17.9.15

"Eilne maailm. Eurooplase mälestused"


Seda raamatut lugesin juba mõni aeg tagasi, aga et olin siis järjepanu lugenud  palju Esimese maailmasõja teemalisi kirjandusteoseid ja teaduslikumaid käsitlusi, tundsin sõjateema suhtes teatud mürgitust. Nii on ka Stefan Zweigi mälestustest blogisse kirjutamine viibinud.

Esmakordselt lugesin austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881-1942) loomingut 1957. a paiku, sest just siis ilmus  alles alustavas ""Loomingu" raamatukogu" sarjas kaheksanda õhukese vihikuna tema "Malenovell", mis mulle kurva ja rõhuva mulje jättis. Tollal öeldi, et see olevat Zweigi viimne teos, mille ta läkitas oma kirjastajale vaid paar päeva enne enesetappu.

Samasugust kurbust ja rõhuvust on tema meenutustes "Eilne maailm. Eurooplase mälestused", mis algavad n-ö kuldsest ajast, mis kandis endas rõõmsamaid noote enne Esimest maailmasõda, ja kajastavad seejärel Euroopa muutumist, ühest sõjast teiseni kandumist, kodust lahkumise sundi jpm. Omamoodi väga aktuaalne teos tänapäevalgi, kuigi ilu- ja edumeelne autor üsna Teise maailmasõja alguses paguluses Brasiilias koos oma naisega elust loobus, ja kuigi oleme nüüd üsna pikalt - vähemasti meie siin - rahuajal elanud.

Nüüd on tavaks saanud nimetada Stefan Zweigi "Eilset maailma" tema viimaseks teoseks. See ilmus pärast autori surma 1944. aastal, eesti keeles aga esmakordselt 1988. a Jaan Krossi tõlkes. Siinne kaanepilt on kirjastuse Hea Lugu 2013. a väljaandelt.

Zweigi eurooplase mälestusi soovitan lugeda eeskätt neil, kes arvavad, et maailmas toimuvad muudatused meid ei puuduta. Puudutavad küll, puudutavad iga inimest ja mõnikord õige valusalt. Tänane maailm võib muutuda eilseks kiireminigi kui oodata oskame.

Aga mis ma ikka pikalt arutlen. Lisan siia vaid mõned väljakirjutused raamatu alguspoolelt. Keda teema huvitab, avastab need peenekoelised laia tunneteskaalaga mälestused kindlasti ise või ongi juba avastanud.

"... austerlasena, juudina, kirjanikuna, humanistina ja patsifistina on mul tulnud seista iga kord nimelt seal, kus need altmaatõuked olid kõige ägedamad."

"Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal."

"Juudi tõeliseks ihaks, ta immanentseks paleuseks on ülespääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti."

"... mida muud tähendabki kultuur kui elu jämedalt mateerialt tema peenima, õrnima, subtiilseima väljameelitamist kunsti ja armastuse abil?"

"... läbilõikeviinlase esimene hommikune pilk ajalehte ei otsinud parlamendivaidlusi ega maailmas juhtunut, vaid teatrirepertuaari, sest teatril oli siin avalikus elus muudele linnadele vaevalt mõistetav tähtsus."

"Alati julgustab üksik noor inimene, kes mis tahes alal esimese hooga saavutab seni saavutamatu, palja oma edufaktiga kogu noorust enese ümber ja selja taga."

"Olen jäänud kõigi sportlike kiirus- ja osavusrekordite suhtes vankumatult Pärsia šahhi seisukohale, kes siis, kui teda kutsuti võiduajamisi jälgima, ütles: „Milleks? Ma ju tean, et üks hobune jookseb kiiremini kui teine. Milline nimelt, on mulle ükskõik.“ "

"... ainult see, kes on varakult laia hingelist tiivalööki õppinud, suudab hiljem hõlmata tervet maailma."

"Tõotasin talle, et helistan, kindlas otsuses tõotust mitte täita. Sest mida enam ma kedagi armastan, seda enam austan ta aega."

"Sel tunnil olin näinud avatuna kõige suure kunsti, jah, õigupoolest iga maapealse saavutuse igavest saladust: keskendust, kõigi jõudude ja meelte kokkuvõttu, iga kunstniku endast- ja maailmast-ära-olekut. Olin õppinud midagi kogu eluks."

"Kui kõveriti ja mõttetult meie tee näibki me soovidest hälbivat, ikka viib ta meid viimaks meie nähtamatule sihile."

"Kirjandus on oivaline elukutse, sest seal on ruttamine tarbetu. Aasta varem või hiljem ei tähenda tõelise raamatu puhul midagi."

"Kõnelesime "Jean-Christophe’ist". Rolland seletas, et ta oli püüdnud täita sellega kolmekordset kohust, väljendada oma tänu muusika vastu, oma usutunnistust Euroopa ühtsuse suhtes, ning ühtlasi kutsuda rahvaid üles mõistusele tulema. Meil tulevat nüüd kõigil tegutseda, igaühel omast lähtekohast, omal maal, omas keeles. Olevat aeg muutuda valvsaks ja aina valvsamaks. Vaenu poole tunglevad jõud olevat loomuldasa vehementsemad ja agressiivsemad kui lepituse jõud, ka seisvat nende taga materiaalsed huvid, mis olevat meie omadega võrreldes põhimõtteliselt hoolimatumad. Mõistmatus olevat silmanähtavalt tegutsemas ja võitlus selle vastu olevat tähtsamgi kui meie kunst."

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails