3.8.15

"Röövlid. Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid"

 
Anders Rydelli raamat "Röövlid. Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid" (Plundrarna. Hur nazisterna stal Europas konstskatter, 2013; e. k kirjastus Hea Lugu, 2014, tlk Heidi Saar) on ajakirjandus selle sõna heas mõttes - tõsine uurimus, mille jaoks on tulnud uurida tohutult palju allikmaterjale.

Nii mahuka ainestikuga ei söanda paljud ajakirjanikud iialgi vastamisi astuda, aga Rydellil on olnud kaasa võtta kogemused oma varasemast elust. Ta on töötanud kunstielu ja kultuuripoliitikat kajastava ajakirja Konstnären peatoimetajana ja oma sõnul mitu aastat ka varem kultuurivarguste ja nende majanduslike, moraalsete ja juriidiliste tagajärgede küsimustega tegelenud, kuigi hoopis teises vallas. 2009. aasta alguses avaldas ta koostöös Sam Sundbergiga raamatu "Piraadid - Rootsi failijagajad, kes röövisid Hollywoodi". Teos käsitles Rootsi netipiraatide liikumist. Tema sõnul on mõlemas raamatus palju ühist.

"Röövlid" on faktiküllane lugemisvara kõigile, keda huvitavad kunsti ja poliitika, võimu ja vaimu seosed. 1933. ja 1945. aasta vahel varastasid natsid miljoneid kunstiteoseid. Hitleri otsesel käsul liikusid läbi Euroopa erikoolituse saanud rühmad, kelle eesmärgiks oligi just see, ajaloo suurimaks kunstirööviks nimetatud ettevõtmine, mille nimel ei põlatud ka inimeste surmasaatmist.

Hitleril oli unistus koguda oma noorpõlvelinna Linzi maailma parim ja mahukaim kunstikogu, üleüldse ehitada Linz maailma uhkeimaks ja monumentaalseimaks kultuurikeskuseks. "Selles projektis köitis Hitleri tähelepanu kõige rohkem makett, millest oli saanud tema kinnisidee. Bulvari otsas paiknes Führermuseum - kunstimuuseum, mis pidi olema suurem ja parem kui Louvre, Ermitaaž ja Metropolitan. Innukaid külastajaid pidi vastu võtma 150 meetri pikkune marmorsammastega fassaad. Muuseumi kavatseti paigutada maailma suurejoonelisim kunstikogu, Adolf Hitleri enda oma. Sõjaajal oli tema kogu kontrollimatult kasvanud."

Mõned päevad pärast Saksamaa allaandmist Teises maailmasõjas leidsid liitlasväed Austria Alpides peituva Altaussee soolakaevanduse sügavustest kõigi aegade suurima kunstikogu - tuhanded Rembrandti, Rubensi, Michelangelo jpt meistriteosed. Vaatamata sellele ja ulatuslikele leidudele ka mujal jäi üle 100 000 teose kauaks kadunuks ja on hakanud tasapisi välja ilmuma alles nüüd mitmesugustel oksjonitel ja kunstikogujate omavahelises suhtluses. Ka tippmuuseumid on pidanud viimasel ajal tundma rohkem huvi oma eksponaatide varasema saatuse vastu, sest paljudel juhtudel soovivad endiste omanike pärijad oma taasleitud vara tagasi.

Rydelli raamat sisaldab ulatuslikku tagasivaadet ajaloole, natside kultuurihuvi tekkimisele, ja jõuab sealtkaudu meie lähiminevikku, mil Euroopas, Venemaal ja USAs toimuvad tihti dramaatilisteks kujunevad tagastamisprotsessid. Nendest on tulenenud rohkeid omandivaidlusi ja diplomaatilisi kriise, sest asjaga seotud kunagisi omanikke, advokaate, nüüdisomanikke jt on väga palju.  Sagedased on nii era- kui ka suurte riigimuuseumide vastuolud omanikega.

Lugesin "Röövleid" e-raamatuna ja ei tea seetõttu, kas paberraamatus on ka pildilisa. Mina võtsin abiks interneti, kust vaatasin rohkeid teoseid, mille saatust raamatus kirjeldati. Eriti oli mulle uudiseks Saksa ja Austria kunsti kirjeldav osa, sest ega ma Hitleri, Göringi jt kunstikogudest ning lemmikkunstnikest varem suurt miskit ei teadnud. Aga huvitavat on Rydellil olnud öelda ka paljude maailmas väga tuntud kunstiteoste kohta nagu näiteks Genti altar, Michelangelo "Brügge Madonna", Leonardo da Vinci "Daam hermeliiniga", Edgar Degas’ "Maastik suitsevate korstnatega" (1890), Lucas Cranach Vanema "Joakimi ettekuulutus" (1518) jt.

Allpool on reprod mõnest taiesest, mille looja või teose enda saatust Rydell oma uurimuses käsitleb.

Kesksel kohal on raamatus Stockholmi Moderna Museet'is (moodsa kunsti muuseumis) eksponeeritud Saksa ekspressionisti Emil Nolde (1867-1956) maali "Blumengarten (Utenwarf)" (1917) saatus, mida jälgiti huviga kogu maailmas, sest selles väljendusid kõik need raskused, mis kaasnevad röövitud kunstiteoste tagastamisega nende kunagiste omanike pärijatele. Muuseum oli maali heauskselt omandanud 1967. a Luganost Norbert Roman Kettereri galeriist. Aga see osutus olevat üks neist galeriidest, kuhu on kokku sattunud paljud natside röövitud kunstiväärtused. Nolde ise oli üsna vastuoksuslik isiksus, justkui natside vastane, aga samas tugevasti natsimeelne ühekorraga. On üllatav, kui palju põnevat võib sisaldada üsna mittemidagiütlevana näiv lilleaiapilt.

Hitleri armastatud Saksa romantismiajastu kunstniku Caspar David Friedrichi (1774-1840) teoseid on internetis samuti palju. Siia panen 1822. a valminud maali "Üksik puu. Maamaastik hommikuvalguses."


Hitleri lemmikskulptor oli Arno Breker (1900-1991) oma jõuliste aarialaste kujudega. Need, tihti koos tõrvikutega, sümboliseerisid Hitleri arvates kõige paremini tema partei jõudu. Siia panen küll tusameelsema kuju - "Haavatud sõjamees" (1940).


Üsna valimatult hävitasid natsid niisuguseid kunstitöid, mis Saksamaad jõulise ja lootusrikkana ei näidanud. Kuigi mõnikord korraldati nn mandunud kunsti näitusi, et kujundada arvamust, missugune ei peaks kunst olema. Selliste hulka kuulusid ka Saksa dadaisti George Groszi (1893-1959) pildid, mis muu hulgas kujutasid tema üleelamisi Esimese maailmasõja kaevikutes. Siin aga on teos nimega "Hall päev" (1921).


Ka Austria kunstniku Gustav Klimti (1862-1918) praegu kogu maailmas kuulsad teosed ei meeldinud Hitlerile, küll aga sattusid need Göringi kunstikogusse. Palju sekeldusi põhjustas Klimti muusa Adele portree "Adele Bloch-Bauer" (ka "Naine kullas"; 1907) tagastamiskäik.


Madalmaade kunstniku Johannes Vermeeri (1632-1675) kahe maali - "Astronoom" ja "Geograaf" - omandamine oli Hitleri jaoks kinnisidee. Need pidid igal juhul jõudma Hitleri Führermuseumi ja saama selle kunstikogu pärleiks. "Astronoom" (1668) kuulus enne sõda Rothschildidele, aga sõja ajal tuli sellelgi maalil teha läbi rohkeid seiklusi.


Huvitavaks on kujunenud Austria kunstniku Egon Schiele (1890-1918) maali "Wally portree” (1912) saatus. Ka seda Viini Leopoldi muuseumis hoitud maali nõudsid omanikud tagasi.


Saksa ekspressionist Ernst Ludwig Kirchner (1880-1938) maalis vahetult enne Esimese maailmasõja algust üheteistkümnest tööst koosneva sarja, mille kõige tuntum maal oli "Berliini tänavastseen” (Berliner Strassenszene; 1913). Nagu Bloch-Bauerile kuulunud Klimti maalid, oli see teos Saksamaale kultuuriliselt ja rahvuslikult väga oluline, muutudes Berliini jaoks omamoodi sümboliks, kuid sellegagi kaasnes hulk keerukaid olukordi ja omandimuresid.


"Röövlid" on sedavõrd tõsiseteemaline ja faktidemahukas raamat, et arvasin selle autorit olevat vähemasti kuldses keskeas, kuid Anders Rydell on sündinud 1982. a. Tema veebileht on siin. 

1 comment:

  1. Tänasest Postimehest päris huvitav uudis, mis võib kujuneda Rydelli raamatus kirjeldatu täienduseks:
    "Poola linn palus natside aarderongi kättesaamiseks riigi abi"
    http://maailm.postimees.ee/3308021/poola-linn-palus-natside-aarderongi-kattesaamiseks-riigi-abi#comments

    Tsit: "Wałbrzychi linna esindajad Edela-Poolas teatasid, et teavad nüüd väidetava natside aarderongi asukohta, kuid vajavad riigi abi. .... Enne Teist maailmasõda kuulus Wałbrzych Saksamaa koosseisu ja linna nimi oli Waldenburg. 1943. aastal alustasid natsid projektiga, mille käigus ehitati selle linna ümbrusse suur hulk maa-aluseid raudteetunneleid, " kus väidetavalt peituvad väärtesemeid täis rongid.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails