28.4.16

Meditatsioon elevandiga


Millest mõtleb mees, kui ta vaatab elevanti?

Kas kaugetest maadest või olendi suurusest või hoopiski sellest, kuidas pimedad elevanti katsusid ja igaüks teda omamoodi kirjeldas?

Ja millest mõtleb elevant, kui ta vaatajat näeb?

Kas kaugetest maadest või inimolendi väiksusest, mida ehk ka tühisuseks võib nimetada, ja sellest, et tema - suur - sõltub siin oma elus ometigi neist väikestest, saades neilt peavarju ja ninaesist?

Missugused on mehe unenäod?

Kas kaugetest maadest ja põnevatest seiklustest? Või hoopiski millestki muust?

Ja missugused on elevandi unenäod?

Kas kaugetest maadest, kus ta sugulased elavad, või loomaaia piiratusest või vaatajatest, kes aeg-ajalt ta juures käivad, justkui kummardamas edu jumalat, elevandinäolist Ganeshat?

Minu foto, Tallinn Zoo, 27. apr 2016.

26.4.16

Renoveerimine

Praegune Tallinna Tehnikagümnaasium, tollal 43. keskkool, oli mu poja esimene kool. Sinna läks ta nullklassi, seejärel esimesse, aga pärast algkooli lõpetamist sai valmis kodule lähemal asuv koolimaja ja ta tuli 43.-st ära.

Tema esimest õpetajat seal mäletame me mõlemad tänutundega. Igati vahva õpetaja oli. Sel õppeaastal, kui mu poeg esimeses klassis õppis, tuli sinna filmima Tallinnfilmi režissöör Reet Kasesalu, kes tahtis näidata teadlaste kaadritaguse jutu taustal, kuidas koolielus paljude asjadega mööda pannakse. Aga ta  oli selleks valinud vale klassi ja vale õpetaja. Nii juhtuski, et tootmisidee poolest dokumentaalfilm "X koolimaailmas" ei õnnestunud. Õpetaja Virve Kanger ja tema klass olid nii huvitavad ja tunnid nii loovad, et režissöör pärast ütles, et sai hoopis filmi, kuidas koolis kõik olema peaks. Loomuliku ja tõepärase, sugugi mitte igava, sisuks nii õppimine kui ka väikesed ulakused.

Eile avanesid selle koolimaja juures niisugused vaated:




Esiti ehmusin, et mis nüüd siis lahti on, kas tõesti taas üks kool vähem ja selle asemel midagi muud tulemas. Kooli koduleheküljelt saime aga teada, et nähtu hoopistükkis positiivne on.

Nimelt renoveeritakse koolihoonet ja seetõttu toimub õppetöö praegu asenduspinnal samuti Mustamäel ühes endises koolis

23.4.16

Keiser-kassitapja

Hoiatus: selle postituse lugemine võib loomakaitsjad närvi ajada!

Nimelt ütles vene publitsist Aleksandr Nevzorov paar päeva tagasi Ehho Moskvõ raadiosaates esinedes, et on spetsiaalselt selle saate jaoks hoidnud maiuspalaks fakti, mille leidis ajakirjast "Imperaatorlik jaht" ("Императорская охота"), mis olevat omamoodi entsüklopeedia Vene keisrite eluolustiku kohta. Selle ajakirja teises köites seisvat kirjas, et aastatel 1884-1911 laskis Nikolai II isiklikult maha 11 582 koera.

Saatejuhi hämmeldunud küsimusele, miks siis, vastas Nevzorov, et keiser harjutas kätt. Ja laskis lisaks veel maha 18 679 kassi.

Esimese koera laskis Nikolai II maha 1884. aastal, kui sai 16aastaseks. Kõige edukamaks olevat ta ise pidanud 1909. aastat, mil tal olevat õnnestunud maha lasta 903 koera.

Niisugust kasside ja koerte veresauna oli üsna raske kujutleda, sest kuskil keisripaleede läheduses peaksid siis ju olema ka näiteks kasside ja koerte ühishauad. Otsisin internetist sellekohast materjali, alustades fotodega, kus Nikolai II oleks jäädvustatud kassi või koeraga, kes ju tollalgi armsad koduloomad olid ja keda imperaatorite peredes olevat palju peetud.

Nikolai II-l olevat olnud 11 koera. Keisri lemmikkoerad olid kollid Voron ja Iman ning terjer Eira, troonipärija Aleksei lemmikuks oli spanjel Jo ja tütarde oma buldog Ortino.

Siinsel pildil on keiser Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna ja kolli Voron:


Oma teisest kollist Imanist olevat Nikolai II tihti kirjutanud päevikus ja kui neljajalgne sõber ootamatult suri, elas ta seda väga üle ega võtnud endale enam uut koera.


Sellel fotol on Nikolai II oma poja Aleksei lemmikkoera Joga:


Kassiga fotot oli raskem leida. Siin on Nikolai II keiserlikul purjelaeval "Standard", hoidmas süles laevakassi:



Lemmikloomade pidamine võib, aga ei pruugi välistada seda, et "võõraid" loomi ei tapeta. Aga kuidas nende keiserlike kassi- ja koertetapmisega lood ikkagi on? Internetis leidub ka sel teemal palju arutlusi, sest probleemistik, kas tegu oli keisri sadismiga, näikse ikka ja jälle päevakorrale tõusvat. Refereerin siinkohal lühidalt üht 2010. aastast pärit mõttekäiku aadressilt dirty.ru.

Väidetavalt mainis Nikolai II oma päevikutes kasside laskmist vaid kolm-neli korda, kusjuures iga kord on juttu ühest kassist. Samal ajal olid iga-aastastes "Imperaatorliku jahi aruannetes" tõepoolest tuhandetesse ulatuvad arvud.

Tõsiasi olevat see, et neid tuhandeid ei lasknud keiser üksi, vaid kokku on liidetud kõigi keiserlikest jahiretkedest osavõtnute saak. Osavõtjate hulgas aga oli nii kroonitud päid kui ka jäägreid. Kütiti enamasti metsades ja niitudel Peterhofi ja Tsarskoje Selo vahel, samuti Belovežjes.

Seda teemat käsitledes tuleb eristada kodukiisut Felis silvestris catus metskassidest Felis silvestris, kes olidki peamine jahisaak. Praegusajal on metskassid Venemaa Euroopa-osas muutunud üliharuldasteks, nii palju on neid tapetud. Siinne metskassi foto on veebilehelt ohoter.ru:


Linnades hävitati hulkuvaid kasse ja koeri rohkesti mitmesuguste epideemiate ajal, kuid vaevalt et keiser ise siis neid laskmas käis.

* Nikolai II (18. mai /vana kalendri järgi 6. mai/ 1868 – 17. juuli 1918) oli Venemaa viimane keiser, Poola kuningas ja Soome suurvürst.

20.4.16

Pesahetked linnupoegadega


Vaatasin merikotkakaamerast (looduskalender.ee või www.kotkas.ee) pisikesi kotkapoegi, kes vist eile või täna hommikul koorusid.

Kui väetid nad on, aga ometi kipuvad juba üksteist nokaga lööma! Kalapalakesi emme nokast võtsid ka päris tragilt. Lendama hakkavat alles juulis.

Ja kui hoolsalt vanalinnud nende eest hoolt kannavad seal kõrgel kõikuvatel männiokstel külmade tuulehoogude käes. Enamasti on nad, jah, emme all soojas (nagu alumisel kaamerapildil), aga aeg-ajalt neid "näidatakse" ka.

Hiireviu pesakaamerast paistab hauduv lind, küllap on sealsetki pisiperet varsti loota. Muid huvitavaid kaameraid (näiteks kakukaamera) on looduskalender.ee aadressil ka, aga merikotkas oma tuulise kõrgusega paelus mind kõige rohkem.

Must-toonekure pesakaamerast paistis kaks või kolm muna, mida rahutu linnuemme hoolega nokaga katsus, et siis jälle hauduma hakata. (http://www.talgud.ee/must-toonekure-aasta/pesakaamera või www. kotkas.ee)

Praegu kirjutavad mõned blogijad oma tänase päeva viiest hetkest. Mul kulus pesakaamerate nautimiseks märksa rohkem kui viis hetke.

PS. Mõni tund hiljem. Ööpimeduses muud linnukaamerad ei tööta, aga kakukaamerat tasub vaadata, sest sealtki paistavad aeg-ajalt linnupojad.

PS2. 21. aprill 2016. Täna kl 18.15 nähtud ilus hetk:

13.4.16

Kollase liblika kevad


10. aprillil nägin kollast liblikat. Ilus, ere ja erk. Mitu aastat on mul olnud kas valge või kirju liblika suved. Nüüd siis on kollase liblika kevad ja ehk tuleb suvigi kollase liblika oma - ilus, rõõmus, ma loodan.

12. märtsil kirjutasin siin: "Õigupoolest ei ole mahti blogisse kirjutada. Tegelen ühe pikema kirjatööga, tegelikult küll alles selle ettevalmistusega - üsna paljude faktide täpsustamisega. Nii et arvuti taga saab blogimatagi istutud pikalt..."

Täna võiksin samamoodi kirjutada, sest kuu ajaga ei ole midagi eriti muutunud. Siiski, veidi on...

Ettevalmistus on enam-vähem lõpukorral. Täna allkirjastasime selle pikema kirjatöö lepingu. Milles see töö seisneb, sellest kunagi tulevikus. Oma ümmarguseks sünnipäevaks ma seda valmis ei jõua, pole kavaski, sest ka pärast sünnipäeva läheb elu edasi.

10.4.16

Veel kord pilteeposest "Kalevipoeg"


Kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin siia blogisse postituse "Tee veel täna üks kultuuritegu!" Toetasin tookord Hooandja kaudu "Kalevipojast" koomiksi tegemise projekti. See oli MTÜ Kultuuripärandi Hoidja kena mõte, mille nad, hoolimata sellest, et Hooandja kaudu siis  raha kokku ei saanud, ka teoks tegid. 2014. a detsembris sai eesti- ja võrukeelse pilteepose "Kalevipoeg" esimene osa valmis, selle kunstnik oli Toom Tragel.

Nood noored mehed on mulle pärast seda ikka aeg-ajalt oma tegemistest kirjutanud. Viimase kirja sain hiljutisteks lihavõttepühadeks. Muu hulgas oli kirjas:

"Aeg lendab kiirelt. Vahepeal on meie projekt teinud hulga muudatusi ja suure arengu edasi. Oleme kaasanud projektiga palju tipptegijaid, et võimalikult hea tulemus saada. Pilteepos "Kalevipoeg" on üks osa "Ajakihid" näitusest, mis avatakse juba selle aasta sügisel uues ERM-i hoones.

Tegime meie projektist ka ühe tutvustava video. Loodan, et antud video pakub huvi ja annab selgema ülevaate kogu projektist. Lisa saab lugeda ka meie kodulehelt. Hakkasime sellel aastal suurelt pihta (II ja III osa korraga). Nii on võimalik väiksemate kuludega ja sujuvamalt edasi liikuda."

Väikese ülevaate projektist saab:
http://www.hooandja.ee/projekt/pilteepose-kalevipoeg-ii-ja-iii-raamat

Kirjas mainitud kodulehe aadress on http://ajakihid.ee/

Projekti saab toetada nii Hooandja kaudu (kuni 15. maini) kui ka kodulehel antud pangaarvele.

Kalevipoja” pilteepose II osa ilmumine on kavandatud selle aasta sügisesse ja III osa 2017. aasta kevadesse. Aga ühtekokku on kavas seitse raamatut, millest igal eri kunstnik ja lisaks muud põnevat.

9.4.16

Laurent Binet „HHhH“


Laurent Binet
„HHhH“

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar
Kirjastus Varrak, 2016.

Mind on alati paelunud dokumentaalromaanide autorite kirjeldused sellest, kuidas nad oma tegelaste kohta on kõikvõimalikku materjali kogunud, seda liitnud, lahutanud, korrutanud ja jaganud, nõnda saades tulemuseks tegelase ja sündmustiku, kellest ja millest nad sageli midagi ei teadnud, ei saanudki teada, sest nood on teisest ajastust, aegadest ammu enne autori sündi. Aga luud saavad liha, inimesed iseloomu, sündmused mingisuguse voolavuse ja sünnibki kõik, mis kunagi eksisteeris, ühe võimaliku variandina. Ning on lugeja asi, kas ta selle variandi omaks võtab, midagi juurde mõtleb või siis ükskõikseks jäänuna lihtsalt loetuks märgib.

Noor prantsuse autor Laurent Binet restaureeris oma esikromaanis „HHhH” (2010) ühele Natsi-Saksamaa ohtlikumale mehele, okupeeritud Tšehhoslovakkia ning Böömimaa protektorile Reinhard Heydrichile tehtud atentaadiks – operatsiooniks „Antropoid“ - ettevalmistumise ja selle põhjused. Üsna põhjalikult püüdis ta iseloomustada nii Heydrichit kui ka atentaadi toimepanijaid ja nende abilisi. Kõike seda saadab kiindumus autori unelmatelinna Prahasse ja valu Tšehhimaa paljude külade pärast, rohkete hukkunute pärast.

Lugema meelitas mind tõik, et  kuigi olen oma elu jooksul lugenud palju raamatuid Teise maailmasõja kohta, teadsin Heydrichist vähe. Nüüd sain oma teadmisi täiendada nii, et köitvaks lisandiks kujunes autori teekond oma tegelase juurde – kõik see, mida võiks lausa eeskujuks võtta lugeja, kes kavatseb ka ise kunagi dokumentaalžanriga jõudu proovida.

Tsitaate:
„Loodan lihtsalt, et läbi paksu ja ilustava võõbakorra, millega näen seda muinasjutulist lugu kattuvat, jääb paistma ka ajaloolise tõe kirgas selgus.“

„Kuid tuleb tunnistada, et kirjanduslikust vaatepunktist on Heydrich suurepärane karakter – justkui oleks doktor Frankenstein  kirjandusajaloo suurimatest koletistest kokku pannud  ühe tõeliselt hirmuäratava olevuse. Ainult et Heydrich ei ole koletis, kes oleks sündinud paberil.“

„Teen  sellest loost oma isikliku asja. Sellepärast segunevadki minu kujutlused aeg-ajalt tõestatud faktidega. Nii see kord on."


Ma ei hakka siin avama raamatu omapärase pealkirja saladust, sest see selgub lugejale romaani keskel. Ma ei hakka siin üles lugema ka neid rohkeid preemiaid, mida tegelikult ju algaja autor pärast dokumentaalromaani ilmumist pälvis.

Üsna pilklikud olid autori arvamused teiste samateemaliste teoste – raamatute ja filmide – kohta, muutudes nii pisikesteks kirjanduslikeks kokkupõrgeteks teiste loojatega. Kes dokumentaalromaani lugemisega lõpule on jõudnud, neile soovitaksin lugemiseks ka neid paarikümmet lehekülge, mis kirjastaja Binet' „HHhH” esiktrükist välja jättis. Päris huvitav on lugeda, mida Binet prantsuse-ameerika kirjaniku Jonathan Littelli menukas raamatus „Les Bienveillantes“ („Heasoovijannad“, 2006) nii kõvasti kritiseeris, et see ilmuda ei tohtinud. Need leheküljed leiduvad online-ajakirjas The Millions, kus need ilmusid Binet' loal 2012. a: http://www.themillions.com/2012/04/exclusive-the-missing-pages-of-laurent-binets-hhhh.html

Võib-olla võinuks neid lehekülgi eestikeelses variandis kommentaariga mainida. Aga muidu mulle Anti Saare tõlked meeldivad, nii mõni aeg tagasi ilmunud Pierre Michoni „Pisikesed elud“ kui ka seekordne „HHhH”, mis kumbki ei ole tõlkimiseks kerged raamatud juba üksnes oma sisutiheduse ja mitmetahulisuse tõttu. See, et ühes kohas Švejk oli kirjutatud i-ga, on väike viga.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

3.4.16

Vaatamisi: dokumentalistikat Tarkovskist ja Dovlatovist Tallinna-ajal

Vaatasin eile õhtul ETV+ kultuurisaadet "25. kaader", milles saatejuht Nikolai Karavajev vestles Ella Agranovskajaga. Ellat tunnen sellest ammusest ajast, kui alustasin  ajakirjanikuna tööd Noorte Hääles. Noorte Hääle toimetusel oli palju tuttavaid samuti Pikk tän 40 ja hiljem Ajakirjandusmajas asunud venekeelse noortelehe Molodjož Estonii toimetuses. Sealt mäletangi eriti hästi kultuuriajakirjanikke Eteri Kekelidzet, Jelena Skulskajat ja Ella Agranovskajat, kes agarasti suhtlesid kultuuritippudega nii Eestis kui ka Moskvas ja Leningradis. Ella sai hiljem väga populaarseks teleajakirjanikuna, kelle jutusaadet kultuuritegelastega vaadati palju.

Aga eileõhtuses telekavas näidati Ellat seepärast, et pärast jutuajamist temaga jõudis järg  tema ja Nikolai Šarubini kahe dokumentaalfilmi kätte. Üks neist oli kuulsa filmimehe Andrei Tarkovski ja teine tuntud kirjaniku Sergei Dovlatovi seostest Tallinnaga.

Mõlemad nad otsisid Tallinnast omamoodi loomingulist paradiisi. Ella arvab, et see tulenes suuresti Tallinna lähedusest Leningradile kui hiiglaslikule kultuurikeskusele. Mõlemad tulid siia suurte lootustega, et saavad suurema loominguvabaduse kui mujal NLiidus. Mõlema soovid läksid luhta.

Ella ja Nikolai on teinud Tarkovskist kolm filmi, Dovlatovist ühe. Tarkovskist tuleb ka nende järgmine film. Eileõhtused Ella ja Nikolai filmid on üsna lühikesed, aga sisutihedad.

Kes venekeelsest jutust aru saavad, võiksid neid vaadata - selleks on ETV+ järelvaatamises võimalus nädal aega. Neile, kes  vene keelt ei mõista, järgneb allpool mõningane sisuseletus.

Eileõhtune esimene film oli "Тарковский. Эстонский сюжет" ("Tarkovski. Eesti süžee"; N-Videopress, Eesti, 2015) ja algas see meenutustega 1970ndatest aastatest, mil Mosfilm andis Tarkovski filmile "Peegel" teise kategooria, mis tähendas, et seda näidati ainult kitsas ringis. Andrei Tarkovski kirjutas sellest perioodist oma päevikus, et on üleni võlgades.

Tallinnfilm sõlmis Tarkovskiga lepingu filmistsenaariumile "Hoffmaniana"  saksa kirjaniku ja helilooja E. T. A. Hoffmanni keerulise ja kurvavõitu eluloo põhjal. Stsenaarium kiideti Eestis heaks. Tarkovski olevat Tiina Loki sõnul soovinud lavastajaks Kaljo Kiiska, kelle film "Hullumeelsus" talle meeldis. Asjaolud olid segased, "Hoffmannianale" ei leitudki lavastajat ja lõpuks keeldus NLiidu Kinokomitee stsenaariumit kinnitamast. Käsikiri seisab muuseumis senini.

Tallinnfilm püüdis Andrei Tarkovskit siiski aidata ja temast sai noorte filmikasseti "Karikakramäng" kunstiline juht, kelle kätt ja mõju oli Peeter Simmi sõnul tunda kahe lühifilmi, eriti "Tätoveeringu" valmimisel.

Huvitav oli ka tõik, et Tarkovskile pakuti stsenaariumi kirjutamist Jaan Krossi "Keisri hullu" põhjal.

Filmis on huvitavaid arutlusi Tarkovski iseloomust ja tööviisist, milles väljendusid tema tõsidus ja ühtaegu avalduvad spontaansus ning arvestus.

Film Sergei Dovlatovist kannab pealkirja "Вы еще будете мной гордиться. Довлатов" ("Te olete veel minu üle uhked. Dovlatov"; N-Videopress, Eesti, 2011) ja selles on kesksel kohal aeg, mil Dovlatov töötas ajalehe Sovetskaja Estonija toimetuses ja lootis kirjastuses Eesti Raamat välja anda oma "Nähtamatut raamatut".

Muu hulgas meenutab endine Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm, kuidas Glavlit nõudis järjest uusi ja uusi parandusi ja kuidas asjasse sekkus KGB, kelle käsul raamatu ladu hävitati.

Sõna saavad mitmed Dovlatovit nii Leningradi- kui ka Tallinna-perioodil tundnud inimesed. Oluline koht on meenutustel, kuidas Sovetskaja Estonija toimetusekolleegium muutis Dovlatovit ja tema loomingut hukka mõistes võimatuks tema edasise töö toimetuses. Sergei Dovlatov lahkus Tallinnast nördinuna ja ei olnud hiljem ka oma loomingus selle pettumuse väljendamisel kitsi.
Related Posts with Thumbnails