8.6.15

50 aastat tagasi: koolilõpujuuni


50 aastat tagasi tegin alates 27. maist keskkooli lõpueksameid. Eesti keeles kirjutasin kirjandi teemal "Rahvas, tema töö ja võitlus "Mahtra sõjas"". Sain viie.

30. mail 1965 olen kirjutanud oma päevikusse, et viied sain ka ajaloo eksamil nii ajaloos kui ka ühiskonnaõpetuses. Mäletan, et see eksamipäev oli tohutu pikk. Vist kell kaheksa või oli see siiski üheksa hommikul sisenesid esimesed vastajad, mina sain eksamiruumi millalgi lõuna paiku ja viimased vastajad alles kella üheksa ajal õhtul. Aga meil oli ülihea ajalooõpetaja ja omapärane väga range ühiskonnaõpetuse õpetaja. Kunagi peaksin ehk neist rohkemat kirjutama.

"Nüüd tulevad minu jaoks raskemad eksamid - algebra, stereomeetria, füüsika, keemia. Ilmad on imeilusad - päike, rohetavad puud, sini-sinisena on kõige kohal taevas. Ja elu on ilus. Tunda, et oled õnnelik keset seda heledat, suvist maailma - see on ilus. Lihtsalt ma ei tea, millest, aga mul on süda kerge ja rõõmus."

Olin märtsi algusest saati üsna armunud ühte tipikasse, kes mulle mu sünnipäeval, 1. juunil toomingaoksa kinkis, sest et tal muu kinkimiseks raha ei olnud. Aga ta oli tore poiss, kelle tõttu ma oma klassivendi õigupoolest tähelegi ei pannud. Kuid sel eksamiteajal läksime lahku...

Algebra eksam läks mul tunduvalt halvemini ja eksamite ees tekkis hirm.

"Olen vist liig tundlik. Eksameidki olen hakanud kartma. Kui inglise keele eksamile läksin, ei saanud sõnagi suust. Tüdrukud ütlesid, et olin näost valge nagu kasetoht. Küllap hinnegi seepärast tavalisest halvem."

12. juunil olen kirjutanud, et "veel kaks eksamit ja ongi kõik. Siis olen suur ja rumal."

Siis on päevikus pikem paus kuni 2. juulini, mil olen kirjutanud, et "nüüd siis on jäänud vaid kolm nädalat sisseastumiseksamiteni. "Palun mind vastu võtta Teile alluva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda" - selle avalduse viin ära tuleva nädala lõpul."

Ma ei ole selles päevikus kirjutanud oma koolilõpupeost ja toredast jaaniõhtust/ööst, mille koos klassikaaslastega veetsime. Aga need mälestused on üles kirjutamatagi siiani väga elavad. Siinse blogipostituse ajendiks aga said mu klassivenna tehtud fotod meie kunagise lõpuklassi üleeilsest kokkutulekust - 50 aastat keskkooli lõpetamisest, kuhu ma paraku ise minna ei saanud. Neid pilte vaadates näis, nagu polekski mu klassikaaslased kuigi palju muutunud. Kuigi... Aga mis sellest ikka... 

2 comments:

  1. Uus liblikaliik? Sireliliblikas ;)
    Aga kokkutulek... oli ju plaan minna? Kahju siis, kui plaan plaaniks jäi...

    ReplyDelete
    Replies
    1. On jah liblika moodi :)
      Aga selle teise asjaga läks tõepoolest seekord nii...

      Delete

Related Posts with Thumbnails