27/09/2014

"Ärkamised" - "Awakenings"


Lõpuks ometi tasusin ühe võla iseendale. Küll  mitte täielikult, vaid nii enam-vähem. Maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi "Awakenings" (1973, rev. ed. 1990; "Ärkamised") on raske lugemine. Aga selle raamatu järgi 1990. a tehtud samanimeline mängufilm Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosades on mu lemmikfilm (olen sellest ka siin blogis varem kirjutanud). Raamatut ennast polnud ma senini lugenud, kuid nüüd oli see mu peamine lugemine terve suve.

"Awakenings"-i 1999. a väljaanne, mida lugesin, on väga mahukas. Sisaldab see ju nii esmast raamatut (1973), lugu letargilise entsefaliidi patsientide toibutamisest ja toibumisest, mis sai kirja enne nimetatud filmi ja ka samanimelise tõsielufilmi tegemist, kui ka kõike, mis järgnes, rohkete täpsustavate märkustena ja lisadena. Ravimeetodi olemust ja õigustamist; arsti kahtlusi, nende teokssaamist või siis hoopiski parema tulemuse saamist; patsientide haiguslugusid sisuliselt nende sünnist surmani või vähemasti väga kõrge eani.

Lugesin "Ärkamisi" inglise keeles ja ausalt öeldes olin paljude meditsiiniliste terminite ja kirjeldustega aeg-ajalt üsna kimpus, aga need polnuks ka eesti keeles kergemini seeditavad. Kuigi Oliver Sacks, kelle raamatutest olen varem lugenud "Hallutsinatsioone" ("Hallucinations", 2012), on väga hea kirjamees, ei saa ta ju neuroloogina mööda minna detailitäpsusest, oma patsientide haiguslugude süvavaatlusest ja oma tegevuse põhjendamisest nii arstieetika kui ka ravivõimaluste kasutamise, katsetamise ja uurimise seisukohast.

"Every reader will bring to Awakenings his own imagination and sensibilities, and will find, if he lets himself, his world strangely deepened, imbued with a new depth of tenderness and perhaps horror. For these patients, while seemingly so extraordinary, so ‘special,’ have in them something of the universal, and can call to everyone, awaken everyone, as they called to and awakened me."

"‘At first, Dr Sacks,’ he recently said, ‘I thought L-DOPA was the most wonderful thing in the world, and I blessed you for giving me the Elixir of Life. Then, when everything went bad, I thought it was the worst thing in the world, a deathly poison, a drug which sent one down to the depths of hell; and I cursed you for giving it to me. I was terribly mixed in my feelings between fear and hope, and hatred and love …  
Now I accept the whole situation. It was wonderful, terrible, dramatic, and comic. It is finally – sad, and that’s all there is to it. I’m best left alone – no more drugs. I’ve learned a great deal in the last three years. I’ve broken through barriers which I had all my life. And now, I’ll stay myself, and you can keep your L-DOPA.’"

"The mode of Awakenings is largely biographic – it presents the reactions of individuals receiving L-DOPA. But these individuals, of course, were not isolated; they were all part of a large post-encephalitic community, and very sensitive to, and sometimes very influenced by, others’ reactions. This sensitivity, this influence, went in different directions. It led first, in the spring and summer of 1969, to a state of shared delight and joy. There was not one ‘awakening,’ there were fifty ‘awakenings,’ at this time, fifty individuals emerging from the decades-long isolation their illness had imposed on them, suddenly and miraculously finding themselves back in the world and alive, surrounded by fifty other Rip van Winkles or Sleeping Beauties."

Haiged ei jää selles raamatus pelgalt nimedeks, vaid dr Sacks kirjeldab sümpaatia ja kaasaelamisega nende elu enne haigestumist, nende terviseolude vähimatki muudatust, paranemist veidikeseks või kauemaks, tagasilangust, lähedaste, kaaspatsientide ja haigla personaliga suhtlemist, iseloomunüansse, harrastusi jne. Need haiguslood ongi minu jaoks selle raamatu parim osa. Ülejäänusse ei suutnud ma nii süveneda ja ilmselt tuleb seda raamatut veel mitu korda üle lugeda, et tungida loetava eri kihtidesse, kus põimuvad neuroloogia, psühhiaatria, psühholoogia, farmakoloogia jne teadmised ning põhjalikud haigusseisundite kirjeldused (letargiline entsefaliit, Parkinsoni tõbi jm).  Just see teebki lugemise raskeks.

Robin Williams (arst) ja Robert De Niro (Leonard).
Huvitav oli muu hulgas lugeda, kuidas "Ärkamistest" filme tehti, nii dokumentaali kui ka toda 1990. a mängufilmi, mida eespool mainisin. Filmimiseks oli vajalik patsientide nõusolek, aga nagu raamatus nii ka filmides on diskreetselt kasutatud nende varjunimesid. Filmimisel on Sacks olnud nii osaline kui ka vaatleja ning väga huvitavad on tema kirjeldused näitlejate tööst oma rollidega, haiguse detailse tundmaõppimisega, käitumisviiside peensuste tajumisega. Robert De Niro (Leonard) süvenes näiteks oma osasse sedavõrd, et ehmatas Sacksi ära, kui tundide kaupa ühes ja samas haigusseisundis "viibis" - Sacks unustas koguni, et tegemist on näitlejaga, mitte ühega tema patsientidest. Robin Williams aga mängis filmis arsti, kes sisuliselt oli dr Sacks ise - ka tema õppis oma tegelaskuju põhjalikult tundma ja filmi tegemise käigus said neist suured sõbrad. Sacksi ja Williamsi sõprus kestis kuni viimase hiljutise surmani.

Doris Lessing on "Ärkamiste" kohta öelnud: “It makes you aware of the knife-edge we live on.”

Oliver Sacksi koduleht.

Teiste blogidest: Mees, kes pidas oma patsiente romaanikangelasteks.

23/09/2014

Viimane suveuitamine

Siinsed pildid panen blogisse täpselt sügise algusminutil. Need on viimaselt suveuitamiselt möödunud nädalavahetusel. Ilus päikesepaisteline päev oli.







Nüüd olen kõik oma suvelubadused täitnud. Lehekuldne sügis võib tulla. Või hoopis see, mille kohta Juhan Liiv kirjutas: "Sügisetuul / raputab puul, / küürutab kõveral kõrrel / kui sandike!"

Moblafotod, 20. sept 2014. Kakumäel.

EDIT: Täna hommikul veidi enne üheksat oli ainult kolm kraadi sooja. Pilvine. Pime. Nii jäigi terveks päevaks.

22/09/2014

Armid


Ärkamine, kuigi liiga varasel kellaajal veel väsinuna, oli vabastav. Esimene mõte oli: "See on juba olnud. Seda ei juhtu enam." Ja teadmine, et kõik oli vaid unes.

On mõned unenäod, mis korduvad. Matemaatikatund keskkoolis sarkastilise õpetajaga; ootamatu koondamine... mõni veel. Hinge armid, mis ennast aeg ajalt meelde tuletavad. Õnneks on neid unenägudes vähe ja suhteliselt harva.

Aga need hoiavad meeles häiresignaali, et inimesed on vahetevahel oma tegudes hoolimatud ja võivad põhjustada arme, mis aastatega ei parane. Mis siis, et see on juba olnud ja seda ei juhtu enam.

21/09/2014

Hilissuvi

Meri oli eile nii leebelt rahulik...


... ja hilissuve viimane võilill vaatas kõndijatega tõtt.


Rohkem pilte lähipäevadel.

19/09/2014

Leonard Cohen: "Popular Problems"

Ilus leid: Leonard Coheni uus stuudioalbum "Popular Problems" on eelkuulatav Delfi Publikus.
http://publik.delfi.ee/news/muusika/kuula-ja-naudi-leonard-coheni-uus-album-ainult-publikus-eelkuulatav?id=69764277

21. septembril saab Cohen 80aastaseks. "Popular Problems" ilmub 23. septembril.

Coheni kähe hääl on mind alati paelunud, nagu ka tema olemus tervikuna. Uue albumi lauluvalikust meeldib mulle (vist) kõige rohkem "Nevermind".

Kauaks see kuulamisvõimalus Delfisse üles jääb, ei tea. Aga et aeg-ajalt selle muusika juurde tagasi pöörduda tahan, panen lingi siia.

Foto allikas: CBCRADIO, mai 2012. 

EDIT: 28. sept. Sellelt lingilt muusika kuulamise võimalus on vist nüüd maha võetud, Coheni elu ja loomingut käsitlev tekst on alles, aga laul ei kosta. See-eest on kõik need laulud nüüd YouTube'is kuulatavad.

18/09/2014

"Kümme kirja Montaigne'ile. "Ise" ja "teine"" - arukuse ja südamesoojusega


Lõpetasin Jüri Talveti mõtisklustekogumiku "Kümme kirja Montaigne'ile. "Ise" ja "teine"" lugemise. See ilmus umbes nädal tagasi Tartu Ülikooli Kirjastuse "Kaasaegse mõtte" sarjas.

Olen Talveti loomingut üsna põhjalikult jälginud sestsaati, kui temaga paar pikemat usutlust "Elukirjale" (2010) ja "Õpetajate Lehele" (2011) tegin. "Kümme kirja Montaigne'ile" on hea lugemine neile, kes Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori elukäsitlusele ja maailmamõistmisele - temas peituvale loogilisele ja läbimõeldud tarkusele - lähemale tahavad pääseda.

Üsna mitmel põhjusel võiksin seda raamatut soovitada lugemiseks neile, keda huvitab feministlik mõte nii elus kui kirjanduses. Tinglikult võiks pealkirjas sisalduvat sõnapaari "ise" ja "teine" hoopiski "meheks" ja "naiseks" ümber sõnastada. Aga see siiski kitsendaks kirjade taotlust.

Mulle pakkus enamat huvi oskuslik ajalookäigu - nii mineviku, oleviku kui ka eeldatava tuleviku - seostamine kirjanduse sündmuste, voolude ja loojatega. See on omamoodi ajatelg, mis tekib neis lugupidavates kirjades "ühele targimaist eelkäijaist", mille kirjutamise peapõhjus Talveti sõnul "on see, et eriti viimastel aastatel olen just teis avastanud Euroopa mõtleja, kelle ideed on mulle lähedased ja tähtsad ses mõttes, et ma tajun neis tuge omaenda vaimueritistele."

Lisaks kümnele kirjale on raamatus ka lühikesed vahelugemised, milles Talvet üritab "iseloomustada loomingulist algupära ja kujundifilosoofiat pärast teie (Montaigne'i) eluaega kirjutatud ja avaldatud silmapaistvates romaanides."  Viis-kuus aastat tagasi ilmusid need Romaaniülikoolina Eesti Päevalehes ja on omamoodi konspektiivne abi tudengeile ja üldse kirjandushuvilistele mõnede olulisemate autorite tähtteoste käsitlemisel. Siinses raamatus mõjuvad need vahelugemised siiski mõnevõrra esseekogumiku üldmuljet hakkivana.

Talveti raamatutel (eelkõige kirjanduslikel arutlustel, aga mõneti ka luulekogudel) ning üsna ilmselt ka tema loengutel ülikoolis ja vestlustel kirjanduslikel kohtumistel on üks väga "tõsine viga". Enamasti sisaldub neis lugeja või kuulaja jaoks rohkete kirjandusest tuttavate viidete kõrval ikka alati ka mõni niisugune autori nimi, keda too lugeja või kuulaja ei ole lugenud ja mis tekitab kripelduse, et tuleks ka selle autori ja tolle teosega tutvust teha. "Kümme kirja Montaigne'ile" ei ole selles suhtes erand.

Montaigne'i kirjanduslik pärand ei ole mulle kuigi hästi tuttav, ilmselt tuleb kätte võtta Kristiina Rossi tõlgitud esseed. Aga kuna mul neid kodus käepärast pole, loen järgmisena taas kord üle Ralph Waldo Emersoni esseekogumiku "Inimkonna esindajad" (Loomingu Raamatukogu, 2005), mis sisaldab ka essee "Montaigne - skeptik". Emerson ütleb inimkonda esindavaid suurmõtlejaid iseloomustades: "Inimesed aitavad teisi kõige rohkem arukuse ja südamesoojusega." Just arukuse ja südamesoojusega on kirjutatud ka  Jüri Talveti kümme kirja Montaigne'ile.

EDIT: Lugemissoovitusena  Kambrivalvuri blogist Raamatukamber samal teemal:
Humanitaarteadused, kirjandus(lugu) ja (akadeemiline) filosoofia

11/09/2014

Üks ilus mõte

Üks ilus mõte mulle väga meeldivast blogist "Toidutegu":

"Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone."
http://toidutegu.wordpress.com/2014/09/09/ratatouille/

08/09/2014

Saateviited ajaviiteks


Paar viimasel ajal kuulatud või vaadatud saadet, mis on mulle meeldinud.

1. Muusik Andrei Makarevitši intervjuu koos rohkete lauludega (saade on venekeelne, kavas esmakordselt 6. septembril k. a, saatejuht Natella Boltjanskaja, raadiojaam Echo Moskvy).

http://echo.msk.ru/programs/beseda/1394878-echo/

Saadet saab kuulata (55 minutit), aga ka selle teksti lugeda (sisaldab muu hulgas laulusõnu).

Andrei Makarevitš on üks neist vene kultuuritegelastest, kes on aktiivselt vastu Venemaa sõjategevusele Ukrainas. Vestluses on juttu tema loometeest nii üksi kui ka mitmesugustes ansamblites, kaasa arvatud ülipopulaarne "Mašina Vremeni". Laulud saates on niihästi tema uuemate hulgast kui ka vanemad. Uuemate hulgast on praeguseks juba üsna laialt levinud laul hullumeelsest Venemaast.

2. Paulo Coelho ja Oprah Winfrey jutuajamine USA telesaatesarjas "Super Soul Sunday" Coelho "Alkeemiku" 25. aastapäeva puhul (saade on ingliskeelne, oli kavas esmakordselt 7. sept k. a).

Vahetu ja rõõmsameelne arvamustevahetus inimelu mõttest, saatusest, ettemääratusest ja juhuslikkusest; sellest, mida õpetab meile universum ja kas me saame oma saatust kontrollida; kirjaniku elust ja käekäigust jne.

Leidsin selle Coelho blogi kaudu:
http://paulocoelhoblog.com/2014/09/08/oprah-winfrey-interview/

Aga saab ka otse:
1. osa (41 minutit)
http://www.oprah.com/own-super-soul-sunday/Full-Episode-Oprah-and-Paulo-Coelho-Part-1-Video

2. osa on tulekul järgmisel pühapäeval, 11. septembril. Küll Oprah selle siis ka internetti üles paneb.

EDIT - 2. osa (41 minutit)
http://paulocoelhoblog.com/2014/09/17/super-soul-sunday-part-2/
või
http://www.oprah.com/own-super-soul-sunday/Full-Episode-Oprah-and-Paulo-Coelho-Part-2-Video

Minu foto, mis seekord tahtis valetpidi blogisse tulla - mis siis ikka.

03/09/2014

Kõne


Jälg ajaloos:
täna pärastlõunal pidas USA president Barack Obama Tallinnas Nordea kontserdimajas avaliku kõne tudengitele ning kodanikuühiskonna ja poliitilistele liidritele.

http://www.youtube.com/watch?v=xNVKspJfebk

Kõne täismahus /inglise keeles/: http://www.whitehouse.gov/the-press-office/2014/09/03/remarks-president-obama-people-estonia 

Kõne täismahus /eesti keeles/:
http://uudised.err.ee/v/arvamus/cdcaab04-50c3-4932-90aa-813dbf18239b

Ja Marie Underi luuletus, mida Barack Obama oma kõnes tsiteeris:

PÄÄLEKAEBAMINE

1
Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -
see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine oigab nagu haavat hirv -
see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

2
All kõlekollase ja moondund taeva
just vastu tuult mu mõtted jälle teel,
kui kiskja puuris märatseb mu meel
ning lahti hammustab me ühisvaeva.

Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,
ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:
et õigluskirg veel huugaks, enam veel,
seks hädatrumm peab põrisema aeva.

Öö seisab ees. Mu mured avali
ja välja laotet. Nagu kivivise
käib päälekaebamiste leegion.

Täis nördimust ja hukkamõistu on
mu silmad unekatteta ja alasti,
ei talu lugeda neis muu kui - Jumal ise.

3
Ma tulen nagu väga kaugelt, kust
end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude
ja leinamõtete, mu kodutruude,
alt lahti lööma kevadesse ust.

Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,
nüüd roosahelbeliste õunapuude
ja teiste kauniduste juure uude
maipäeva, kui mu meel on vihast must!

Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,
hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,
kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi
end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,
et kättemaks on kõige magusam?

* * *

Ja kl 17.22 koduaknast moblaga tabatud äralend (jäin pildistamisega veidi hiljaks, muidu oleksin lähema kaadri saanud. Valge kriips on saatelennuki jälg.):