lühikesed, aga sisutihedad.

Kes venekeelsest jutust aru saavad, võiksid neid vaadata - selleks on ETV+ järelvaatamises võimalus nädal aega. Neile, kes  vene keelt ei mõista, järgneb allpool mõningane sisuseletus.

Eileõhtune esimene film oli "Тарковский. Эстонский сюжет" ("Tarkovski. Eesti süžee"; N-Videopress, Eesti, 2015) ja algas see meenutustega 1970ndatest aastatest, mil Mosfilm andis Tarkovski filmile "Peegel" teise kategooria, mis tähendas, et seda näidati ainult kitsas ringis. Andrei Tarkovski kirjutas sellest perioodist oma päevikus, et on üleni võlgades.

Tallinnfilm sõlmis Tarkovskiga lepingu filmistsenaariumile "Hoffmaniana"  saksa kirjaniku ja helilooja E. T. A. Hoffmanni keerulise ja kurvavõitu eluloo põhjal. Stsenaarium kiideti Eestis heaks. Tarkovski olevat Tiina Loki sõnul soovinud lavastajaks Kaljo Kiiska, kelle film "Hullumeelsus" talle meeldis. Asjaolud olid segased, "Hoffmannianale" ei leitudki lavastajat ja lõpuks keeldus NLiidu Kinokomitee stsenaariumit kinnitamast. Käsikiri seisab muuseumis senini.

Tallinnfilm püüdis Andrei Tarkovskit siiski aidata ja temast sai noorte filmikasseti "Karikakramäng" kunstiline juht, kelle kätt ja mõju oli Peeter Simmi sõnul tunda kahe lühifilmi, eriti "Tätoveeringu" valmimisel.

Huvitav oli ka tõik, et Tarkovskile pakuti stsenaariumi kirjutamist Jaan Krossi "Keisri hullu" põhjal.

Filmis on huvitavaid arutlusi Tarkovski iseloomust ja tööviisist, milles väljendusid tema tõsidus ja ühtaegu avalduvad spontaansus ning arvestus.

Film Sergei Dovlatovist kannab pealkirja "Вы еще будете мной гордиться. Довлатов" ("Te olete veel minu üle uhked. Dovlatov"; N-Videopress, Eesti, 2011) ja selles on kesksel kohal aeg, mil Dovlatov töötas ajalehe Sovetskaja Estonija toimetuses ja lootis kirjastuses Eesti Raamat välja anda oma "Nähtamatut raamatut".

Muu hulgas meenutab endine Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm, kuidas Glavlit nõudis järjest uusi ja uusi parandusi ja kuidas asjasse sekkus KGB, kelle käsul raamatu ladu hävitati.

Sõna saavad mitmed Dovlatovit nii Leningradi- kui ka Tallinna-perioodil tundnud inimesed. Oluline koht on meenutustel, kuidas Sovetskaja Estonija toimetusekolleegium muutis Dovlatovit ja tema loomingut hukka mõistes võimatuks tema edasise töö toimetuses. Sergei Dovlatov lahkus Tallinnast nördinuna ja ei olnud hiljem ka oma loomingus selle pettumuse väljendamisel kitsi.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails